Pankrott 1826

Esimene riigipankrot tuli Kreekas juba 1826. Vabadussõja venimine sundis kreeklasi laenama, Londonis tegutseva London Philhellenic Committee kaudu tuli riiki tollases vääringus 2,8 miljonit naelsterlingit, mille tagasi maksmiseks polnud midagi ette võtta. Riigi esimene pankrott tuligi nn "iseseisvuse võla" tõttu. 

Pankrott 1843

1832. aastal sai Kreeka riik lõpuks rahvusvahelise tunnustuse ja uued rahasummad, aga rahvusvahelistelt laenuturgudelt oli Kreeka ära lõigatud 53 aastat. Laenu elamine sai jälle saatuslikuks, kui 1833. aastal Rothschildi pangast võetud 60 miljonit franki omakorda aegus. Suurriikide troika, mis riigile laenu andis ja selle katteks ka riigile baierlasest kuninga troonile tõstis, ei olnud võimeline pakkuma Kreekale talutavat tagasimaksegraafikut. Esmalt üritas Kreeka võlga tagasi maksta, 1836. aastal peatas selle, 1840 hakkas uuesti maksma, 1843 teatas aga lõplikult, et on pankrotis.

Pankrott 1860

Britid nõudsid laene tagasi, prantslased nõudsid laene tagasi, troika (lisagem siia ka Venemaa) kirjutas Kreekale ette tingimusi, kuid kui riigil raha ei olnud, siis seda ka ei olnud. 1860. aastal kuulutas Kreeka end uuesti pankrotti, nõustudes seejärel andma kolmandiku Syrose sadama tuludest võlausaldajatele. Tulemuseks ka revolutsioon 1862. aastal, mis baierlasest kuninga Otto I taanlase Georgios I vastu vahetas. 1867. aastal saavutati kokkulepe, mille käigus võlausaldajad olid lõpuks valmis andma enamiku võlgadest Kreekale andeks, 2,8 miljoni naelase võlakoorma asemele jäi 1 miljoni naelane, kuna ilmnes, et suur osa laenust polnud tegelikult Kreekasse jõudnudki. 1878. a kokkuleppega andis Kreeka võla katteks ka suure osa Korfu saare tollimaksudest. 

Pankrott 1893

1871. aastaks oli Kreeka võlg nn kolmanda suure laenu eest 92 miljonit franki, kahe eelmise suurlaenu võlad olid 1878 ikka veel 10 miljonit naela. Kreeka sissetulekutest võlakoorma katmiseks ei jätkunud. Aga 1879 lasti nad avalikult rahvusvahelisele laenuturule, kus riik hakkas kohe reipalt uusi laene võtma - 1893. aastaks 332,6 miljonit franki ja 8,6 miljonit naela. Vaid veerand sellest läks tegelikult riigi majanduse elavdamiseks, suur osa rahast kadus põhjatutesse taskutesse. 1890. aastal sihtotstarbeliseks raudteede ehituseks võetud 2,4 miljoni naelasest laenust ei jõudnud õigesse kohta vist pennigi. 1893 tuli juba neljas pankrot.

Sel ajal oli kreeklastega suurim peavalu prantslastel, kelle heldus nende pankadele valusalt kätte maksis. Prantsuse valitsus eelistas aga raportid Kreeka peatsest pankrotist üldse kalevi alla panna. Kreeka pidas veel maha uue sõja Osmanite impeeriumiga, mis kohustas 1898. aastal riigi veel ka reparatsioone maksma. Rahvusvaheline komisjon pandi lõpuks juhtima Kreeka rahandust. Riigi välisvõlg kasvas 552 miljoni frangini. Tänases rahas tuleks seda ilmselt kümnetes miljardites lugeda.

Pankrott 1932

Niisiis vedas riik end kuidagi üle kahest Balkani sõjast ja Esimesest maailmasõjast. Eleftherios Venizelos oli karismaatiline Antandi-meelne peaminister, kes juhtis riigi valitsust seitse korda, vahemikus 1910-1932. Paraku tuli viies pankrot just tema karjääri viimse punktina. Üleilmne majanduskriis tõi kaela uued probleemid, mis senise majanduskorra kõikuma lõi ja ka rahvusvahelisest järelevalvest polnud enam abi.

Pankrotile järgnes uus kõneluste ahel, Rahvasteliidust uusi laene ei saadud, 1940. aastal saavutati aga uus kokkulepe võlgu maksta, kuid see katkes sõjaga aasta hiljem. Kreeka lõi tagasi itaallaste rünnaku, kuid sakslaste okupatsiooni takistada polnud neil jõudu. Kui natsiokupatsioon lõppes, oli Kreeka majandus rusudeks, Hitler oli Kreeka riigikassa tühjaks pigistanud, ise samal ajal uusi võlgu Kreekale kaela määrides. Peale tuli veel Kreekas uus kodusõda. Võlgade tagasimaksmine ei olnud isegi teoorias võimalik ja neid enam ei nõutudki. Soome oli vist ainus riik, kes sel ajal üldse oma kahe maailmasõja võlad ära maksis.

Majandusimest uuesti võlalõksu

Kreeka võlad unustati, kustutati, osa maksti ka tagasi. Siis aga tuli peale Kreeka majandusime, peamiselt tänu ameeriklaste heldele ja sisult tagastamatule Marshalli abile. 1950-1973 kasvas Kreeka majandus keskmiselt seitse protsenti aastast, jäädes alla vaid Jaapani tiigrihüppele. Ka sõjaväehunta majanduskasvu ei takistanud.

1974. aasta revolutsioon taastas riigis demokraatia, ühtlasi tõi peale uue populismilaine. Inflatsioon kasvas järsult, 1981. aastal võimule tulnud sotsiaaldemokraadid hakkasid ka uuesti võlgu võtma. 1980. aastal oli riigi võlakoorem 21 protsenti SKT-st, 50 protsendi piir ületati aastal 1988. 2006. aastaks oli võlakoorem juba ligi 103 protsenti SKT-st. Ja on veelgi kasvanud, nüüd juba 172 protsendini. Esmalt oli probleemiks vaid miljarditesse kasvanud interssikoorem, aga võlakoorma järjekindel suurenemine, kuigi osa võlast ongi andeks antud, viitab riigi sihikindlale üle jõu elamisele. Eurotsoon, Euroopa Keskpank ja IMF (ehk uus troika) on juba kuus aastat pingutanud, et Kreeka pankrotti ära hoida. Nähtavasti edutult.