Lahingukogemus aastast 1919: Utria dessant kui sõjataktika musternäide
Utria dessant ja Narva vabastamine Eesti vägede poolt 1919. aasta jaanuaris on hea näide edukast ühendoperatsioonist, milles kasutatud manööversõda erines järsult Esimeses maailmasõjas nii tavalisest kurnamissõjast.
Meredessanti kasutati manöövrina, et mööduda vaenlase põhivägedest, anda neile sedasi psühholoogiline löök ja nad seejärel hävitada, selle asemel et kasutada tavapärast suurtükiväe ettevalmistavat tulelööki ja alustada otserünnakut. Bolševike juhtimise sidevõimalused paisati segi, mis viiski punaste üle otsustava võidu saavutamiseni.
Utria operatsioon kulmineerus Kirde-Eesti vabastamise ja bolševike väljaajamisega Eesti pinnalt. Punaste verine okupatsioon lõppes ja Eesti territooriumi kaitsmiseks bolševike uute rünnakute vastu rajati tugev kaitseliin. Lisaks võeti operatsiooni käigus suur hulk sõjavange, sealhulgas bolševike kõrgema sõjaväelise kaadri hulgast. Sõjasaagiks saadi rohkelt toiduaineid, raskerelvastust, välikööke, vedureid, vaguneid ja isegi üks lennuk.
Operatsioonile eelnenud sündmused
Vene bolševike invasioon Eestisse algas 28. novembril 1918. aastal. 1919. aasta 2.–7. jaanuarini jõudsid eestlased Vabadussõjas pöördepunktini. Otsustavad sündmused leidsid aset Tallinna–Narva suunal, kus 10 kilomeetrit Paidest idas Valkla–Priske–Kehra regioonis tõrjus eestlaste 1. diviis Punaarmee 6. diviisi rünnaku, sundides punased asuma kaitsesse. Põltsamaa–Tartu suunal nurjas Eesti 2. diviis Novgorodi 2. diviisi rünnaku. Sellega murdsid eestlased 1919. aasta jaanuari esimestel päevadel sissetungijate moraali ja haarasid initsiatiivi, mis lõi soodsad tingimused vasturünnakuks.
Vabadussõja esimeses faasis, mis kestis 1918. aasta novembri lõpust kuni 1919. aasta jaanuari alguseni, suutsid Eesti väed vaenlase liikumiskiirust nii palju aeglustada, et vastane liikus Viru rindel edasi keskmiselt neli kilomeetrit ööpäevas ja Lõunarindel veelgi vähem, mis jättis piisavalt aega kaitse organiseerimiseks ja mobiliseerimiseks ning võitis aega, et oodata ära välisriikide sõjaliste abijõudude saabumine. 7. jaanuaril 1919 alustas 1. diviis rünnakuid oma rindesektoris. Rünnakut toetasid soomusrongid ja mereväeüksused, sealhulgas meredessantvägi.
Abijõud saabuvad
12. detsembril 1918 saabus Tallinnasse Briti sõjalaevastik. Kitsikuses vaevlevale Eesti sõjaväele toodi suurtes kogustes kaasaegseid kergrelvi, kaks suurtükki, varuriideid ja laskemoona. Kuningliku sõjalaevastiku kohalviibimine oli eestlastele äärmiselt oluline. Punaste sõjalaevastik ei saanud enam bolševike pealetungi Eesti territooriumil toetada. Lisaks olid tänu inglastele laevateed Eesti sadamatesse vabad ja meie väed said vaenlase ründamiseks randuda bolševike vägede seljataha.
26. ja 27. detsembril hävitas Briti kuninglik merevägi kaks Nõukogude sõjalaeva, mis jooksid Tallinna rünnata üritades karidele. Pärast parandamist ja mehitamist võeti need laevad 1919. aasta alguses Eesti mereväe koosseisu ja said nimedeks Lennuk ja Vambola.
Mereteede avanemine võimaldas eestlastel saada väärtuslikku abi Soomest. 1918. aasta viimastel päevadel sai Eesti Soomest 20 kerget suurtükki, 2000 vintpüssi koos laskemoonaga ja mitu kuulipildujat, sellega koos saabus ka grupp Soome vabatahtlikke. 1919. aasta alguses saabunud vabatahtlikest moodustati kaks üksust: üks nelja kompaniiga jalaväepataljon ja teine kahe pataljoni suurune ja 10 suurtükiga varustatud rügement.
Looduslikud tingimused
Eesti maastikku liigendavad Peipsi järv ja mitu väiksemat järve, mis loovad terve hulga suurepäraseid looduslikke takistusi, neid täiendavad veelgi mitu jõge ja väiksemat oja. Järvede ja jõgede vahel asuvad sood ja metsad mõjutasid maaväe liikumise suundi, luues üsna kitsad liikumiskoridorid.
Soome lahe rannikul leidub erineva kõrgusega pankrannikuribasid, mille kõrgus on 30–34 meetrist kuni 68 meetrini, mida merest lahutasid liivaluited ning liiva- ja kivirannad. Sellistes piirkondades sai meredessantvägi küll maabuda, kuid sisemaale liikumist tõkestas pankrannik. Jaanuaris jäätus tavaliselt kogu Soome laht, mis tegi mereoperatsioonide läbiviimise võimatuks, kuid 1919. aastal oli laht jäävaba peaaegu terve jaanuarikuu.
Aegade jooksul oli Narvast saanud kauplemiskeskus ja tähis kindlus, seda eelkõige oma soodsa asukoha ja maastiku tõttu. 19. sajandil sai Narvast tänu hüdroenergiat andvale Narva jõele tekstiilitöötlemiskeskus. 1870. aastal läbi Narva ehitatud Peterburi, Tallinna ja Paldiskit ühendava Balti raudtee ehitamisega muutusid Narva-Jõesuu kaunid rannad ja männimetsad jõukate peterburlaste armastatud suvituspaigaks. Narva raudteerajatiste hulka kuulusid väike kaubahoov, reisi- ja kaubajaamad ja haruliinid tööstusettevõtete teenindamiseks. Kõige olulisemad raudtee infrastruktuuri osad olid kaks silda üle Narva jõe: ühe rööpapaariga terassild ja kolme rööpapaariga terassild. Üle jõe kulges ka puitsild, mis oli mõeldud jalakäijate ja kergliikluse jaoks.
Jõgi oli lai ja suures osas ületamatu: jõe keskmine ligikaudne laius oli 250 meetrit. Raudteeliinide vallutamine ja enda käes hoidmine oli kriitilise tähtsusega, kuna nende kaudu toimus põhiline riikidevaheline transport ja sillad lõid ka pealetungivõimalused lahinguolukordades. Raudtee andis hea võimaluse soomusrongide kasutamiseks. Eestlased improviseerisid kiirelt ja kohandasid reisirongid ümber soomusrongideks.
Jaanuaris 1919 oli militaaroperatsioonide jaoks kõige olulisem Tallinna–Narva liikumiskoridor, mis koosnes Balti raudteest ja sellega paralleelselt kulgevast Tallinna–Narva maanteest. Juba varem mainitud põhjustel oli Balti raudtee neist kahest olulisem. Koridor kulges üsna lähedal Eesti põhjarannikule, mistõttu asus see Soome lahes tegutsevate sõjalaevade laskeulatuses. See oli ka kõige otsem tee Tallinnasse – pealinna ja kõige suuremasse sadamasse.
Eesti väed
Utria dessantoperatsiooni juhtis Eesti koondvägede ülemjuhataja kapten Johan Pitka. Eesti maavägi koosnes dessantpataljonist Tallinn, mille ülem oli staabikapten Karl Aleksander Paulus (kokku 400 meest), ja 1. Soome vabatahtlike pataljonist major Martin Ekströmi juhtimisel (ligikaudu 1000 meest). Eesti jalaväel oli bolševike ees oluline eelis – kerged kuulipildujad. Briti sõjalaevadel Tallinnasse toodud abi hulgas olid ka Lewise kuulipildujad, mis oli tänuväärne abi, kuna Lewise kuulipildujad olid tollal ühed parimad ja usaldusväärsemad kergekuulipildujad. Selline abi parandas oluliselt Eesti armee mobiilset tulejõudu. Lewise kuulipildujatega olid varustatud nii meredessantpataljon kui ka soomusrongidel asuvad rünnaküksused.
Dessandis osalenud Eesti sõjalaevade hulka kuulusid 875-tonnine ristleja Lembit, miiniristleja Lennuk, mis suutis kanda 80 miini, suurtükilaevad Laene ja Lood, miiniveeskajad-traalerid Kalev ja Olev ja jäämurdjad-puksiirid Reval ja Wrangel.
Eesti õhuvägi oli 1919. aasta jaanuarikuus alles loomisjärgus ja püüti leida vajalikku varustust ja vahendeid, näiteks lennukikütust, et mõnda lennukit lendama saata.
Üle 2000 Eesti ohvitseri ja allohvitseri olid Esimese maailmasõja ajal teeninud Vene impeeriumi armees, paljud neist eriteadmisi nõudvates valdkondades. Enne 1914. aastat andis relvajõududes teenimine tavalisele eestlasele Vene impeeriumis kõrgema sotsiaalse staatuse. Kuna eestlastel ei olnud aristokraatlikku staatust, valiti nad välja ja edutati teenete alusel. Seega oli enamik neist haritud ja äärmiselt kompetentsed.
Kuigi Eesti relvajõud organiseeriti kiiresti, olid lahingusituatsioonid väga muutlikud ja sidevahendeid nappis. Nii kujunesid tehnika puudumise tõttu välja nn missioonikäsud, millega anti komandöridele üldised tegutsemisjuhised, mida rakendati vastavalt komandöride endi hinnangule. Soodsa võimaluse avanedes andis komandör tihti käsu tegutseda, ootamata selleks kõrgemalt heakskiitu. Võttes arvesse Eesti ohvitseride suhteliselt ühtlast pädevust ja sõjategevuse selgeid eesmärke, olid komandöride kavatsused üldiselt kõigil tasanditel arusaadavad.
Eesti relvajõudude ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner. 1918. aastal oli Laidoner 34-aastane ja teeninud Vene impeeriumi armees aastatel 1901–1917. Nagu kõik tsaariarmees ohvitseri auastmeni tõusnud eestlased, oli ka Laidoner, kes oli pärit tavalisest perest ja kellel puudusid aristokraatlikud sidemed, nii kõrgele kohale jõudnud vaid tänu oma kompetentsile. Esimese maailmasõja ajal teenis kolonel Laidoner mitmel, sealhulgas ka juhtival ametikohal, omandades väärtuslikke kogemusi militaaroperatsioonide eri aspektides. 5. jaanuaril 1918 asus ta juhtima Eesti diviisi.
1918. aasta detsembris loodud Eesti mereväe ülemjuhatajaks sai kapten Johan Pitka, kes oli Laidonerist äärmiselt erineva taustaga mees. Pitka sai hariduse Paldiski merekoolis, saades 1895. aastal kaubalaeva kapteni paberid. Tsaari-Venemaa mereväes teenis Pitka vaid lühikest aega. Temast sai kogenud kaubalaevakapten ja ta osales ka merepäästetöös. Pitka juhtis laevakompaniid, mille peakorter asus Tallinnas, oma meremehe- ja juhtimiskogemusi rakendas ta ka Eesti mereväes. Koostöö Eesti maa- ja mereväe vahel kulges sujuvalt. Pitka oli mees, kes vastutas esimese rindele saadetud soomusrongi eest. Eesti mereväe personal abistas soomusrongi mehi vastavalt vajadusele.
Soome vabatahtlikud olid enamasti kogenud sõdurid, keda juhtisid pädevad ohvitserid. Mõned neist olid Esimese maailmasõja ajal teeninud Saksa sõjaväe koosseisus Soome jäägripataljonis ja võidelnud Venemaa vastu. Enamik neist olid lühikese Soomes 1918. aastal punaste vastu peetud kodusõja veteranid.
Eesti ohvitserid olid suures osas äärmiselt pädevad: neid usaldasid nii kõrgemad sõjaväelased kui ka valitsus. Eesti sõdurite jaoks olid sõja eesmärgid lihtsasti mõistetavad: nad võitlesid selleks, et kaitsta oma kodusid ja nende enda riiki esindavat valitsust. Rahva ja armee meeleolu paranes tunduvalt, kui Eesti armee suutis bolševike pealetungi peatada ja ise rünnakule asuda. Inimeste otsusekindlus tugevnes veelgi, mida rohkem saadi teada bolševike eesmärkidest ja meetoditest – punase terrori käigus hukati okupeeritud linnades nagu Tartu, Narva, Rakvere vähemalt 500 inimest.
Eesti armeesse kuulusid nii Esimesest maailmasõjast Vene armee koosseisus osa võtnud mehed kui ka idealistidest kooliõpilased. Briti vaatlejad kirjeldasid enamikku meie sõdureid kui „turskeid maamehi“. Eesti võitlejad tundsid väga hästi kohalikku maastikku, mis andis neile eelise bolševike ees, kellest enamiku jaoks oli Eesti veider ja vaenulik võõras maa.
Bolševike väed
Maaväed koosnesid Punaarmee 6. ja 7. armee väeosadest: Vaivara–Sinimägede lõigul asus 86. kütidiviis, 3000 uuest võitlejast koosnev üksus saabusid Narva 12. jaanuaril 1919. Narva-Jõesuu aladel asus 50. diviisi üks pataljon, Narva lähedal 7. Petrogradi polk, ja 200 madrust, 53. diviisi 1. pataljon, 54. diviisi väeosad, üks nelja suurtükiga patarei, 47. kütidiviisi väeosad, 50 mehest koosnev ratsaväe eskadron ja üks suurtükkide ja raskekuulipildujatega varustatud soomusrong.
1919. aasta jaanuaris koosnesid bolševike merejõud ühest hävitajast, kahest valvelaevast, neljast traalerist ning lahingulaevast Andrei Pervozvannõi. Bolševike poolt tsaari mereväelt üle võetud suures allveelaevade laevastikus polnud ühtegi teenistuskõlblikku allveelaeva.
Impeeriumi lennuväest olid järel vaid riismed. Suurem osa bolševike kätte langenud õhusõidukitest olid varuosade vähesuse ja varustuse puudumise tõttu lennuvõimetud. Lisaks oli enamik kogenud lennuspetsialiste bolševike juurest põgenenud. Nii oli punavägedel Eestis paar-kolm töökorras Farman FH30 luurelennukit, kuid neid kasutati ilmselt lennukikütuse nappuse tõttu väga vähe ja enamjaolt ebaefektiivselt.
Vaatamata sellele, et neid peeti klassivaenlasteks, koosnes bolševike armee juhtkond Vene tsaariarmee endistest ohvitseridest. Kuna aga sellise taustaga ohvitsere ei peetud poliitiliselt usaldusväärseteks, määrati iga üksuse juurde bolševikest poliitkomissarid, kelle ülesanne oli hoida ohvitseridel silma peal ja tegeleda poliitilise propagandaga. Poliitkomissaridel oli õigus sõjalisi otsuseid tühistada, millel olid sageli katastroofilised tagajärjed. Punaarmee ülemjuhatajal ja poliitilisel aktivistil Lev Trotskil puudusid sõjalised kogemused üldse. Kuna bolševikest politrukid tegid ranget kontrolli, oli kogu otsuste tegemise protsess punaste jaoks äärmiselt aeglane. Nii oli eestlaste otsustamis- ja tegutsemiskiirus punaste omast kõvasti üle.
Vaatamata bolševike arvulisele ülekaalule oli Punaarmee moraal väike ja valitses motivatsioonipuudus, mis muutis väed üsna ebaefektiivseteks. Punaarmee, mis koosnes Vene talupoegadest ja väga erinevast rahvusest sõduritest, sealhulgas ka ungarlastest ja hiinlastest, ei mõistnud sõja eesmärke ega hoolinudki neist. Lisaks sellele tundsid bolševike väed toidupuudust, olid haigustest puretud ja ilma igasuguse arstiabita. Ranget distsipliini hoidis tšekaa ja suurvene natsionalism oli ähvarduste, survestamise ja kommunistliku ideoloogia kõrval võib-olla ainuke tõhus positiivne motivatsiooniallikas, mida vene rahvusest bolševike armee ridadesse meelitamiseks kasutati.
Operatsiooni planeerimine
Parim meredessandi näide Esimese maailmasõja ajast oli 1917. aastal läbi viidud sakslaste operatsioon Albion Saaremaale ja Hiiumaale. Tegu oli tõelise ühendoperatsiooniga, millest võtsid osa nii jala-, mere- ja õhuvägi ja mille käigus maabuti Saaremaa nõrgalt kaitstud Tagalahes. Pärast maabumist lõikasid Saksa väed ära side- ja varustusliinid Tagalahe ja Sõrve poolsaarel asunud suurtükikindluse ning teiste Saaremaa garnisonide vahel.
Operatsiooni Albion käigus saadud kogemusi kasutati ära 1918. aasta kevadel, kui Saksa ekspeditsiooniväed maabusid Vene armeele vastulöögi andmiseks Soome. Edasiliikumine oli kiire ja Saksa armee kaotused nii sõdurite kui ka varustuse näol väga väikesed. Eestlastel oli hea võimalus olla nii operatsiooni Albion kui ka Soomes toimunud dessantide tunnistajateks. Ka eestlased hakkasid meredessante harjutama ja 23. novembrist kuni 20. detsembrini viidi läbi kuus dessanti, mis lõid segi bolševike rünnakud. Vasturünnaku läbiviimiseks ja ida poole liikumiseks maabus Eesti merevägi 10.-11. jaanuaril Kundas, et rutata appi maad mööda liikunud Eesti vägede 1. diviisile.
Operatsioon
Pärast Kunda vallutamist asuti ette valmistama uut meredessanti, mille sihtkoht asus kaugel vaenlase kaitseliini taga ja millega loodeti anda vastasele otsustav löök. Esmalt plaaniti maabuda Narva-Jõesuu kandis, kuna sealsed liivarannad, Narva lähedus ning puuduvad rannajärsakud lõid maabumiseks sobivad tingimused. Kuid vaenlane oli dessandiohust teadlik ja potentsiaalsed maabumiskohad Narva-Jõesuus kardeti olevat mineeritud. Seega valiti dessandiks Utria piirkond, kuigi sealne rannik oli kivine ja kõrge. Mängu tuli üllatusmoment, kuna vaenlane ei osanud sellest piirkonnast meredessanti oodata.
14. jaanuaril andis kindral Laidoner käsu Narva vallutamise ühendoperatsiooniks, dessant ise algas 17. jaanuaril 1919. Dessantväed kogunesid Kunda lahte ning alustasid liikumist kell 3.15. Miiniristleja Lennuk läks ees ja veeskas Narva-Jõesuust ida pool tunniajase meresõidu kaugusel miinitõkked, et kaitsta meie laevastikku võimalike Kroonlinnast saabuvate bolševike laevade eest. Dessantväed plaanisid enda kontrolli alla võtta Utria ja Laagna piirkonnad. Soome vabatahtlike pataljoni 2. kompanii pidi vallutama Narva-Jõesuu, Riigiküla suunas edasi liikuma ja Narvat ründama. Samal ajal pidi Eesti 1. diviis jätkama liikumist mööda Tallinna–Narva raudteed. Neid pidid toetama dessantväed, kes pidid läbi lõikama bolševike tagalas asuvad sideliinid.
Pärast meremiinide veeskamist kohtus Lennuk kell 10.30 maabumiskoha lähedal ülejäänud laevastikuga. Bolševikud märkasid lähenevaid laevu ja nende Merekülas paiknenud kahurvägi ning Narva–Tallinna raudteel Auvere–Mereküla vahel paiknenud soomusrong asusid laevastikku pommitama. Laevad pääsesid napilt ilma suuremate kaotusteta. Kell 13.00 saadi vaenlase kahurvägi sihikule ja Lennuki ja Lembitu meeskonnad vaigistasid nad. Punaste soomusrong oli sunnitud taganema raudtee põhiliinile. Dessant jätkus ilma vaenlase kahurväe vahelesegamiseta, kuid kaldale jõudnud dessantpaadid sattusid kuulipildujatule alla. Bolševikud taganesid aga peagi. Dessandi jätkudes muutusid ilmaolud merel üha halvemaks, tõusis tugev tuul ja sellega ka lainetus. Mitu dessantpaati läksid kummuli ning sõdurid pidid külmas vees kaldale ujuma. Kaldale jõudmist raskendasid ka jääst libedad rannakivid. 17. jaanuari õhtuks saadi kaldale vaid 250 kuni 300 meest ning edasine kaldaleminek peatati. Sõjalaevad pommitasid bolševike arvatavat kogunemispaika Auvere rongijaamas. Sel hetkel oli vaenlasel võimalus dessant tagasi tõrjuda, kuid suures osas jäädi passiivseks.
Teadmata vaenuvägede täpset suurust Utria piirkonnas ning võttes arvesse kaldale jõudnud meeste piiratud laskemoona, saatis kapten Pitka Tallinna kindralstaapi raadiogrammi, õhutades 1. diviisi liikuma kiiremini Narva alla. 1. diviisi sõdurid jõudsid samal päeval Jõhvi. Dessantväeosade koosseisus olid ka mõned Narva koolipoisid, kes tundsid kohalikku maastikku ning tänu kellele saadi pimeduse varjus liikuda sisemaa poole. Narva koolipoisid otsustasid enda initsiatiivil aidata ülejäänud dessantvägede maabumiseks paremat kohta otsida. Kell 23.00 sai laevastik teate uuest maabumiskohast. Tänu soodsamale maabumiskohale olid kõik dessantväed 18. jaanuari hommikul kella 11-ks edukalt kaldale jõudnud.
17. jaanuari õhtul vallutasid dessantväed Utria, Laagna ja Mereküla. Bolševikud üritasid küll 18. jaanuari hommikul Laagna tagasi võtta, kuid edutult. Dessant oli bolševike jaoks suur šokk ning üldine meeleolu langes veelgi. Laagna ja Utria hõivamine katkestas bolševike sideliinid Vaivara–Sinimägede all kaitsepositsioonil olnud üksuste ja Narva vahel. Enamik 86. kütipolgu mehi jätsid oma positsioonid maha ning alistusid Eesti 1. diviisi 1. rügemendile.
Dessantväed edukalt kaldale toimetanud Lennuk ja Lembit suundusid Narva-Jõesuu alla. Nähes eestlaste laevu saabumas, taganesid vaenlaste väed ilma igasuguse vastupanuta. Soome kompaniid liikusid kiiresti Narva-Jõesuu ning Riigiküla alla ning alustasid sealt rünnakut Narva suunas. Kell 15.00 saabus allveelaevaga Lembit Narva-Jõesuu randa mereväe eriüksus, et toetada soomlaste pealetungi. Soomlased liikusid tänu kohalikku maastikku tundvatele Narva koolipoistele kiiresti edasi. Kaks Soome kompaniid jõudsid kella 17.20 ja 18.40 vahel Narva. Linn kubises taganevatest bolševike vägedest, toetus- ja peastaabi üksustest. Bolševikud võitlesid meeleheitlikult, et oma vägesid üle Narva jõe evakueerida ja teatud määral see neil ka õnnestus. Meeleheitlikud lahingud sõjaliselt oluliste punktide üle nagu raudteejaam ja sellega seotud rajatised ning raudteesillad kestsid terve öö. Soomlased hõivasid vaenlase tule all üle jõe viiva puust kergliiklussilla.
Eesti 1. diviisi üksused liitusid rünnakuga ja 19. jaanuari varahommikuks oli kogu linn eestlaste kontrolli all, millele aitas kaasa Eesti 1. diviisi ratsarügement. Samal hommikul ületasid Eesti 1. diviisi 5. rügemendi mehed Narva jõe ning võtsid teisel pool jõge asunud Jaanilinna enda kontrolli alla. Eesti väed jätkasid liikumist Luga jõel asuva Jamburgi suunas.
Ajaleht New York Times kirjutas 21. jaanuaril 1919. aastal Narva vallutamisega kaasnevatest üllatavatest sündmustest järgmiselt: „Peipsi järvest kirde pool tegutsenud Eesti vägesid on saatnud bolševike vastu märkimisväärne edu ... Tallinna–Peterburi raudtee ääres paiknev Narva linn koos suure hulga sõjavangidega võeti enda kontrolli alla. Soome väed tegid eestlastega koostööd ... Võidukad väed said suure sõjasaagi suurtükkide, toidumoona ja soomusrongide näol. Vangi langes ka diviisi- ja rügemendi juhtkond. Räägitakse, et ka bolševike sõjaminister Lev Trotski oli lahingutegevuse ajal Narvas ja põgenes pärast bolševike alistumist.“
Narvas saadud sõjasaagi hulga kuulus täisvarustuses suurtükipatarei ja Farman FH30 luurelennuk. Samuti saadi kätte raskekuulipildujaid (tõenäoliselt 7,62 mm Maximid) koos varuosadega, hobuseid, moonavankreid, 12 välikööki, 9 kasti mürske ja 500 vintpüssi. Sõjavangide hulgas oli 31 punaste komandöri ja polguülemat. Kokku võtsid Eesti väed vähemalt 3070 sõjavangi. Eesti dessandi koosseisust hukkus lahingus 1 mees ja haavatasaanuid oli 12. Soomlased kaotasid lahingutegevuses 3 meest ja haavata sai 11. Tapetud ja haavatud bolševike arv küündis 300–400 meheni.
Järelmõju
24. veebruaril 1919. aastal, Eesti iseseisvuse aastapäeval, kuulutas kindral Laidoner Eesti rahvale, et kogu Eestimaa territoorium oli bolševikest vabastatud. Kuigi sõda jätkus kogu 1919. aasta vältel, toimus suurem osa sõjategevusest väljaspool Eesti territooriumi. Eesti väed võtsid osa ka Läti kaitsmisest ja vabastamisest.
1919. aasta jooksul suurenes nii Eesti vägede isikkoosseis kui ka paranes varustus ja ühendoperatsioonide läbiviimises muututi üha vilunumaks. Vabadussõja viimased lahingud leidsid aset Narva kaitseliinidel. 31. detsembril 1919. aastal kuulutati välja relvarahu. Eesti ja Nõukogude Venemaa kirjutasid ametlikult sõja lõpetavale Tartu rahulepingule alla 2. veebruaril 1920. aastal.
Utria operatsioon näitas, kui kiiresti suutsid eestlased otsuseid vastu võtta, nende komandörid said üsna vabalt haarata initsiatiivi, kohaneda kiiresti uute olukordadega ja tempo säilitada. Militaaroperatsioonid on oma olemuselt väga kiired: pidevalt oma otsuseid kiiremini tegev konflikti osapool saavutab tohutu eelise. Selleks ajaks, kui aeglasem pool tekkinud olukorrale reageerib, teeb kiirem pool juba hoopis midagi muud, kui vaatluste tulemusena täheldati, muutes sellega aeglasema poole vastuse kõlbmatuks.
Esimene maailmasõda pakub vähe näiteid edukatest meredessantidest ja see, et äsja loodud Eesti relvajõud selliseid operatsioone läbi viisid, oli vaenlase komandöride jaoks küllaltki ootamatu. Utria dessant on hea näide infiltreerumisest ehk kaudsest lahingutegevusest: selle asemel, et asuda suuri kaotusi põhjustavale otserünnakule, möödusid maabuvad jõud vaenlase lahinguüksustest, mille tulemusena nende vastupanu koost lagunes.
