Kuidas treenitakse ja on treenitud Vene Föderatsiooni snaipreid?

 (96)
Kuidas treenitakse ja on treenitud Vene Föderatsiooni snaipreid?
Venemaa president Vladimir Putin SVCh 380 snaipripüssi katsetamasFoto: Aleksey Nikolskyi, Sputnik

Vene keeles on terminil "snaiper" lai tähendus ning tihti mõeldakse selle all kõiki laskureid, kes tegutsevad optilise sihikuga relvaga ning hävitavad sihtmärke suuremal distantsil kui tavasõdur automaatrelvaga.

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2019.

Üksnes nimetusest ei pruugi aru saada, kas tegemist on jalaväe allüksuse koosseisus tegutseva täpsuslaskuriga või eriväljaõppe saanud ning iseseisvalt tegutseva snaipripaariga. Selles artiklis keskendun Nõukogude Liidu (NSVL) ja Vene Föderatsiooni (VF) relvajõudude motolaskurüksuste snaipritele ja täpsuslaskuritele.

Teine maailmasõda – kuulsuse tipphetk

Klassikaline optikaga "vene vint" (Mossini vintpüss) oli kasutuses juba Esimeses maailmasõjas, kuid laiemalt hakati täpsuslaskureid välja õpetama NSVL-is 1920ndatel loodud kursustel Выстрел (ee lask), kus valmistati ette kuni jalaväepolgu taseme juhte, kellele õpetati ka kaasaegsemaid laskurmeetodeid.

Väljaõpe sellisel kursusel kestis seni kaua, kui 1929. aastal lisati kursuse kavva eraldi moodul snaiprite õpetamiseks, mille parimad lõpetajad said aunimetuse „Vorošilovi laskur“ (vk Ворошиловский стрелок). 1932. aastal hakati massiliselt tootma snaiprirelvana kasutatavat modifitseeritud Mossini vintpüssi 1891/31 optilise sihikuga PE või PU (3,5-kordne suurendus, vaatevälja laius 4°30′).

Seotud lood:

See relv oli Nõukogude Liidu snaiprite põhirelvaks kuni poolautomaatse SVD tulekuni 1963. aastal. Nõukogude snaiprite ettevalmistuses oli tol ajal minu hinnangul peamine individuaalne laskeoskus, kus keskenduti sihtmärkide tabamisele suurtel distantsidel kuni 800 m.

Lahinguväljal "tutvusid" nõukogude sõdurid snaiprite tegevusega põhjalikumalt Talvesõja ajal. Hajutatud sissitaktikat kasutades suutsid soomlaste väikeüksused tekitada Punaarmeele snaipritulega suuri kaotusi, eriti juhtivkoosseisu ridades. Kurikuulsad "kukuškad" (ee käod) muutusid punaarmeelaste seas lausa hirmuäratavaks müüdiks, mis omakorda võis avaldada mõju edasisele snaipri ja täpsuslaskurite arengule NSVL-i relvajõududes.

Kõige imetlusväärsem oli soomlaste oskus valida häid positsioone ning neid kiiresti ja varjatult vahetada. Tihti polnudki laskedistantsid väga suured, kuid soomlaste suurema liikumisvabaduse tõttu keerulisel maastikul ja rasketes ilmastikutingimustes, muutus võitlus nõukogude sõdurite jaoks väga keerukaks ning halvas nende moraali.

Võib väita, et Talvesõja tulemused avaldasid nõukogude väejuhtidele suurt mõju. Pärast sõja lõppu toimusid arutelud erinevatel tasanditel, et saada aru sõjas kogetud teatud ebaõnnestumiste põhjustest. Ühe õppetunnina teadvustati snaiprite taktikalise väljaõppe olulisust. Nii nagu soomlased, leidsid ka nõukogude väejuhid, et kõige paremini sobivad snaipriteks endised jahimehed, kes on harjunud tegutsema üksinda või väikestes gruppides, oskavad tuvastada sihtmärke suurel distantsil ning neile varjatult läheneda, ja suudavad viibida maskeeritud laskepositsioonil pikka aega.

Snaiprid pidid tegutsema iseseisvalt või väikestes gruppides lahingute raskuspunktis, et vastast häirida või isegi lagundada. Mõju saavutamiseks pidid nad hävitama vastase juhtivkoosseisu ning vigastama olulisemaid relvasüsteeme. Selle perioodi mälestustes on mainitud, et vahel anti snaiprite gruppidele (mitmest snaipripaarist koosnev ajutine formatsioon diviisiülema otsealluvuses) ülesandeks nurjata vastase rünnak diviisi tiival asuvale polgule. See tähendab, et snaiprid täitsid klassikalist eesmärki olla jõu kordistaja üksuse jaoks olulisel lõigul.

Peagi haaras Teine maailmasõda ka NSVL-i ning järgnenud lahingud näitasid, et Talvesõjast tehtud järeldused olid õiged. Kuigi snaiprite suhtarv oli üldvägede koosseisuga võrreldes väga väike, suutsid üksikute „püssimeeste“ saavutused mõjutada lahinguid nii päriselt kui ka propagandarindel, viimases ehk isegi suuremal määral.

Snaiprite reaalset mõju lahinguoperatsioonidele ning nende tekitatud kaotusi vastasele on üsna raske hinnata – NSVL-i ametlikel andmetel tapsid 17 snaiprit sõja jooksul igaüks enam kui 400 vastase sõdurit. Selge on aga see, et nende reaalsete või väljamõeldud saavutuste propagandistlik mõju oli väga suur. Sellised nimed nagu Vassili Zaitsev, Vassili Golossov ja teised olid tuntud nii sõdurite kui ka tsiviilelanike seas, tõstes nende moraali ja usku Punaarmeesse.

Peale meessoost võitlejate olid Nõukogude armees levinud ka naissoost snaiprid, keda ametlikel andmetel teenis sõja jooksul üle tuhande ja kes saatsid teise ilma ligi 12 000 vastaspoole sõdurit. On märkimisväärne, et see jättis jälje Vene sõduri teadvusse: pärast Nõukogude Liidu lagunemist puhkenud Tšetšeenia sõdades olid väga levinud müüdid tšetšeenide poolel võitlevatest naissnaipritest. Väidetavalt olnud tegemist Baltimaadest pärit endiste laskesportlastega, kes tapsid VFi sõdureid eriti jõhkralt raha eest. Lihtkeeles nimetati neid "valgeteks sukkpüksteks".

Dragunovi ajastu

Pärast Teise maailmasõja lõppu ei peetud snaiprite rolli kaasaegses konfliktis enam oluliseks. Arvati, et Euroopa lahingutandril toimuvasse sõtta, mida iseloomustaks mehhaniseeritud üksuste kiire tempoga manöövrid ja taktikalise tuumarelvastuse kasutamine, ei ole snaipritel enam väga asja. Pealetungi kiirus ja taktikaline tuumarelv pidi välistama sellise olukorra, kus snaiprid saaksid rakendada oma tugevust – staatilised positsioonilahingud ei tundunud enam tõenäolised.

Loe edasi siit!