Kuidas paljastada libatuumarelva ilma selle sisse vaatamata

 (26)
India Agni V-rakett suudaks kanda ka tuumalõhkepead, kuigi paraadil loodetavasti siiski ei kanna.
India Agni V-rakett suudaks kanda ka tuumalõhkepead, kuigi paraadil loodetavasti siiski ei kanna.AFP / Scanpix

Inspektorid, kelle ülesandeks on jälgida tuumarelvade desarmeerimist, on tihti raske katsumuse ees. Ühest küljest on tuumariigid lubanud ja ka tegelikult samme astunud suure hulga tuumarelvade hävitamiseks, teisalt ei lasta rahvusvahelisi inspektoreid aga salajastele rajatistele ligi.

Ja nii kerkibki tavaliselt tõsine küsimus: Kuidas paljastada libatuumarelvi, ilma nende sisse nägemata. Rahvusvaheliste inspektorite (olgu näiteks IAEA või ÜRO inspektorite) ülesandeks on nimelt kinnitada, et hävitamisele on läinud ehtsad tuumalõhkepeadega relvad, mitte näiteks seest tühjad "peibutised".

Teatavasti külma sõja ajal olid vaenupooled valmistanud endale hiiglaslikud tuumarelvaarsenalid, mille lammutamine võeti juba toona vastastikuste kokkulepetega nii USA kui ka Venemaa ülesandeks. Täna on ÜRO hinnangul maailmas ligemale 22 000 tuumarelva, aatomiteadlaste bülletään (Bulletin of the Atomic Scientists) arvab arvuks aga vaid 10 144.

Seotud lood:

Näiteks NSV Liidul oli maksimaalne tuumarelvade arv 1986: 45 000, USA laeks jäi 1967. aasta 31 000 tuumarelva. Prantsusmaa laeks jäi 540 tuumarelva aastal 1991, Hiina laeks 435 tuumarelva enamvähem samal ajal, Briti tuumarelvastuse tipuks oli 1976. aasta 350 lõhkepeaga, Pakistanil arvatakse praegu olevat 100-120, Indial 90-110 tuumapommi. Iisrael oma tuumarelvade olemasolu ei tunnista, aga arvatavasti on neil kuni 80 tuumarelva. Põhja-Korea suurest hooplemisest hoolimata on neil aga maksimaalselt materjali 27 pommi tarbeks.

On selge, et vastastikust garanteeritud hävitamist (mutually assured destruction, MAD) tuumarelvastus tänapäeval enam ei paku, aga väiksemal tasandil on vaja selle relvastuse üle siiski rahvusvahelist kontrolli. Kas aga tuumarelvi on praegu 22 000 või 10 000, on ikka päris oluline vahe.

Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) teadlased on enda arust nüüd leiutanud meetodi, kuidas tuumarelva kontrollida ilma selle sisse vaatamata.

Aluseks küll arvutisimulatsioon, kuidas kindlat osakestekiirt lõhkepeale suunates on võimalik selle sisu kontrollida. Valguskiir paneb nimelt lõhkepea aatomid vibreerima, kuigi triljondik sekundi jooksul taastub nende algne olek, eraldades samas footoneid. Lainepikkus, mida see eralduv valgus esindab, võimaldab tuvastada ka lõhkepeas olevate aatomite tüüpi ja ka erinevaid isotoope.

Ja kui lammutamisele viiakse tõesti inspektorite petmiseks tühja lõhkepeaga, või ka vahetatud lõhkepeaga tuumapomm, peaks selle testiga olema võimalik pettus paljastada. Seni on küll desarmeerimine pidanud tuginema vastastikusele usaldusele, mida Venemaa ja Lääne vahel paraku enam ei ole. Iraani ja Iisraeli vahel ammugi mitte.

Loe veel

MIT testil on küll üks tõsine aga. Nimelt ei pruugi valguskiir tuumarelva sisemusse näha, kuna lõhkepead ümbritseb tihti sarnasest materjalist foolium - õhuke plekkmetall, mis neelab osa osakestekiirest endasse. Detektorid seega sajaprotsendilist kontrolli ikkagi ei võimalda. Lainepikkusi tuleb veel eraldi võrrelda kindlaks tehtud tuumarelvade omaga.

Ja paraku, ka MIT tehnoloogia kasutamine on võimalik üldse vaid siis, kui desarmeerimise osapooled sellega nõus on.