Kurikuulsaim Vene suursaadiku tapmine: mis juhtus Gribojedoviga Teheranis?

 (30)

Diplomaate on mõrvatud küll läbi aegade, ammendavat nimekirja selle kohta on ka raske kokku panna. Kuid on täiesti selge, et nüüd Türgis tapetud Vene suursaadik Andrei Karlov polnud kaugeltki esimene Vene diplomaat, kes oma riigi välispoliitika tõttu elu peab jätma.

Gribojedovi juhtum

1826-1828 olid Venemaa ja Pärsia maha pidanud järjekordse omavahelise sõja. Kes võitis, pole isegi tähtis, igatahes Venemaa territoorium jälle laienes. Pärsiaga uusi suhteid looma saadeti täievolilise suursaadikuna näitekirjanik, poeet ja helilooja Aleksandr Gribojedov.

Tulemuseks oli paraku uus kriis riikide vahel. Pärslastel polnud mingit põhjust venelasi armastada, Vene diplomaadi elu selles olukorras palju ei maksnud.

Intsident algas sellest, et Pärsia šahhi isiklikust haaremist põgenes jaanuaris 1829 üks armeenlasest eunuhh ja kaks armeenlannat, keda vägisi haaremis peeti. Nad otsisid varju Venemaa saatkonnast, kuna äsjane rahulepe oli ette näinud, et grusiinid ja armeenlased, kes jäänud Pärsia poolele riigipiiri, omavad õigust kodukohta naasta.

Haaremiga oli paraku teine lugu. Šahh Fath-Ali Shah Qajar nõudis kolme armeenlase tagasi saatmist. Gribojedov keeldus. Teheranis hakati venelaste vastast raevu üles kütma. Venemaa saatkonnahoone piirati raevunud rahvamassi poolt sisse, mis seejärel mullade õhutusel murdis uksed maha, et "muslimi naisi uskmatute käest vabastada."

Seotud lood:

Saatkonda kaitsev kasakate üksus pidas 30. jaanuaril (uue kalendri järgi 11. veebruaril) 1829 vastu tunniajalise lahingu, kuni saatkonna ruumidesse murti juba katuse kaudu sisse. Haaremist põgenenud eunuhh ja saadik Gribojedov olid esimeste hulgas, kes maha löödi, sellest, mis haaremist põgenenud naistest sai, ajalugu vaikib.

Saatkonna teine sekretär Karl Adelung ja üks tundmatuks jäänud arst püüdsid veel vastu panna, aga varsti oli kogu hoone maharaiutud peadega surnukehi täis. Saatkonna poolel tapeti 38 inimest, rahvamassist sai surma 80. Gribojedovi pea raius maha üks kohalik kebabikaupmees, kes selle pärast oma müügiletile välja pani.

Gribojedovi keha, mis saatkonna aknast välja visati, lohistati võidujuubelduste saatel läbi linna, kuni tundmatuseni räsitud surnukeha lõpuks kolm päeva hiljem prügimäele heideti.

Sama aasta juunis kohtas kaukaasias rännanud Aleksandr Puškin, kes oli Gribojedovi isiklik sõber, üht härjavankrit ajanud seltskonda, kes lõpuks oli otsustanud Gribojedovi surnukeha koju toimetada. Puškini ja Gribojedovi matjate kohtamispaigas kõrgub tänaseni monument, surnukeha sängitati lõpuks Thbilisisse.


Kas masse ässitati üles šahhi teadmisel või mitte, pole päris selge, aga igatahes eelistas šahh uue sõja vältimiseks saata Peterburgi lepitust otsima oma pojapoja, kaasas kingina ligemale 90-karaadine Šahhi Teemant. See teemant asub praegu Kremlis.

Gribojedovi suursaavutuseks kirjanikuna jäi näidend "Häda mõistuse pärast":