Kui partei läheb presidendivalimistel lõhki ehk Reformierakond ei pea just jalgratast leiutama
Reformierakonnal peaks olema Eestiski piisavalt valusaid kogemusi aastast 2001, mil partei tuli esmalt välja lausa nelja uhke kandidaadiga (Toomas Savi, Märt Rask, Toomas Vilosius ja Siim Kallas), kuid presidendiks sai hoopis Arnold Rüütel. Partei leidis küll eelvalimistel üksmeele, koalitsioon aga mitte.
Presidendivalimine, kuigi see amet paljudes riikides ongi pigem sümboolne, on alati sündmus, mis läheb ajalukku. Pingelisi rebimisi teame nii valijameestega süsteemidest (1956. aastal Soomes Urho Kaleva Kekkonen sai 151 ja Karl August Fagerholm 149 häält 300-liikmelises valimiskogus ja 2000. aastal USA-s, kui Al Gore sai isegi rohkem hääli valijailt, George W. Bush valiti aga valijameeste enamusega presidendiks) kui ka otsevalimistelt (Prantsusmaal 1974 Valéry Giscard d'Estaing 50,8%, François Mitterrand 49,2%).
Enamik riike siiski eelistabki presidenti valida nn Prantsuse süsteemis: esimeses voorus palju kandidaate, teises vaid kaks paremat ja üks neist reeglina siiski võidab. Parlamentides ja valimiskogudes on nähtud viike ja patiseise, kui aga rahva otsevalimine läheb liiga napiks, tuleb valmistuda kogu riigi häälte korduvaks ülelugemiseks. On ka terve nimekiri valimistest, mida on võidetud vaid ühehäälelise enamusega. Veelgi rohkem valimisi on kuulutatud sohiks ja veenvat võitjat isegi ei tule, või vaid läbi konflikti.
Ja me teame ka valimisi, mis on üldse nurjunud, nii oli Moldova 2009-2012 lausa kolm ja Slovakkia 1998-1999 poolteist aastat ilma seadusliku presidendita, Ukrainas teatavasti kiskus presidendivalimise nurjumine (sohi tõttu) 2004. aastal lausa revolutsiooniks kätte. Kreeka valis aga 1989-1990 patiseisus kolm korda uut parlamenti. Otsevalimine, mis reeglina peaks kahe vooruga võitja kätte andma, pole palju garanteeritum, kui valik parlamendis või valijameeste kogus. Aga 50 protsenti pluss üks hääl on alati siiski kergemini saavutatav kui kaks kolmandikku meie Riigikogus. Kõigile sobivat presidenti leida on niigi peaaegu võimatu.
Näiteid sellest, et mõni (olgu ka valitsev) partei läheb presidenti otsides lõhki, või kandideerib korraga mitme kandidaadiga, ei pea kaugelt otsima. 1994. aastal esitas Soome Keskpartei kandidaadiks Paavo Väyryse (19,5 protsenti häältest), kuid rahvaalgatusel üles seati ka samast parteist Keijo Korhonen (5,8 protsenti) ja Eeva Kuuskoski (2,6 protsenti häältest). Kui partei oleks ühtne olnud, oleks teises voorus olnud hoopis mitte Martti Ahtisaari ja Elisabeth Rehn, vaid Ahtisaari ja keegi keskparteilane. Ahtisaari üldvõit oleks aga olnud ilmselt siiski sama veenev.
Valijameestega süsteemis on parteiline distsipliin palju selgemini välja joonistuv, kui otsevalimistel. Valijamehi on võimalik mõjutada, on ka riike, kus neid on avalikult üle ostetud. Tervet rahvast siiski ära ei osta, kuigi ka siin tuleb mängu võimalus valimistel hääli lugedes sohki teha. Vähemalt Eestis on paljud valijamehed siiski pidanud viisakaks oma eelistus enne valimisi välja öelda, kuigi kohustust selleks ju ei ole. Aga kulisside tagune lehmakauplemine ja tagatoakokkulepped on selgelt mängus vaid valimistel parlamentides ja valijameeste kogudes. Otsevalimistel need kokkulepped toimivad harva.
On ka valimisi, kus oma partei toetuseta kandidaat läheb välja mõne teise partei lipu all, näiteks endine sotsialist Alexandre Millerand sai 1920. aastal Prantsuse presidendiks parempoolsete ühendkandidaadina, kogudes koguni 88,9 protsenti häältest, sotsialistide kandidaadi Gustave Delory 8,8 protsendi vastu.
Niisiis, ütleme, et valijameeste kogus tuleb välja Reformierakond Siim Kallasega, Marina Kaljurand ja miks ka mitte Indrek Tarand, mõni veel, paremalt tiivalt Allar Jõks ja Mart Helme, keskerakonnast Mailis Reps, sotsid aga loobuvad Eiki Nestorist ja lähevad üle Kaljuranna taha. Kaks esimest saab edasi teise vooru, hetkel on aga võimatu isegi ette näha, kes need kaks esimest on. Kaljurand ei ole ka Reformierakonna liige, esimeses voorus võib partei siiski leida võimalusi oma partei koondamiseks Kallase taha. Päriselt lõhki minek sellisel põhjusel oleks pisut kummaline. Aga mitte enneolematu.
