Kümme suurimat mõrvarit, kes kunagi mõnes riigis võimule pääsenud

 (208)
Kümme suurimat mõrvarit, kes kunagi mõnes riigis võimule pääsenud
Pidutsemine Mao Zedongi sünniaastapäeval.AP Photo / Scanpix

Edetabelid on alati ülekohtused, sest suurte massimõrvarite puhul, keda 20. sajandil eriti tihti nähti, on ohvrite arvu juba võimatu kokku lugeda, käesolev edetabel on võetud väljaandest popten.net. Kommentaaridega Fortelt.

10. Yakubu Gowon (1.1 miljonit tapetut)

Oli Nigeeria riigipea 1966-1975, kelle diktaatorlik valitsemine viis Biafra lahkulöömiseni Nigeeriast ja järgnenud verise sõjani (1967-1970), kus Gowon lõpuks vägisi selle lahkulöömiskatse maha surus. Sõjas hukkus sada tuhat meest, aga blokaadi tõttu suri nälga ligi miljon tsiviilisikut. Mõni räägib lausa kolmest miljonist.

9. Mengistu Haile Mariam (1,5 miljonit tapetut)
Etioopia kommunistliku hunta juht 1974-1991, kes käivitas oma vastaste suhtes punase terrori, kus mõrvati pool miljonit inimest, pidevate sõdadega mässama hakanud alamate vastu kutsus ta aga esile miljon inimest tapnud nälja. Vägivallakampaania teostamisel oli temal abiks miilitsavägi nimega Kebeles, mõrvatud vastaste surnukehad müüdi veel kalli raha eest sugulastele, kehtestades efektiivselt nn "raisatud kuuli maksu". Täna peidab see endine türann end Zimbabwes.

Seotud lood:

8. Kim Il-sung (1,6 miljonit tapetut)
Põhja-Korea igavese presidendi (pandi võimule 1948, kuid "ametis" on ta ka pärast oma surma 1994. aastal) ohvreid on ilmselt võimatu kokku lugeda, sest sealsete inimeste kogemused raudse eesriide tagant naljalt välja ei pääse. Klassivaenlase hävitamine, näljahädad, lisaks veel Korea sõda, mille ta valla päästis. Ainuüksi selle sõjaga kasvas tema ohvrite arv 1,6 kuni 2,5 miljonini. Tema surm põhjustas lisaks kolme miljoni hukkunuga näljahäda ja täna võime olla tunnistajaks tema psühhopaadist pojapoja laamendamistele.

7. Pol Pot (1,7 miljonit tapetut)
Kommunistid juubeldasid, sest Kambodža oli tema võimu ajal 1975-1979 ainsaks riigiks maailmas, mis kaotas kapitalistliku igandi - raha. Linnad surid välja, kogu rahvas saadeti aga sunnitööle põldudele, kus kaotas elu 1,7 kuni 2,5 miljonit inimest. Tekkis mõiste pealuuväljadest, kuna sellist ohvrite hulka oli võimatu isegi korralikult maha matta. Kommunismiehitamine tappis viiendiku kogu riigi rahvastikust, ning Vietnami vägesid, kes ta lõpuks kukutasid, tuleb isegi tänada.

6. Ismail Enver Pasha (2.5 miljonit tapetut)
Osmanite impeeriumi kaitseminister, kes viis riigi Esimesse maailmasõtta, ja niipea kui sõjategevus viltu kiskus, hakkas küüditama ja mõrvama "sisevaenlasi": 1,2 kuni 1,5 miljonit armeenlast, ligi miljon kreeklast ja pool miljonit assüürlast hukkus, kui neid sunniti marsitempos kodudest tühermaadele kõndima. 1919-1920 mõisteti küll ka Enver Pasha nende roimade eest kodumaal tagaselja surma, aga langes ta hoopis lahingus Punaarmeega 1922. aastal Venemaa Kesk-Aasias.

5. Hideki Tojo (5 miljonit tapetut)
Me võiks ju ka need sõjad keiser Hirohito (1926-1989) süüks panna, aga sõja lõpus langetati poliitiline otsus süüdistada sõjakuritegudes just peaministreid. Hideki Tojo oli peaministriks 1941-1944 ja selle aja sõjaroimade eest ta ka 1948. aastal hukati. Aga 1937. aastal oli Jaapan alustanud sõda Hiinas, mille ohvrite koguarvu loetakse isegi 20 miljonit, neid kõiki Tojo arvele panna ei saa. Hirohitole küll.

4. Leopold II (2-15 miljonit tapetut)
Belgia kuningale kingiti Euroopa suurrriikide koosistumisel 1885. aastal hiiglaslik maavaldus keset Aafrikat, nn "Kongo vaba riik," mille ta siis 1908. aastal suure raha eest Belgia riigile maha müüs. Seda ala oskasid tema alluvad valitseda vaid vägivallaga, ja mõni arvestus loeb Leopold II ohvreid seal enam kui kümme miljonit.

3. Adolf Hitler (17 miljonit tapetut)
Teises maailmasõjas suri kokku üle 70 miljoni inimese ja Saksamaa füüreril oli juhtiv roll selle sõja vallapäästmisel (küll algsel kokkuleppel Staliniga). Seda kui palju juute, mustlasi ja muid vähemusi holokausti ohvriks langes, on raske kokku lugeda, kuid üheksast miljonist Euroopa juudist oli pärast Hitleri võimutsemist elus vaid kolmandik. Kirjutada 17 miljonit Hitleri ohvrite arvuks tundub pigem alahinnanguna.

2. Jossif Vissarionovitš Džugašvili ehk Stalin (23 miljonit tapetut)
Jälle, need maailmasõja ohvrid, keda on võimalik kirjutada kas Hitleri, Stalini või Jaapani keisrivõimu ohvriteks. Stalin käivitas lisaks kolhoosikorra sundkehtestamisega suure näljahäda, millega kaasnes ka Suur Terror. Ukraina loeb holodomori ohvreid ligemale kümne miljoni kanti, aga nälg läks ju lahti üle kogu Venemaa. Miljoneid inimesi küüditati ja mõrvati. Jälle, 23 miljonit tundub liiga väikese numbrina Stalini ohvrite kohta.

1. Mao Zedong (49-78 miljonit tapetut)
Stalini õpilasena, kellel oli võimalik eksperimenteerida Hiinas palju suurema rahvamassiga, pääseb sealse punavõimu Esimees Mao Zedong massimõrvarite selgeks esinumbriks. Jättes kõrvale eelnenud sõja ohvrid, laskis ta 1949-1953 tappa ligemale kuus miljonit, tema sotsiaalreformide, eriti aga kultuurirevolutsiooni käigus hukkus kuni 20 miljonit ja kolhoosikorra juurutamine Hiinas põhjustas loomulikult ka ajaloo suurima näljahäda, Suure Hiina Nälja (1958-1961), kus hukkus 40 miljonit inimest.

Mao on seega ilmselt ka kõigi aegade suurim mõrtsukas, sest näiteks 13-14. sajandi mongolite vallutuste ohvreid, nagu ka järgnenud veriste sõdade ajastutel 14. ja 17. sajandi Hiinas hukkunuid loetakse igal korral 25 kuni 30 miljonit. Vaid 19. sajandil Taipingi ülestõusu maha surudes tapsid keiserliku Hiina väed võrreldaval hulgal inimesi kui Mao Zadongi võim - 20 kuni 100 miljonit.

Ajaloo suurte mõrvarite kirja lähevad ka Batu-khaan (suur osa 30 miljonist mongolite ohvrist), Timur Lenk (15-20 miljonit), ja loomulikult ka Napoleon I (7 miljonit).

Ja Lenin
See edetabel jätab küll mainimata näiteks Vladimir Iljitš Uljanovi ehk Lenini, kelle võimu kehtestamisel 1917-1924 mõrvati ligemale miljon õigeusklikku, lisaks arvukalt nn rahvavaenlasi ja kontrevolutsionääre, ja Vene kodusõja ohvreid tema ajal loetakse viie kuni üheksa miljoni kanti. Lisaks veel 1921. aasta näljahäda kuus miljonit ohvrit. Kodusõda puhkes just Lenini võimuhaaramise peale.

Miljoniohvreid on loetud küll ridamisi 20. ja 21. sajandi sõdades, näiteks 1998. aastal valla pääsenud Kongo (DV) kodusõjas on langenuid enam kui viis miljonit inimest, suurusjärku 1,5 kuni kolm miljonit ohvrit mahuvad Nõukogude agressioon Afganistani, kommunismiehitamine ja USA sõjategevus Vietnamis, Sudaani kodusõjad, jne. Aga siin on kohati võimatu ühte süüdlast leida. Ugandalaste Idi Amin on ilmselt teenimatult siit edetabelist välja jäänud.

Mõni autor on üritanud väita, et ka Ameerika koloniseerimine 1492-1900 oleks nõudnud sada miljonit inimelu, aga põliselanikke ei olnud seal siiski nii palju, täpsem arv paistab olevat pigem kaks miljonit.