Kuninglik tee: Inkade impeeriumi rajatud teedevõrk on tänaseni kasutusel

 (39)

Viimased seitse aastat on Ramiro Matos ja tema kolleegid rännanud kuues Lõuna-Ameerika riigis, mida läbib iidne tee, kogudes seni dokumenteerimata suulist pärimust ja etnograafilisi tähelepanekuid. Nende põhjalikud vestlused rohkem kui 50 põliselanikuga on aluseks USA-s Smithsoniani instituudi juures tegutseva ameerika indiaanlaste muuseumi uuele näitusele „Inkade suur tee: kuidas projekteerida impeeriumit“ (ingl The Great Inka Road: Engineering an Empire).

Tee sakraalne tähtsus komplitseeris teadlaste ülesannet. Kui Ameerika maadeavastaja Hiram Bingham III sattus peale lõigule inkade teest, mis viis legendaarsesse 15. sajandist pärinevasse Machu Picchu asulasse, ei näinud ta muud kui algelise võssakasvanud tee rususid, vahendab Smithsonian.com.

„Sellel teel on hing,“ kommenteeris Matos. Inkade järeltulija boliivlane Walter Alvarez rääkis Matosele isegi, et tee on elus: „Kui käime mööda oma esivanemate teed, kaitseb meid Pachamama (maaema).“ Nüüdisajalgi võtavad paljud rahvaravitsejad ette jalgsimatka mööda inkade teed — nimelt usuvad nad, et tee ise kujutab endast väeallikat, millest nad oma ravitsejavõimeid ammutavad.

Seotud lood:

Too monumentaalne saavutus, hiiglapikk iidne tee — mida inkad muiste tähistasid ja ketšua indiaanlased praegugi tähistavad nimega Qhapaq Ñan, mis tähendab „kuninglikku teed“ — oli liimiks, mis liitis kokku inkade tohutusuure impeeriumi, soodustades korraga nii suurriigi laienemist kui ka paljude eri kultuuride edukat lõimumist.

Tee oli sillutatud kiviplaatidega, toestatud tugimüüridega, raiutud läbi kaljude ja liidetud ühte rohkem kui 200 sillaga (nagu kõrgel mäslevate jõevoogude kohal tänase päevani säilinud, rohust punutud Huinchiri rippsild). Inka ehitusinsenerid pidid tee rajama läbi mõnede maailma kõige eripärasemate ja äärmuslikumate keskkondade — põlislaante, kõrbete ja kõrgmäestike.

Hiilgeajal 16. sajandil küündis inkade impeeriumi rahvaarv 8–12 miljonini ja riik ise ulatus nüüdisaegsest Colombia territooriumist Ecuadori, Bolivia ja Peruu kaudu Tšiili ja Argentinani. Qhapaq Ñan ja selle arvukad kõrvalteed ühendasid inkade pealinna ja nende universumi keskpunkti, Peruu Andides asuvat Cuscot suurriigi ülejäänud piirkondadega.

Matose ja rahvusvahelise teadustöörühma läbi viidud taaskaardistamine näitas, et tee kogupikkuseks oli ligi 40 000 kilomeetrit. Osaliselt tänu sellele uurimistööle lisati inkade muinastee 2014. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Nüüdisajal kasutavad tee säilinud lõike umbes 500 kogukonda Ecuadoris, Peruus, Bolivias ja Argentina loodeosas. Suurem osa teest on siiski võsastunud või maavärinates ja -lihetes hävinud.