15. sajandil hakkas ta antiikaja ning oma kaasaaja vahelist perioodi keskajaks nimetama, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Bruni meelest pidi see nimetus viitama anarhia ja rahutuste vaheperioodile Euroopas pärast Rooma riigi lagunemist ja andma märku sellest, et see aeg oli läbi saanud.

Renessanssi, mida on nimetatud ka uuestisünni või taassünni ajastuks, iseloomustab tagasipöördumine antiikaegsete teadmiste juurde. Sellesse panustas ka Leonardo Bruni ise, tõlkides filosoof Aristotelese teosed ladina keelde.

Õpetlased võtsid Bruni ajaloolise kategoriseerimise omaks aeglaselt ja pidasid peamisteks kiriku kuut maailmaajastut, mis tükeldas ajalugu piiblis kirjeldatud sündmuste järgi – näiteks patujõest kuni Aabrami sünnini.

Tollase kiriku arvates elasid Bruni kaasaegsed kuuendas ajastus, Jeesuse sünni ja viimsepäevakohtu vahele jäävas ajas.

Bruni käsitlust kolmest ajalooperioodist tunnustati laialdasemalt alles 18. sajandil. Siis andis sakslane Christoph Cellarius välja kolmeköitelise teose "Historia Universalis", mille iga köide hõlmas üht ajastut.

Ülaloleval fotol: keskaegse märuli fännid taaselustavad ajastule omaseid lahinguid.