Kus paiknevad Venemaa tuumarelvad ja kelle pihta on nad suunatud

 (98)

Me kipume vahel unustama, aga alates 1960. aastatest hoiti ka Eestis asuvates nõukogude raketibaasides ja lennuväeosades tuumarelvi, mis suunatud mitmesugustele läänemaailma objektidele. Samas oli ka Eesti läänes asuvate tuumarakettide sihtmärgiks, mis oleks tapnud siin kümneid kui mitte sadu tuhandeid inimesi.

Ülevaadet Eestis hoitud tuumarakettidest saab lugeda ka siit

Kunagistest sõjaväebaasidest Eestis aga siit

Külma sõjaga võrreldes on maailm küll oluliselt muutunud. Esiteks on desarmeerimislepetega alates 1972. aastast ja eriti pärast 1987. aastat tuumarelvastust järjekindlalt vähendatud ja vastastikuse garanteeritud hävitamise võimet tingimata enam ei ole.

Ka on Venemaa tõmmanud tuumarakette kaugemale NATO piiridest. Meile lähimad tuumarelvad baseeruvad Murmanski ja Vladimiri lähistel, kuigi mobiilseid tuumarelvi annaks üsna kiiresti paigutada ka palju lähemale, kasvõi meie piiri taha. Kaliningradis tuumarelvi ei tohiks olla.

Jaanuarikuise seisuga arvestas http://russianforces.org, et Venemaal on 525 strateegilist tuumarakettide laskealust, ligemale 1800 lõhkepeaga. Mullu septembris raporteeris Venemaa aga START-desarmeerimisprojekti raames, et neil on 526 laskealust kokku 1648 rünnakuvalmis tuumalõhkepeaga.

See fas.org kaart näitab küll tuumarelvi ka Eesti idapiiri taga.
Seotud lood:

Niisiis, ligemale 1800 tuumapommi on käsu peale valmis alustama tapvat teekonda sihtmärkideni, mis riigi praeguse poliitilise hoiaku kohaselt asuvad reeglina läänes, NATO riikides. Aga neid on võimalik kasutada igal rindel, sest sihtmärgid pole enam nii fikseeritud, kui varasematel aastakümnetel. Venemaa siiski oma ajaloos tuumarelvi rünnakul pole kasutanud, kõige lähemal oldi tuumasõjale aastail 1962 (Kuuba kriisis) ja 1983 (Andropovi-Reagani vastasseisu tipphetkel).

Tänapäeva raketid enam püsivalt ühele sihtmärgile suunatud ei ole, aga nende suunamine on siiski vaid minutite, ehk isegi sekundite küsimus.

Maal

Strateegilistes raketivägedes peaks Venemaal olema 299 stardisüsteemi vähemalt 902 tuumapeaga. Šahtides starti ootavate R-36M2 (NATO tähistusega SS-18) rakettide lennukauguseks on kuni 16 000 km, UR-100NUTTH (SS-19) lennukauguseks 10 000 km. Mobiilsetel alustel tuumarakettide RT-2PM "Topol" (SS-25) lennukauguseks 10 000, RT-2UTTH "Topol M" (SS-27) lennukauguseks 11 000 km, uute RS-24 "Yars" (SS-29) lennukauguseks samuti 11 000 km.

  • 27. kaardiväe raketiarmee paikneb Vladimiris (kokku 172 tuumaraketti Tatištševos, Kozelskis, Võpolzovos, Teikovos ja Joškar-Olas),
  • 31. raketiarmee Orenburgis (42 tuumaraketti Dombarovskis ja Nižni Tagilis)
  • 33. kaardiväe raketiarmee Omskis (85 tuumaraketti Užuris, Novosibirskis, Irkutskis ja Barnaulis).

Võrdluseks, Tallinn asub Moskvast 868 kilomeetri, Washington 7842 kilomeetri, Los Angeles 9793 kilomeetri, Tokyo 7496 kilomeetri, Honolulu 11 341 km, Sydney 14 483 kilomeetri kaugusel.

Niisiis, sel ajal, kui meie muretseme 500-kilomeetrise lennukaugusega Iskander-rakettide pärast Kaliningradis ja Luugas, kuhu tuumapäid sisse pista keelatud, arvestab Venemaa palju tapvamate ja purustavamate rakettidega oma arsenalis. Iskander on küll rakett, kuhu on teoreetiliselt võimalik tuumapead panna.

Maapinnal on Venemaal tuumarakette kaks korda rohkem kui USA-l, kelle 450 mandritevahelist ballistilist raketti Minuteman-III paiknevad Montanas, Põhja-Dakotas ja Wyomingis. Nende lennukauguseks on 13 000 km. Võrdluseks maakera ümbermõõt on 40 000 km. Maapinnal paiknevad ka Pakistani ja Põhja-Korea tuumaraketid.

Vees

Strateegilises mereväes on Venemaal kümme tuumaallveelaeva, mis varustatud kokku 160 tuumaraketi ja kokku 704 tuumalõhkepeaga.

  • Läänemerel (Balti laevastikus) neid ametlikult ei ole.
  • Kuus tuumarelvadega allveelaeva (K-114 Tula, K-407 Novomoskovsk, K-18 Karelia, K-117 Brjansk, K-51 Verhoturje ja K-84 Jekaterinburg) on Põhja laevastikus (Murmanskis), rakettidega R-29RM (SS-N-23, lennukaugus 8300 km) ja R-30 (RSM-56) Bulava (SS-NX-30 või SS-N-32, 8000 kuni 8300 km).
  • Vaikse ookeani laevastikus Kamtšatkas baseeruvatest tuumarelvastusega allveelaevadest (K-223 Podolsk, K-433 Sv. Georgi Pobedonosets, K-550 Aleksandr Nevski ja K-551 Vladimir Monomahh) on kaks varustatud rakettidega R-29R (SS-N-18, lennukaugus 6500 km), kaks aga Bulavadega).

Ameeriklastel on allveelaevades teadaolevalt 1152 tuumaraketti, peamiselt Ohio-klassi allveelaevades. Hiinal on teadaolevalt juba kuus allveelaeva tuumarelvadega. India sai äsja omale esimese tuumarelvi kandva allveelaeva. Tuumarakette kannavad ka Briti, Prantsuse ja võibolla ka Põhja-Korea alused.

Õhus

Lisaks kannavad tuumarakette ka Venemaa strateegilised lennuväed. 66 pommitajat (Tu-160, lennukaugusega 12 300 km ja Tu-95MS, lennukaugusega 15 000 km) kannavad kokku ligemale 200 tuumapommi ja tiibraketti.

  • Neid pommitajaid haldab pikamaalennunduse väejuhatus, teadaolevalt baseeruvad lennukid kas 6950. kaardiväe lennubaasis Engelsis (Saraatovi oblastis) või 6952. lennubaasis Ukrainkas (Amuuri oblastis).

USA lennuväes suudavad tuumapomme kanda pommitajad B-52 ja B-2, baasidega USA pinnal, kuigi nad peatuvad ka Euroopa baasides. Ka Hiina, India, Pakistani ja Prantsuse lennuväed kannavad tuumarelvi.

Tuumatriaadi riikideks, ehk nendeks, kellel on võime saata tuumarelvi teele maalt, merelt ja õhust, on seni neli: USA, Venemaa, Hiina ja India, kuigi on alust kahtlustada, et ka Iisrael kuulub nende hulka. Kosmoses tuumarelvi hoida ei luba rahvusvaheline kokkulepe.