Landesveeri sõda: Eesti rahvaväe võitlus kindral Rüdiger von der Goltzi sõjaväega Lätimaal

 (12)
Landesveeri sõda: Eesti rahvaväe võitlus kindral Rüdiger von der Goltzi sõjaväega Lätimaal
Võidukad soomusronglased Võnnu all.Wikimedia commons

Vabadussõja üks suurejoonelisemaid võite oli Eesti jaoks nn landesveeri sõja võitmine, mis kestis 5. juunist kuni 2. juulini 1919 ja sisaldas Läti territooriumil Cēsise ja Riia vahel terve hulga lahinguid sakslastega, kuigi eestlaste põhivaenlaseks oli Vabadussõjas siiski enamlik Venemaa.

Võitu vääristab veel rohkem see, et sakslasi peeti palju kõvemast puust sõjameesteks kui vene punaväelasi.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2016

Tuleb siiski kohe mainida, et Eesti sõjavägi ei võidelnud sel korral Saksa riigi regulaararmeega, sest isegi suure austuse ja imetluse juures Vabadussõja võitjate suhtes – selline asi ei oleks olnud realistlik.

Meie vastane oli juba oma eksistentsi lõpetanud Saksa keiserliku sõjaväe kindrali Rüdiger von der Goltzi juhitud grupeering, mis koosnes kahest suuremast väekoondisest: Balti landesveerist ja Rauddiviisist. Neist esimene oli Lätimaa elanikest ja Saksamaa vabatahtlikest moodustatud maakaitsevägi ja teine, Rauddiviis – saksa sõjaväelastest loodud vabakorpus. Pärast Punaarmee käest Riia vallutamist 22. mail jätkasid landesveeri saksa üksused mai lõpus edasitungi põhja ja kirde suunas.

Landesveeri lätlastest ja venelastest üksused eestlaste vastu ei sõdinud. Seda ei soovinud nad ise ja ka sakslased umbusaldasid neid. Võitlust pidasid ainult sakslased. Kuidas siis eestlased ja sakslased, kes asjaolude sunnil olid Lätis võidelnud liitlastena Punaarmee vastu, omavahel tülli pöörasid?

Seotud lood:

Cēsises ehk eestipäraselt Võnnus sattusid sakslased 2. juunil kokku põhja poolt taganevate punaväelaste kannul edasiliikuvate Eesti rahvaväe 3. diviisi, soomusrongide ja Läti 2. Cēsise polguga. Viimased olid Cēsisesse saabunud juba 31. mail. Mõlemapoolse kahtlustamise ja otsese vaenulikkuse tulemusena puhkes peagi relvakonflikt, mille sõlmpunktiks saigi Cēsis.

Pärast esialgset läbirääkimist ja ultimaatumite esitamist toimus esimene tulevahetus 5. juuni õhtul kell 19 Cēsisest lõuna pool Amata jõe silla juures, kus landesveeri üksus üritas vallutada meie soomusrongi nr 2, kuid löödi kuulipildujatulega tagasi. Sellest sai alguse juba veidi tõsisem sõjategevus, mille käigus sakslased vallutasid 6. juuni hommikul Cēsise linna ja tõrjusid 8. juunil tagasi eestlaste katse linn tagasi vallutada. Seega olid esimesed relvakokkupõrked eestlaste ja lätlaste jaoks vaid kohati edukad.

Ebaedu põhjusteks olid kindlasti vead juhtimises, kuid ka vajaliku arvulise ülekaalu puudumine nii meeste kui ka tulejõu osas. Lisaks tundsid Eesti sõjamehed sakslaste suhtes ka teatud respekti.

Järgmisel päeval hakkas kehtima lääneliitlaste sõjaliste missioonide sobitatud vaherahu ja mõlemal poolel oli võimalik toimunust järeldused teha. Eestlastel õnnestus see paremini, sest sakslaste resoluutne tegutsemine sundis neid hoolikamalt valmistuma edasiseks võitluseks ja suhtuma uude vaenlasesse suurema respektiga kui punaarmeesse. Sakslased seevastu jäid loorberitele puhkama, leides nähtavasti, et eestlased on küll natuke kõvemast puust vastased kui läti punakütid, kuid sakslased on neist iga kell üle. Landesveeri sõja viis päeva kestnud 1. etapil olid ka sakslaste kaotused üsna väikesed. Toome lihtsa näite ühe sakslasest riviohvitseri üleolevast suhtumisest eesti sõduritesse, mida mees väljendas kirjas sõbrale enne Cēsise operatsiooni algust:

„Üks vaenlane rohkem või vähem, see ei riku meie rahu … Me peatame siin ja ootame oma peakolonnisid, seni aga opereerime oma rusika abil. Kui jõuavad peajõud kohale, küll siis juba nendega /s.o. eestlastega/ arveid õiendame. Eesti sõjavägi jätab äärmiselt koomilise ja mittesõjameheliku mulje. See on kari pool-komödiante …“1

Tänapäeval võib tõdeda, et omaaegse kõva propagandasõja mõjul võisid nii eesti sõdurid kui ka ülejäänud rahvas tõsimeeli karta, et landesveeri eesmärk on vallutada Eesti ja luua Balti hertsogiriik. Selliste plaanide kohta siiski tõendeid leitud pole ja baltisakslaste ringkondi huvitas ikkagi eelkõige oma positsioonide kindlustamine Lätis, kus oldi teatud määral valmis jagama võimukoormat läti rahva „mõistliku“ ehk teisisõnu saksameelse osaga.

Cēsise operatsioon ehk Võnnu lahing 19.–23. juuni 1919

Tõsine sõjategevus algas sõdivate poolte vahel pärast vaherahu lõppu. Mõlemad armeed olid üsna sõjakad ja enesekindlad ning seetõttu ei andnud läbirääkimised ka tulemusi. Eesti–Saksa vastasseis Põhja-Lätis ja ühes sellega ka tulevase Läti saatus tuli lahendada raua ja verega. Mõlemad pooled olid selleks hoolikalt valmistunud ja kiiruga lisavägesid juurde toonud.

Järgnenud keerukas Limbaži–Starte–Cēsise–Rauna operatsioon sai rahvapäraselt lühema nime Võnnu lahing ja toimus ligi sajakilomeetrisel rindel Liivi lahest kuni Rauna asulani, moodustades ühtlasi kogu landesveeri sõja kõige ohvriterohkema ja otsustavama osa. Samuti võib lahingut nimetada Eesti kindralite, ohvitseride ja sõdurite küpsuseksamiks. Enam ei sõditud vene enamlastega, vaid hea relvastuse ja lahingukogemustega saksa sõduritega. Eesti vägesid juhatasid Võnnu ja Riia all kindral Ernst Põdder ja tema staabiülem polkovnik Nikolai Reek, sakslaste poolel kindral Rüdiger von der Goltz.

Kokku oli eestlastel mere poolt vaadates järgmised väeosad: 9., 6. ja 3. jalaväepolk ning üks Läti polk. 6. polgu juures tegutsesid kolm soomusrongi. Lahingu käigus jõudsid kohale ka Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste maleva pataljon. Kõik kokku 6600 tääki/mõõka, 23 suurtükki, 200 kuulipildujat, 4 soomusrongi ja 3 soomusautot. Lisaks veel meie liitlase Läti 2. Cēsise polk – 1190 meest.

Sakslastel oli nüüd võimalus saata lahingusse ka need landesveeri ja Rauddiviisi osad, mis Cēsise ja Stalbe alla ei jõudnud. Pealetungile asusid kokku 5500 tääki/mõõka, 52 suurtükki, lisaks paarkümmend miinipildujat, 300 kuulipildujat, 1 soomusrong ja 2 soomusautot. Eestlastel oli seega rohkem elavjõudu, sakslased aga kompenseerisid seda suurema tulejõuga. Lisaks tuleb muidugi arvestada, et kogu sõjategevuses osalevate meeste hulk oli nn tääkidest/mõõkadest 2-3 korda suurem.

Sakslaste sõjaplaan oli laiahaardeline ja keerukas. Esimesena läks 19. juunil merepoolsel tiival pealetungile Rauddiviis. Eesti 9. polgul õnnestus sakslased peatada, neile vastulöök anda ja vaenlast jälitama asuda. Tugevamad olid rauddiviislaste rünnakud rinde keskosas Stalbe piirkonnas, kus ägedad võitlused meie 6. polguga kestsid 20.–22. juunini. Huvitav on see, et Stalbe lahingute ajal õnnestus eestlastel alla tulistada liiga madalale laskunud Saksa luurelennuk. Hädamaandumise teinud lenduritel õnnestus siiski metsa põgeneda.

Vabadussõjas langenute memoriaal Tartus Foto: Jürgen Puistaja

Otsustavad sündmused arenesid just Cēsise piirkonnas, kus landesveeri tugev löögirusikas alustas rünnakut 21. juunil ja neil õnnestus lätlaste rindest läbi murda.

Siiski päästis abivägede – Kuperjanovi pataljoni ja Kalevlaste maleva – õigeaegne kohalejõudmine olukorra ja Saksa rünnakukiil likvideeriti. Ühtlasi olid landesveerlaste peatamislahingud meie eliitväeosadele kuperjanovlastele ja kalevlastele ühed raskemad kogu Vabadussõja jooksul. Suur tähtsus oli ka nelja Eesti soomusrongi aktiivsel tegutsemisel. Sakslastel osales lahingus üksainus soomusrong, sest nende Kuramaal tegutsenud soomusrongid ei pääsenud Riiast põhja poole. Nimelt ei jõutud raudteede Vene 1520 mm rööpmelaiust ümber teha Euroopa 1435 mm mõõtudele.

Rünnakutes kurnatud sakslased murdusid lõpuks ja kindral von der Goltzil ei jäänud muud üle, kui sissepiiramise vältimiseks kogu oma väegrupp 22. juuni õhtul tagasi tõmmata.

Olime lahingu võitnud. 23. juuni varahommikul läksid Eesti väed pealetungile ja kohtasid vaid vaenlase järelvägede nõrka vastupanu. Hommikul kella seitsme paiku hõivasid soomusrongide dessandid Cēsise linna ja seejärel kontakt kiiruga lõuna poole taganeva vastasega kaotati.

Balti- ja riigisakslastest koosnev sõjavägi sai selles viis päeva kestnud operatsioonis tõsiselt lüüa ja taganes kiiruga Riia poole, kus jäädi Esimese maailmasõja kindlustatud positsioonidele, mis paiknesid looduslikult soodsas kohas.

Pärast vaenlase taandumist loendati kokku 274 surmasaanud sakslast, mis tundub küll veidi liialdatud number, eestlased kaotasid langenutena 115 ja lätlased 13 meest. Üldjuhul tuli iga langenu kohta ka 2-4 haavatut, nii et kokku moodustasid võitlevate poolte kaotused üle tuhande mehe.
Sõjasaagiks said eestlased 6 suurtükki, 8 miinipildujat, 39 kuulipildujat, 2 lennukit, 3 autot ja suurel hulgal kõikvõimalikku muud sõjavarustust.

Sakslaste suuremaid kaotusi võib seletada sellega, et nemad olid pealetungiv pool. Samuti võis seda tingida nende üleolev ja hoolimatu suhtumine eesti rahvaväe võitlusvõimesse, mis lahingus rängalt ära karistati. Seejuures olgu märgitud, et Saksa väegrupi juhtkond teadis üsna täpselt isegi Eesti vägede suurust, kuid paraku ei säästnud isegi õhuluureks lennukite kasutamine sakslasi valeotsuste tegemisest.

Riia operatsioon 30. juuni – 3. juuli 1919

Sõda eestlaste ja sakslaste vahel ei lõppenud Cēsise all. Mõlemad pooled olid täis tõsist tahtmist veelkord jõudu katsuda. Saksa väegrupp taganes kiiruga Riia poole ja asus linna ees hästikindlustatud kaitsepositsioonidele, ühtlasi korraldades ja täiendades oma jõude. Eesti 3. diviis jälitas sakslasi ja valmistas kiiruga ette pealetungioperatsiooni Riia vallutamiseks. Kokku oli eestlastel Riia rindel mere poolt vaadates järgmised väeosad: 9., 6. ja 3. jalaväepolk ning 2. ratsapolk. 6. polgu juures tegutsesid ka kolm soomusrongi, Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste maleva pataljon ja 1. polgu üks pataljon. Kõik kokku 8500 tääki/mõõka, 61 suurtükki, 332 kuulipildujat, 4 soomusrongi ja 3 soomusautot. Lisaks veel meie liitlase Läti 2. Cēsise polk – 1190 meest. Eesti mereväe juhataja Johan Pitka toetas juuni lõpus ja juuli algul Eesti vägesid Liivi lahe rannikul sõjalaevadega.

Sakslastel oli nüüd võimalus saata lahingusse ka need landesveeri ja Rauddiviisi osad, mis Cēsise ja Stalbe alla ei jõudnud. Nii kaitses Riiat kokku 9740 tääki/mõõka, 133 suurtükki, 586 kuulipildujat, 1 soomusrong ja 2 soomusautot ja seega osalesid võitluses tunduvalt suuremad jõud kui Võnnu lahingus.

28. ja 29. juunil toimunud eestlaste jaoks edutud luurelahingud olid näidanud saksa kaitseliini tugevust. Soomusrongide ja Daugava suudmesse saabunud Johan Pitka juhitud Eesti sõjalaevastiku toel järgnes 30. juunist kuni 2. juulini kolmepäevane Eesti ja Läti vägede pealetung Riiale. Kuigi Rauddiviisil õnnestus paremal tiival eestlaste ja lätlaste rünnakud raskete kaotustega tõrjuda, murti vasakul tiival just sõjalaevade tuletoetusel landesveeri rindesse sügavalt sisse. Võib öelda, et Eesti sõjavägi saavutas edu väga britilikul moel, sest 18.–19. sajandil tegutses Inglise jalavägi sageli just rannikul oma laevastiku suurtükitule toetusel.

9. polk forsseeris Gauja jõe, jõudis mere ääres edasi liikudes kuni Daugava jõeni ja valmistus laevastiku toel sisenema Riiga loode poolt. 6. polk ja soomusrongid suutsid samuti Läti pealinnast kirde pool asuvate Baltezersi järvede vahel veidi edasi liikuda ja seega oli sakslaste kaitseliin mitmest kohast murenemas või lausa läbi murtud.

Siiski kippus Eesti väejuhatus pärast võitu Cesise all sakslasi alahindama ja rünnaku peasuunas maantee ja raudtee piirkonnas kanti vähest edu saavutades raskeid kaotusi. Samuti nurjusid 6. ja 3. polgu rünnakud rinde vasakul tiival Rauddiviisi lõigus. Samas sidusid need sakslaste jõud ja takistasid nende kavandatavat vastupealetungi.

Eestlaste pealetung Saksa tugevatele kaitsepositsioonidele ilma arvulise ülekaaluta ja olukorras, kus vaenlasel oli rohkem suurtükke, miinipildujaid ja kuulipildujaid, oli riskantne ja parajalt hullumeelne ettevõtmine. Kuid Eesti vägede võitlusvaim, juhtide võimekus ja usk edusse oli nii suur, et võit saavutati! Sakslaste võitlusmoraal murenes. Riia operatsiooni õnnestumist võib julgelt paigutada Võnnu lahingu võidu kõrvale.

Ka ei tasu vastast kuidagimoodi alahinnata, sest võideldi visalt ja rakendati pealetungijate vastu võimast tulejõudu, sealhulgas lennuväge, mis iga päev eestlasi pommitamas käis. Lisaks tavalaskemoonale kasutati ka gaasimürske, mille vastu eestlastel praktiliselt kaitsevahendeid polnud. Õnneks oli sakslastel gaasimürske vähe. Meie meeste katsumusi sakslaste gaasirünnaku all näitab ilmekalt 6. jalaväepolgu ajalooraamat. 1. juuli pealetungi kirjeldab reamees Liivet oma sõjapäevikus:
„Gaasi all oli niisugune tunne, et nüüd on eluga lõpp. Hingata ei saanud, õhku ei olnud. Ümbruses ei olnud muud kui sinine suits. Aga õnneks puhus tuul, mis gaasi laiali ajas.“2

Sealsamas rindelõigus said gaasi ka Kalevlaste maleva sõdurid:

„Pealegi tarvitas vaenlane ohtrasti gaasipomme. Kõigil tilkusid silmad ja nina, mitmed oksendasid. Hea oli, et vesi saadaval /Jugla jõe vesi – autor/ – muidu oleks gaasiga paljud kihvtitada saanud.“3

Maapinnale vajuv gaas viis rivist välja Eesti üksuste kuulipildujaid – nende liikuvatele osadele moodustus sitke hall kord, mida sai maha vaid liivapaberiga! Märgitakse veel, et õunapuude lehed ja muud taimed olid „kui tule käes olnud“ ja kolletasid.4

Eesti sõjalaevastiku sissetung Daugava jõe suudmesse sundis landesveeri üksusi taganema jõe põhjakaldalt lõunakaldale ja seadis ohtu Saksa väegrupi ühendusteed üle Daugava sildade.

Lisaks tulistasid meie soomusrongid juba oma suurtükkidest Riiat ja eestlased sulgesid vaenlasele surve avaldamiseks linna veevärgi. Ka kartis kindral von der Goltz lätlaste rahutusi tagalas ja landesveeri läti üksuste avalikku vastuhakku. Goltz mõistis, et tema sõjaline avantüür on nurjunud. Saksamaa oli Versailles’ rahulepingu 28. juunil allkirjastanud, Karlis Ulmanise valitsus Liepājas inglaste toel samal päeval maale tulnud ja Riias puhkesid juba väiksemad kokkupõrked lätlaste ja sakslaste vahel. Süvenesid vastuolud landesveeri ja Rauddiviisi vahel. Viimase juht ooberst Bischoff süüdistas esimest taganemises ja linna kaitse nurjamises.

Nii jäi jonnakal kindralil üle vaid Saksa vägedega Riiast taganeda ja veenda lääneliitlaste sõjaväelist missiooni, et see sunniks Eesti vägesid vaherahuga nõustuma. Lahkumisotsus sündis juba 1. juulil ja 2. juulil algaski saksa vägede liikumine Daugava lõunakaldale.

Lääneliitlaste Riias asuva sõjalise missiooni vahendusel sõlmiti 2. juulil vaherahu, mille kohaselt Saksa väed kohustusid loovutama Riia Läti vabariigi seaduslikule valitsusele ja ümber paiknema Jelgava regiooni. Sealt pidid Saksamaa kodanikud nii ruttu kui võimalik kodumaale naasma.

Eesti sõjameeste hulgas tekitas suurt pahameelt lääneliitlaste sõjalise missiooni otsus keelata Eesti vägede Riiga sisenemine. Nimelt kardeti täiesti alusetult, et eestlased korraldavad linnas rüüstamise ja tapatalgud. Siiski õnnestus paljudel eestlastel Riias käia eraviisiliselt, saades linlaste vaimustatud vastuvõtu osaliseks.

Erinevalt Cēsise lahingust olid pealetungivaks pooleks Riia operatsioonis eestlased ja ka kaotused olid suured. Ka Riia kaitsjate kaotused olid tõsised, kuigi mitte nii hävitavad kui Võnnu lahingus. Eestlased kaotasid ligi 100 meest langenutena, 200–300 haavatutena ja 5 vangilangenutena. Lätlaste osatähtsus oli Riia lähistel tagasihoidlik – 5 langenut ja 15 haavatut.

Sakslased kaotasid 50–100 langenute, 200–300 haavatute ja 94 vangilangenutena.

Eesti sõjalaevastiku rünnak Riiale mere poolt 2.–3. juulil 1919

Eestlaste saavutuste hulgas ei tohi unustada ka meie noore sõjalaevastiku võidukat lahingut Daugava jõesuudmes, mis Riia kaitsjates segadust ja ümberpiiramishirmu põhjustas. Olulist või lausa otsustavat osa pärast Cēsise lahingut ette võetud Eesti vägede pealetungi õnnestumisel Riiale mängis meie sõjalaevastik. Sissetung Daugava jõesuudmesse oli üks hiilgavamaid sõjalisi ettevõtmisi, mida Johan Pitka Vabadussõja ajal teostas. Minimaalsete kaotustega saavutati maksimaalseid tulemusi.

Johan Pitka toetas juuni lõpus ja juuli algul Eesti vägesid Liivi lahe rannikul kuue sõjalaevaga (2 hävitajat, 2 suurtükipaati ja 2 miinitraalerit), millel kokku 24 suurtükki.

Daugaval tegutsev landesveeri jõeflotill koosnes 30. juunil 1919 viiest relvastatud jõelaevast ja ühest praamist kokku seitsme suurtükiga, mis meie sõjalaevadele tõsist vastupanu osutada ei suutnud. Peale jõelaevade oli sakslastel kasutada teadmata arv mitmesuguseid suurtükke maismaal jõe põhja- ja lõunakaldal.

Tuleb lisada, et eestlased ei vallutanud landesveeri sõja ajal Daugavgrīva merekindlust, mida alates 1917. aastast enam ei eksisteerinud, kuid suutsid sakslaste kaitsepositsioonidele Daugava jõesuudmes tõsist kahju tekitada. Kindlalt võib öelda, et meie meremehed suutsid kahjutuks teha neli 152 mm rannakaitsesuurtükki Mangalsala poolsaarel, said sõjasaagiks landesveeri pisikese jõeflotilli laevad, tekitasid rohkeid kaotusi jõe lõunakaldal paiknevatele või kiiruga kohale toodud väli- ja muudele suurtükkidele ning võimalik, et lisasid oma suurtükituleähvardusega Riia pihta selle viimase õlekõrre, mis sundis Saksa väegrupi Riiast lahkuma.

Seejuures ei saanud meie laevad ühtegi mürsu- ega pommitabamust, haavatuna kaotati vaid üks meremees. Kuidas see võimalik oli? Ainult niimoodi, et ei landesveeri suurtükiväelased ega ka lendurid, kes suutsid edukalt tulistada ja pommitada maismaal asuvaid sihtmärke, ei olnud mingisuguse väljaõppe ja vahenditega võitluseks sõjalaevade vastu.

Suuremat ohtu Eesti sõjalaevadele kujutasid hoopis maailmasõja-aegsed meremiinid, mida venelased Liivi lahte ja Daugava suudmesse ohtralt olid külvanud. Siin oleme tänu võlgu Läti lootsidele, kes juhtisid Eesti sõjalaevu mööda ohutuid või juba eelnevalt puhastatud faarvaatreid. Igal juhul kartsid sakslased Eesti sõjalaevade edasitungi jõesuudmest Riia kesklinna, kuhu suurtükipaat Lembitul jäi vaid 10 kilomeetrit. Teoreetiliselt oli selline retk täiesti võimalik, kuid Pitka ei soovinud mõttetult riskida ja suurtükipaat jäi jõesuudmesse paigale.

2. juuli hommikul alanud tulevahetuses Saksa rannakaitsesuurtükkidega sunniti need vaikima ja kell 9 sisenes suurtükipaat Lembitul Daugava jõesuudmesse, kus tulistas vaenlase jõelaevu ja sakslaste positsioone Daugava lõunakaldal. Seejärel moodustati meremeestest dessantsalk, kes hõivas vastupanuta landesveeri jõelaevad ja püüdis edutult kanda kinnitada jõe lõunakaldal. Daugava suudmes manööverdav suurtükipaat Lembit ei riskinud siiski eriti kaugele ülesvoolu liikuda ja seetõttu mehitasid eestlased vaid mõned vallutatud jõelaevad ja kasutasid neid sakslaste vastu.

Landesveerlased osutasid Daugava lõunakaldal visa vastupanu ja püüdsid Lembitut rünnata pommilennukitega, kuid erilise eduta.

Laevastik lahkus vaherahu jõustumisel 3. juuli keskpäeval, lastes enne õhku neli vallutatud rannakaitsesuurtükki koos laskemoonaga ja võttis sõjasaagina kaasa kolm Saksa jõelaeva, ülejäänud kaks jäeti suuremeelselt Läti vabariigile.

Kokkuvõttes oli landesveeri sõda Eesti sõjaväe jaoks omamoodi küpsuseksam. Võit saadi tugeva saksa väegrupi üle, likvideeriti juba eos võimalik ebameeldiv baltisaksa valitsusega lõunanaaber ja aidati Lätis võimule seaduslik valitsus, kes pealegi oli Eesti liitlane. Nüüd said lätlased segamatult asuda looma ka omaenda korralikku sõjaväge.

Vaherahu landesveeriga oli võidust joobunud Eesti sõjaväes ja kaugemal tagalas väga ebapopulaarne. Siiski oli see sel hetkel õige lahendus. Peavaenlane ja suurim oht Eesti iseseisvusele oli Vabadussõjas siiski Nõukogude Venemaa, mitte baltisakslaste avantüürid. Tegelikult pidid ju mõlemad asjaosalised omavahelise mõõduvõtmise ajal piiluma ida poole, sest eelnevalt ida poole taganema löödud Punaarmee suutis end peagi jälle Pihkva taga ja Latgales koguda. Võitluses sakslastega saadud enesekindlus ja kogemused aitasid Eesti rahvaväge hilisemates kaitselahingutes Pihkva ja Narva rindel kuni Vabadussõja võiduka lõpuni.

Võidul landesveeri üle oli soolane hind. Eesti sõjaväele maksis see 251 langenut ja 1041 haavatut või põrutatut (tol ajal tehti neil selget vahet). Lätlaste kaotused olid väiksemad – vastavalt 59 ja 85.

Saksa pool sõdis tublisti ja nende kaotused olid enam-vähem sama suured. Täpselt on teada landesveeri langenute hulk — 108 meest, kuid Rauddiviisil olid märksa suuremad kaotused. Seega võib ka siin arvestada 300 langenu ja rohkem kui tuhande haavatuga.

On uljalt väidetud, et vange selles sõjas ei võetud. Võeti, kuid juhtus ka seda, et vangistatuid tapeti ja seda tegid mõlemad pooled. Teada on kahe eesti õppursõduri vangistamise ja tapmise juhtum Rauddiviisi meeste poolt Stalbes. Sama lugu juhtus suure tõenäosusega ka viie lähilaskudega tapetud eesti sõduriga, kes leiti Ropaži raudteejaama lähedal metsas. Igal juhul kubisevad eestlaste mälestused ja väeosade ajalood lugudest, kuidas sakslasi vangi võeti, kuid vangide tapmist mainitakse siiski vaid üksikjuhtumitel. Seejuures figureerivad tääkidega surnukstorgatud Viljandi õppursõdurid J. Aua ja M. Aidas Rauddiviisi juhi Josef Bischofi raamatus inglastena! Isegi kui inglise kiivrid ja vormiriided sakslasi eksitasid, siis ei häirinud neid põrmugi mõte sellest, et Briti sõjaväes tol ajal õppursõdureid polnud. Võib-olla kasutati juhtumit propagandaks ja eks inglaste käest ole auväärsem tappa saada kui eestlastelt.

Eestlasi langes vangi ka hiljem Riia all (5 meest), kusjuures neid koheldi hästi, kuid väärtasjad võeti muidugi sõjasaagiks. Vabastati nad alles 22 päeva pärast Jelgavas, kui kohalesaabunud Läti esindajad vangla üle võtsid. Eestisse toodi 40 landesveeri sõjas vangivõetud sakslast, kes vabastati juba augustis-septembris.

Lisaks koos Eesti vägedega võitlevate lätlaste tääkide-mõõkade ülelugemisele, mis on samuti oluline, sai Eesti Lätilt mitmesugust abi, mida ei tasu alahinnata. Suurem osa Läti elanikkonnast toetas igati Eesti vägesid. Mälestustes on loendamatu arv kordi mainitud, kuidas lätlased varustasid meie sõdureid tasuta toiduainetega, andsid andmeid Saksa vägede asukoha kohta, ravisid ja hoolitsesid meie haavatute eest jms. See torkab eriti silma võrreldes nt sama aasta talvel toimunud sõjategevusega punaküttide vastu, kui suur osa lätlastest Eesti vägedesse vaenulikult suhtus.

Lisaks saime olulisi luureandmeid Riiast, nii polkovnik Balodiselt kui ka tema brigaadi ohvitseridelt, enamasti läbi Zemitansi staabi.

Eesti laevastikku aitasid Läti lootsid ja landesveeri jõeflotilli läti meremehed tulid koos laevadega eestlaste poole üle.

Goltz ei jäta võimalusel kirumata ka läti raudteelasi, kelle sabotaaž aeglustas vägede liikumist.

Isegi landesveeri koosseisu kuuluva Lõuna-Läti brigaadi kahepaikne positsioon Riias, mis muuseas Laidoneri vihastas, sundis sakslasi hoidma osa üksusi kohapeal, et oma tõrksatel liitlastel silma peal hoida. Umbusku suurendas ka kahe Balodise üksuse üleminek eestlaste poole – 1. juulil tegi seda üks ratsaeskadron ja 2. juulil jalaväepataljon.5

Riia operatsiooni ajal kujunes sakslaste olukord linnas nii hapraks, et kartus lätlaste avaliku vastuhaku ees kiirendas Goltzi väegrupi lahkumist Riiast.

Loe lisaks:

  • Hanno Ojalo. Kui eestlased Riiat vallutasid. Tallinn, 2012.
  • Hannes Walter. Ausalt ja avameelselt Landeswehri sõjast, Võnnu lahingust ja Riia operatsioonist. Tallinn, 1989.
  • Reigo Rosenthal. Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Tallinn, 2008.

Viited:

  • 1 Kattai, M. Võitlused Roopa ja Stolbeni rajoonis 1919.a. juunis lk 583 – Sõdur nr 24–26/1935
  • 2 Maide, Jaan; Valdin, Ernst. 6. jalaväepolk Vabadussõjas 1918–1920. Tallinn, 1938, lk 465
  • 3 Samas lk 468
  • 4 Samas lk 469
  • 5 Leets, Georg. Kindral von der Goltzi saksa väegrupi purustamine Baltikumis suvel 1919. aastal. Käsikiri. Tallinn, 1969, lk 481, 504-505