Lahendus põgenikekriisile on “üsna lihtne,” vaja vaid Süürias sõda lõpetada
Jutud, kuidas sõjapõgenikud oleks valmis kohe-kohe koju naasma, ei kannata seni mingit kriitikat, kuni Süürias ja Iraagis kestev kodusõda lõppu ei ole leidnud. Ja vähemalt seni viitavad kõik märgid, et positsioonisõda on jäänud venima, ilma selge eduta ühegi osapoole kasuks. On alust arvata, et selline sõda võiks kesta veel aastakümneid.
Lahendusi sõjalisele kriisile on tänapäevases maailmakorralduses peamiselt kaks – kas otsustav läbimurre sõjategevuses, mis viib ühe (või mitme liitunud) osapoole võiduni, või siis rahvusvahelise surve abil peale sunnitud rahulepe, mis tähendab vähemalt mingil tasemel kompromisse. Läbimurret Süüria sõjas ei ole, rahuvahendajaid pealinnade vahel sõelumas me ka ei näe.
Süüria valitsusväed ei ole ilmutanud mingit võimet tagasi lüüa ei läänemeelse Vaba Süüria Armee, ammugi mitte terroristliku Islamiriigi vägede edenemist, samas pole ka Vaba Süüria Armee ise juba 2011. aastal kätte võidetud positsioone ei laiendadanud ega kaotanud.
Kui võrrelda sõjatandri kaarti tänavu jaanuaris ja nüüd, septembris, siis ainus jõud kes on oma kontrollitavat ala tegelikult laiendada suutnud, on Süüria kurdide armee, peagi kontrollides juba kogu Põhja-Süüria piiriäärset ala, nemad on ka ainsana Islamiriiki taganema ajanud.
Vaata sõjatandri kaarti jaanuaris Forte lehelt (klõpsti)
Islamiriik ise on aga suutnud tagasi lüüa vaid Süüria valitsusvägesid, näiteks eriti katastroofiliste tagajärgedega maailmakultuurile oli Kesk-Süürias asuva Palmyra linna kaotus.
Süüria rannikuala on siiani Süüria valitsusvägede, et mitte öelda seda toetava Vene laevastiku, kontrolli all. Bashar al-Assadi juhitav Süüria armee kontrollib enamikku Lääne-Süüriast, kuigi on kahel rindel, lõunas Daraa, põhjas Aleppo suunal pidevas konfliktis Vaba Süüria Armeega. Ja need kaks rinnet on juba mõneks ajaks stabiliseerunud.
Idarindel peavad valitsusväed sõda ka Islamiriigiga, kuigi on viimasel ajal seal ainult taganenud. Pole selget ülevaadet, kui palju Süüria armeest tänaseks järel on, ometi võib olla kindel, et tegemist on kõige paremini varustatud väega riigis. Tegemist on ainsa jõuga Süüria sõjas, mida avalikult relvastavad välisriigid, nimelt Iraan ja Venemaa. Lojaalsuse president Bashar al-Assadile on see vägi säilitanud, kuigi sõltub üha enam Hizbullah võitlejate ja ilmselt ka Iraani ja Vene vabatahtlike sissevoolust.
Vaba Süüria armee (VSA) suuruse kohta võib leida hinnanguid kuni 60 tuhandeni, see vägi tõmbas demokraatianõuete taha paljusid Süüria armeest deserteerunud sõdureid, kes ei tahtnud enam osaleda oma rahva verises mahasurumises. Nagu juba näha, on see jõud leppinud oma käes olevate positsioonidega ja suurt edasitungi pole arendanud. Sõja tulemustest paistab, et ka USA, Saudi Araabia ja Türgi raha- ja relvaabi nende toetamisel pole nii tõhus, kui võiks lubadustest järeldada.
Üleilmsele al-Qaida võrgustikule kuuletuv Nusra rinne omab valdusi vaid Vaba Süüria Armee positsioonide sees ja seni on need kaks jõudu pigem talunud üksteist, olles liidus valitsusvägede vastu. Mis küll ei võimalda kuskil väita, et VSA eelistaks terrorismi. Nende ainus ja kindlaim nõue on asendada Assadi diktatuur kollektiivse, parlamentaarse korraga, mis tooks koju tagasi ka juba aastakümnete eest riigist pagenud opositsiooniliidrid.
Islamiriik on pigem sõjahüüd, kui toimiv riigikord, ja seega on võimeline oma hõivatud alasid Iraagis ja Süürias valitsema vaid brutaalse vägivallaga. Sel aastal on nad kaotanud ka Iraagi poolel alasid sealsetele valitsusvägedele, aga kuni Iraagi kurdid oma valdusi ei laienda, pole ka näha, et Islamiriik Iraagis tegelikult nõrgeneks.
Sõja võtmeks Iraagis oleks ilmselt praegu Islamiriigi kontrollitava, varem kahe miljoni elanikuga Mosuli ülevõtmine kurdide poolt, aga kuigi linn sajandeid tagasi oligi kurdide linn, on täna selle miljonilinna enamik siiski araablased. Ja kurdid pole just Mosuli vallutamisest huvitatud. Iraagi šiiitidest selle linna ülevõtjat aga ei ole.
Süürias on Islamiriik sel aastal võitnud alasid valitsusvägedelt, aga kaotanud põhjas sama suuri alasid Süüria kurdidele. Islamiriik kontrollib suurt osa Süüria Homsi provintsist, pea tervet Dayr az-Zawri provintsi, lõunapoolset osa al-Hasakah provintsist, ligemale poolt Halabi provintsist. Nähtavasti on nad jala maha saanud ka otse Iisraeli kontrollitava Golani kõrgendiku piiril, kus on palju palestiinlaste põgenikelaagreid. Iraagis on islamiriigi käes Anbari ja suur osa Niniveh provintsist, kuigi strateegiliselt tähtis Salahuddini provints on nende haardest välja libisemas. Ameeriklased näitavad Islamiriigi vägesid pigem väiksematena, samas kui kurdid räägivad, et Islamiriigi vägedes on koguni paarsada tuhat meest.
Süüria kurdide relvajõud on koondatud rahvakaitseüksustesse, kus teenimine on kohustuslik pea kõikidele, kes elavad tunnustamata, kuid autonoomsel kurdide territooriumil, Lääne-Kurdistanis ehk Rojavas (Rojavayê Kurdistanê). Süüria kurdidel on oma valitsus ja üha enam võtab nende võimuala ka omaette riigi nägu, neil on ka olemas avalik rahvusvaheline liit Iraagi kurdidega. Türgi on eriti pahane, et Süüria kurdidel on ka otsesidemed Kurdistani Töölisparteiga, kellega Türgi ise omal territooriumil lahinguid peab. Süüria kurdide vägedes on enam kui 50 000 meest ja võib eeldada, et neile on tulnud relvaabi vaid Iraagi kaudu.
Niisiis, pole sel aastal ükski Süüria sõja neljast (või viiest) osapoolest murrangulisi läbimurdeid saavutanud, kuigi Palmyra langemine islamiriigi kätte pidanuks läänes häirekellad kõlama panema.
Lääs selgelt ootab ikka, et kurdid ja Vaba Süüria armee saaks oma jõududega võidu, ainus välisjõud, kes sõja kiiremini ühele poole kallutada suudaks, ehk USA ja NATO pole hetkel otseselt maavägede sissesaatmisest huvitatud.
Rahvusvahelist vahendust Süüria sõjas on aga ikka veel skandaalselt vähe näha. Soome ekspresident Martti Ahtisaari on omal algatusel küll kontakte otsinud, aga leidnud vaid kurti kõrvu. Venemaalt lähtuvaid pakkumisi on Läänel aga võimatu seni tõsiselt võtta.
Euroopa Liit on valinud vaid äraootava positsiooni, mis paraku pikendanud sõjapidamist Süürias. Ja nüüd sai just see passiivne Euroopa Liit oma kaela sõjapõgenike laine Süüriast.
USA on selgelt võtnud sõjas oma poole ja ei kavatsegi läbi rääkida ei Süüria valitsusvägede ega Islamiriigiga. Pigem peavad nad vaos hoidma Türgit ja Iisraeli. Ei taha isegi ette kujutada, mis juhtuks, kui Iisrael otsustaks algatuse oma kätte võtta ja ise Süüria sõtta sekkuda.
Venemaa ja Iraan on sama selgelt võtnud oma poole Süüria valitsusvägede suurimate liitlastena.
Islamiriigi vägedesse voolab tuhandete viisi aga vabatahtlikke kogu araabiamaailmast, nähtavasti ka ususõja rinderiikidest, näiteks Venemaa Põhja-Kaukaasiast.
Niisiis, paistab, et rahuvahendusest ja kompromissidest pole Süürias keegi huvitatud, rahvusvaheliste vahendajate äraootav hoiak aga tagab ka sõja venimise veel mitmeks aastakümneks, kuni 50-aastane Süüria diktaator Bashar al-Assad või 44-aastane Islamiriigi "kaliif" Abu Bakr al-Baghdadi veel võimul ja elus on.
