Kuidas Napoleoni armee Venemaa talves surnuks külmus

 (56)
Kuidas Napoleoni armee Venemaa talves surnuks külmus
Tänavune lavastus Borodino lahingustafp/scanpix

Täna, 200 aastat tagasi istus Prantsusmaa ja tema liitlaste armee keset Venemaad ja lõdises. Mitte Vene keiserlik armee ei löönud Napoleoni armeed puruks, vaid vene talv.

Olusid Venemaal 200 aastat tagasi üritab gazeta.ru veergudel selgitada ajaloolane Sergei Tepljakov.

"3. detsembril 1812 pani Prantsuse keiser Napoleon I kokku oma Suure Armee 29. bülletääni, kus kirjutab: "Kuni 6. novembrini oli ilus ilm ja armee edenemine toimus hiilgava eduga. Pakane saabus 7. novembril. Sellest alates ei möödunud ühtki ööd, millega me poleks kaotanud sadu hobuseid, kes välilaagris kokku kukkusid. Liikudes Smolenski suunas kaotas ka meie kahurivägi ja ratsavägi palju hobuseid. Pakane, mis algas 7. novembril läks järjest hullemaks, ja 14. kuni 16. kuupäevani näitas termomeeter 16 kuni 18 kraadi allpool nulli (vastas miinus 20-22 kraadile Celsiuse järgi). Teed kattusid jääga ja tuleb märkida, et hobused ei kukkunud enam mitte sadade vaid juba tuhandete kaupa, eriti aladel, mis olid sakslastest või prantslastest sõdurite käes. Mõne päevaga hukkus neist enam kui 30 000. Kogu ratsavägi osutus jalameesteks, kahurivägi ja vankrid jäid hobusteta. me olime sunnitud jätma enamiku oma kahuritest, sõduritest ja toiduvarudest tee äärde või lausa hävitama. Armee, mis oli 6. kuupäeval parimas seisus, oli 14. kuupäevaks juba muutunud, olles kaotanud ratsaväe, kahuriväe ja moona."

Seotud lood:

Paarkümmend aastat hiljem kirjutatud ülevaadetes loomulikult üritasid Vene autorid näidata oma sõjalist võitu suuremana ja vähendada talvekülmade mõju. Aga nagu Tepljakov kirjutab, polnud tollased armeed harjunudki talvel sõdima, sõtta mindi ikka suvel ja kui mingil põhjusel asi veniski talveni, otsiti juba talvekortereid. Kuni 1805. aastani polnud Prantsuse armeel isegi sineleid. Aga koorem, mida sõdur kandis, koos relvade ja varustusega kaalus 24 kilogrammi. Mõni ime, et mehed olid kurnatud. Ja siis tuli külm peale. Alles 1807. aasta Ida-Preisi kampaania ajal tegi Napoleoni armee tõsisemat tutvust talvega. Ja veebruariks olid armeed juba kehvas seisundis, nii Prantsuse kui ka Preisi omad.

1812. aasta talve puhul ei tasu seega unustada, et ka Vene armee polnud palju paremas seisus kui prantslased. 1812. aasta talv võttis mõõtu ka Vene armeest, ja nagu Tepljakov väidab, kaotati nendegi poolel 60 000 sõdurit külma kätte.

Aga Vene armeel oli siiski külma talve kogemus olemas. 1809. aastal marssis Barclay de Tolly vägedega üle Botnia lahe jää Rootsi. Enam kui sada kilomeetrit, ilma lõkkeid tegemata ja telke püstitamata. ja kui nad kohale jõudsid, eelistas Rootsi juba rahu paluda. See sundiski ka Napoleoni sõdima talvel, et vaenlastele mitte alla jääda. Pealegi oli september 1812 veel ebatavaliselt soe ja Napoleon lausa tõrjus eemale hoiatajaid, kes rääkisid talve tulekust.

Wikipedia andmetel kaotas Napoleon oma Moskva-sõjakäigul surnutena 380 000 meest, Vene armee 210 000. Sõjakäigu alguses oli Napoleonil püsside all aga 685 000, Venemaal vaid 198 250 meest, ning kui uusi sõdureid poleks pidevalt juurde värvatud, oleks Venemaa olnud üldse ilma sõjaväeta. Kõigist Vene püsside all olnud sõduritest suri iga kolmas. Ka septembris 1812 peetud Borodino lahingus, mille võitu hilisem Venemaa suurelt pidutsenud on, sai Vene armee tegelikult lüüa.

Napoleon kaotas selle sõjakäigu ennekõike seetõttu, et ta ülehindas oma armee võimet talvega toime tulla. Ka 20 000 sõdurist, kellega Napoleon end Vilniuses talvekorterisse seadis, surid paljud isegi soojemates tingimustes juba külmetushaiguste kätte. 14. detsembril 1812 lahkus Napoleoni suur armee riismetena Venemaalt.