Kui mitu sõdurit on vaja tuhande terroristi tõrjumiseks? Mässutõrje kui tänapäeva reaalsus

 (39)
Kui mitu sõdurit on vaja tuhande terroristi tõrjumiseks? Mässutõrje kui tänapäeva reaalsus
USA eriüksuse sõdur Afganistanis

Relvastatud konfliktid, sõjapõgenikud ja terrorism ei tunne riigipiire. Terrorism ning terrorismivastane võitlus on alati olnud osa sõjapidamisest. Jutt, et terrorismi üle saavutatakse võit, kõlab nagu müüt mõnest „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja romaanist – terroristide lõplik alistamine ei ole võimalik.

Ilmus ajakirjas sõdur 1/2016

2004. aasta Londoni, 2005. aasta Madridi ja eelmise aasta Pariisi terroriaktid tekitasid Euroopale vaid uusi veritsevaid haavu. Elame uues reaalsuses, kogu maailmas räägitakse pidevalt toimuvatest terrorirünnakutest, kuid samas ei lahata terroristide seotust mässutegevusega.

Oma olemuselt on terrorist tegelikult mässaja, kes kasutab terrorit taktikana. Iga mässaja ei ole samas aga terrorist. Mässaja on mässuliikumises osaleja, kes hakkab vastu kehtivale võimule. Mässutegevus on organiseeritud õõnestustöö ja koos vägivalla kasutamisega on selle eesmärk saavutada regioonis poliitiline kontroll. Mässajad on näiteks Iraagis ja Süürias tegutsev sunniitlik islamirühmitus ISIS või Taliban Afganistanis.

Seotud lood:

Igal mässajal on oma ideoloogia. Näiteks Kalifaadi taastajad usuvad, et toimub tsivilisatsioonide (Hadara) kokkupõrge, kus ühelt poolt on inimese loodud tsivilisatsioon ja selle vastaseks jumalikult ühtne Islamiriigi ehk Kalifaadi tsivilisatsioon.1 Ründav võitlus (qital ut-talab) on siinkohal kohustuslik.2

Mässu vastand on mässutõrje, mis hõlmab endas ulatuslikke ühiskondlikke ja sõjalisi meetmeid mässu mahasurumiseks ja rahulolematuse põhjustega tegelemiseks. Alates 1949. aastast on mässutegevus olnud levinum sõjaline konflikti vorm.3 Tuleb tõdeda, et mässajad on olnud edukamad oma poliitiliste eesmärkide saavutamisel ning nende suundumus konflikte võita jätkub.4 Euroopa armeedele on mässutõrje tuttav, sest on osaletud – kuigi ebaõnnestunult – ekspeditsioonilistes mässutõrjekampaaniates nii Iraagis kui ka Afganistanis. Saadud haavu alles lakutakse, seega pole mõtet imestada, miks praegu veel ei tajuta kollektiivselt Euroopas pagulaskriisist tulenevat mässutegevuse potentsiaali.

Loe veel

„Me oleme kohanud vastast ja ta on meie ise.“
Walt Kelley

Ka asüüli taotlev moslemist migrant või eurooplasest vasak- või paremäärmuslane on tegelikult mässaja, kui ta vaatamata oma kultuurilisele ja usulisele veendumusele hakkab vastu kehtivale riigivõimule ja seadustele. Nüüdseks on reaalsuseks saanud mässutõrjepiirkondadest nagu näiteks Põhja-Aafrikast, Süüriast, Iraagist ja Afganistanist põgenikelainega sadade tuhandete sõjaväeeas noorte moslemimeeste valgumine Euroopasse. Kõik neist ei ole sõjapõgenikud ning inimõiguste järgijad. Osa immigrante juba mässab valitsuste kehtiva võimu vastu, kus omakasu saamise eesmärgil sooritati ka kriminaalkuritegusid. Paljud neist on võib-olla edukalt sõdinud ka NATO ja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) vastu, tahame seda endale tunnistada või mitte. Pagulastest islamiterroristid toovad endaga kaasa sõjalised kogemused, terroritaktika, oma väärtusnormid, kultuuri ja eelkõige ekstremistliku islami ideoloogia. Näiteks Afganistani Talibani võitlejad peavad lapsi „mulla Omari mürskudeks“5 ehk pommivööga laps on enesetaputerrorist, keda saab Euroopas õhku lasta samamoodi kui Afganistanis. See on eurooplasele jaoks midagi uut. Noored mehed on alati olnud potentsiaalsed mässude ja sõdade algatajad, kui nende arvukus ühes regioonis on kasvanud tavatult suureks.

Kui nüüd küsida, mis seos sellel kõigel on mässutõrjega, siis kus iganes see irregulaarne konfliktivorm ka aset ei leia, otsustavad lõpptulemuse numbrid. Numbrid aitavad mässutõrje tulemust suurema tõenäosusega ette ennustada, olemata selleks Bulgaaria päritolu ennustaja Vanga või Eesti tähetark Mang. Mässutõrje dünaamikat tuleb tunda enne selle algust. Järgnevatel lehekülgedel selgitangi tulenevalt kiiresti muutuvast julgeolekukeskkonnast erinevaid mässutõrje ja massirahutustega seonduvaid teooriaid ja kontseptsioone ning toon välja Afganistani näite varal mässutõrje keerukuse ja strateegilise dimensiooni. Seejärel analüüsin väljatoodud suhtarvude najal teoreetilist mässutõrje potentsiaali massimmigratsiooni sihtkohaks saanud Saksamaal ning Saksamaa julgeolekujõudude võimekust ja valmisolekut potentsiaalseks mässutõrjeks. Afganistan ja Saksamaa erinevad riikidena üksteisest kardinaalselt ja tundub utoopiline neid võrrelda, kuid mõlemas riigis toimuval on ühine nimetaja ja selleks on noored mehed, keda ka Saksamaale saabuvatest immigrantidest on suurem osa.

Mässutõrjes loevad numbrid

„Taliban ei ole tugev. ... Nemad ei valmista probleemi, vaid meie nõrkus on see, mis probleemi valmistab.“
Afganistani president Hamid Karzai 2007

Mässutõrjes on tähtis mõista, et edu saavutamiseks ja rahva turvalisuse tagamiseks tuleb saavutada õige julgeolekujõudude ja konfliktipiirkonnas elava rahvastiku vaheline suhtarv ja julgeolekujõudude ja mässajate vaheline suhtarv. USA armee mässutõrje määrustik, „Insurgencies and Countering Insurgencies“ FM 3-24, millest USA ja NATO riigid Iraagi ja Afganistani mässutõrjekampaaniates osaledes lähtusid, sätestab, et mässutõrjes on vaja ühiskonna julgeoleku tagamiseks ja mässajatega konfliktis oleva riigi julgeoleku tagamiseks 20 politseinikku või sõjaväelast iga konfliktipiirkonnas elava 1000 elaniku kohta (edaspidi 20 : 1000).6 Sellist suhtarvu loetakse üldjuhul minimaalseks.7

Erinevad stabiilsusoperatsioonide juhtumisuuringud on identifitseerinud samuti suhtarvu 13,26 : 1000.8 Seega pole eelmainitud number kivisse raiutud, vaid oleneb mässutõrjekampaaniaga paika pandud strateegiast ja saavutamist vajavatest eesmärkidest. Situatsioon konfliktipiirkonnas ja mässutõrje eesmärgid võivad olla väga erinevad, näiteks ühe riigi okupatsioonijärgne stabiliseerimisoperatsioon, kus toimub riigisisese mittevägivaldse või relvastatud mässu mahasurumine või mässutõrje välise sõjalise toetuste raames teises riigi poolt, nagu seda teeb Süürias näiteks Venemaa, toetades al-Asadi režiimi. Lisaks võib eesmärk olla riigi sõjalise konflikti järgne pikaajaline ülesehitamine ilma okupatsioonikavatsusteta. See viimane oli USA ja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude mässutõrje südamete ja meelte kontseptsioon nii Iraagis kui ka Afganistanis.

Väljakujunev julgeolekujõudude ja rahvastiku suhtarv oleneb sageli nii mässajate kui ka mässu tõrjujate materiaalsetest ning inimressurssidest, omavahelisest suhtarvust ja rakendatavast kontseptsioonist. Samuti on tähtis hinnata mässajate vastupanutahet, konflikti keskmes oleva riigi rahvaarvu, rahvastiku tihedust ruutkilomeetril etniliste gruppide kaupa ning ajaloolist valuläve, kuidas sõjaraskusi talutakse. Tihti oleneb edu ka riigivälise kolmanda osapoole toetusest, maastikku iseärasustest ning paljudest teistest teguritest ja faktoritest.

Mässutõrjeteooriaid on mitu. RAND-i analüütiku ja matemaatiku James Quinlivani suure aktiivsusega stabiilsusoperatsioonide teooria – millel on ka oma puudused, mida John J. McGrath oma töös välja toob – kohaselt on vaja vähevägivaldsete politseioperatsioonide jaoks 1–4 julgeolekut tagavat isikut 1000 elaniku kohta. Keskmise vägavalla nagu näiteks tsiviilrahutuste korral on vaja 5–10 isikut 1000 elaniku kohta. Suure vägivalla ehk mässutõrje puhul on vaja 10 või rohkem julgeoleku tagajat 1000 elaniku kohta ja välist sõjalist toetust kolmandatelt riikidelt. USA mässutõrje määrustik FM 3-24, mille põhieesmärk on rahvuse ja riigi ülesehitamine, sätestab 20 : 1000 suhte. McGrathi okupatsiooniteooria kohaselt on mässutõrje suhe 13,26 julgeoleku tagajat 1000 elaniku kohta, kus kolmandik julgeolekujõude täidab politsei ülesandeid. McGrathi analüüs põhineb Filipiinide, Saksamaa, Malaisia, Bosnia ja Kosovo näidetel, samuti USA politseijõudude ja elanikkonna analüüsil eri linnades.

RAND-i rahvuse ülesehitamise analüüs, mis hõlmab Iraagi, Afganistani, Kosovo, Panama, El Salvadori, Somaalia, Haiti, Bosnia ja Ida-Timori mässutõrje kogemusi, leidis mässajate võitmiseks vajaliku olevat 10 sõdurit 1000 elaniku kohta, kes teevad ka piirikontrolli, julgestavad teid, võitlevad organiseeritud kuritegevusega ja tagavad igapäevast avalikku julgeolekut. Lisades siia veel 1,5–2 politseinikku 1000 elaniku kohta, teeb see üldarvuks 13,5 julgeoleku tagajat 1000 elaniku kohta.

Browni okupatsiooniteooria näeb aga ette 1 : 1000 suhet, tuginedes USA okupatsiooni kogemusele Jaapanis, Itaalias, Filipiinidel, Haitil, Saksamaal, Austrias, Koreas, Bosnias ja Kosovos. Samas on nendel teooriatel oma erisused, plussid ja miinused, mis tulenevad vastasest, ressurssidest ja mässutõrjeks kavandavate kaitse- ja ründetegevuse liikidest.

Bernand Falli väitel oleks vaja mässutõrjuja ja mässaja 20 : 1 suhtarvu, et mässajat isoleerida ja hävitada. Olukorra stabiliseerimiseks peaks suhtarv olema 10 : 1-le,9 linnatingimustes isegi 30 : 1, olenedes rahvastiku tihedusest ruutkilomeetril. Siinkohal on peetud silmas vaid politseinikke või sõdureid, kes teostavad füüsilisi julgestuspatrulle, valvet ja mässajate tabamisoperatsioone, mitte kõiki operatsiooni toetajaid.

Ka mässutõrjekontseptsioone on kümneid ja igal neist omakorda veel edu tõenäosust suurendavad eeltingimused ja faktorid. Mässutõrje keerukusest annab hea ülevaate RAND-i põhjalik uuring „Paths to Victory: Lessons from Modern Insurgencies“, kus on analüüsitud 71 mässutõrjeoperatsiooni ajavahemikul 1944–2010.10 Nendes mässutõrjenäidetes on esindatud kõik geograafilised variatsioonid: mägised alad, kõrb, džungel, linnad, samuti regioonid ja kultuuriliselt erinevad keskkonnad nagu näiteks Aafrika, Ladina-Ameerika, Kesk-Aasia, Balkani maad, Kaug-Ida. Esindatud on erinevad mässutõrjet läbiviivate üksuste ja mässajate sõjalised võimekused ning taktikad. 71 mässutõrje näitel on omakorda alanäiteid, mis erinevad teistest ega ole kohased võrdlused suurema osa näidetega. Nende alanäidete tulemused ei sõltunud mässutõrje efektiivsusest, vaid hoopis välistest põhjustest, mis olid seotud näiteks kolonisatsiooni või apartheidi lõpuga.

Uuring toob välja 24 mässutõrje kontseptsiooni, mida saab mässajate vastu rakendada vaid teatud eeltingimustel. Analüüsist selgub, et tavaliselt on mässajate eelised võiduks suuremad kui mässutõrjujal. Praktikas iseloomustab mässutõrjet kui irregulaarset konfliktivormi pikk kestvus – 71 mässutõrjekampaania keskmine kestvus on 10 aastat11 ja pärast õigete mässutõrjemeetmete rakendamist ning edu saavutamist peab olema valmis jätkama mässutõrjekampaaniat veel keskmiselt kuus aastat.12

Seega on mässutõrje keerukas, pikaajaline, ressursimahukas ja äärmiselt verine tegevus ning mässutõrjuja peab olema motiveeritud võitlemaks aastakümneid, kusjuures siidikinda all peab vajadusel peituma ka raudne rusikas, kui rahva südamete ja meelte võitmine ebaõnnestub. Samas mässutõrjes, mille käigus kasutatakse vaid „purusta nad“-kontseptsiooni, on RAND-i analüüsi andmeil 33 juhtumist 23 korral mässutõrje ebaõnnestunud.13 Kõikidel teistel juhtudel on kasutatud samaaegselt eri kontseptsioone, mis ei tähenda, et hävitamise kontseptsioon ei tööta mittedemokraatlikes riikides, kus eesmärgi saavutamiseks tehakse riiklikul tasandil barbaarset mässutõrjet. Rünnatakse halastamatult eelkõige rahvast, et hävitada mässajate sotsiaalne toetusbaas ja seejärel mässajaid.

Mässutõrje kogemused Afganistanist

Järgnevalt vaatame, kuidas tegid NATO rahvusvahelised julgeolekuabijõud ja USA OEF (Operation Enduring Freedom) 2001.–2013. aastani mässutõrjekampaaniat Afganistanis.

Afganistanis elas 2013. aastal umbes 30 miljonit elanikku, selle alusel arvestati välja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude, OEF-i ja Afganistani armee ja politseijõudude arvuline vahekord Afganistani elanikkonnaga kogu mässutõrjekampaania vältel aastatel 2001–2013. Afganistani rahvastiku positiivne kasv 10 aasta jooksul ei mõjutanud oluliselt mainitud suhtarvu.

2001. aastal alustati Osama bin Ladeni tagaajamist Afganistanis. Vaid mõne kuuga kukutati Talibani võim tänu USA eriväelaste koostööle Põhja alliansi irregulaarsete võitlejatega. USA ja rahvusvahelised julgeolekuabijõud jätkasid oma tegevust ja 2002. aastal oli Afganistanis 5000 rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude sõjaväelast, kes peamiselt tegelesid Kabuli turvalisuse tagamisega. Samaaegselt tegi USA 5000 sõduri suuruse väekoondisega lahinguoperatsioone kogu Afganistanis. Järgnevatel aastatel ei pööranud USA Afganistanis toimuvale suurt tähelepanu, sest 2003. aastal algas Iraagi sõda.

Samuti muudeti 2003. aastal mässutõrje strateegiat, võttes peaeesmärgiks rahva kaitsmise, mitte vastase vastu võitlemise. USA kaitseminister Donald Rumsfeld andis mõista, et algavad stabiliseerimis- ja riigi ülesehitusprotsessid, sest suurem osa riigist on turvaline.14 Taliban taastus samas 2001. aastal saadud konventsionaalsest kaotusest, reorganiseerus ja jätkas võitlust. 2004. aastaks oli Talibani ja võõrvõitlejaid juba 4000 ringis. Samal ajal olid ISAF-i jõud kasvanud 2005. aastaks 10 000 sõdurini ja USA väekoondis koosnes samaks ajaks 20 000 sõdurist. Lihtne julgeolekujõudude ja rahva suhtarvu arvutus näitab, et iga tuhande elaniku kohta oli kogu riigis turvalisuse tagamiseks kõigil rahvusvaheliste julgeolekuabijõududel ja USA jõududel kokku välja panna vaid üks sõdur! Ameeriklaste poolt oli see kindral Tommy Franksi planeerimise täideviimine.

2001. aastal töötas kindral Franks välja Afganistani sõjalise operatsiooni kontseptsiooni, mis nägi põhilahingute lõppemise järel edasiseks tegevuseks ette nn väikese jalajälje strateegia, mille eesmärk oli vältida Nõukogude Liidu poolt Afganistani sõjas tehtud vigu. Kindral Franks soovis vältida massilist mässajate vastupanu, mis tundis Nõukogude armee 1980. aastatel. USA strateegia nägi ette edu saavutamise õhuülekaalu ja väiksearvuliste maavägedega. Seega ei suurendatud 2002. aastal USA väekoondist, sest sel ajal kavandati juba USA astumist sõtta Iraagiga.15

Kindral Franksi strateegia, milles polnud rahva kaitseks ja mässajate vastu võitlemiseks vajalikke julgeolekujõude, oli juba eos määratud läbikukkumisele. 2007. aastal oli Afganistani mässutõrjekampaania julgeolekujõududes 143 500 sõdurit, mis koosnesid 95 000 Afganistani rahvusliku armee ehk ANA ja politsei võitlejast, 25 000 rahvusvahelistest julgeolekuabijõududest ja 23 500 USA sõdurist.16

Ka Taliban oli aastate vältel jõudsalt tugevnenud ja nende vastukaaluks oli 2008. aastal rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude väekoondis suurenenud 55 000 sõdurini, kuigi USA väekoondis oli samas vähenenud 19 000 sõdurini. Rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude ülem kindral McKiernan nõudis efektiivseks mässutõrjeks lisaks veel 17 000 USA sõdurit. Rahvusvahelisi julgeolekuabijõude ja USA vägesid toetasid 155 000 Afganistani politseinikku ja sõdurit. Kokku tagas 2008. aastal Afganistanis sisejulgeolekut seega 246 100 võitlejat, mis oli ebapiisav, tähendades 7,3 politseinikku või sõdurit iga 1000 elaniku kohta. Võttes aluseks suhtarvu 20 : 1000 selgub, et 2008. aastal oli julgeolekujõudude elavjõu puudujääk 427 000 sõdurit ja seda riigis, kus enamik rahvastikust toetas Talibani võitlust koalitsiooni vastu. Minimaalselt vajas riik stabiilsuse hoidmiseks 20 : 1000 suhet silmas pidades vähemalt 672 000 sõdurit ja politseinikku ning mõne eksperdi arvates isegi 750 000 sõdurit.17

Eduka mässutõrjeoperatsiooni läbiviimiseks vajalikud suured inimressursid ongi põhjus, miks tuleb õpetada kohalikke mässuliste vastu võitlema. Kui seda ei tehta, tuleb harjuda mõttega, et piirkonda tuleb jääda kauaks või isegi alatiseks. Kohalike julgeolekujõudude väljaõpetamisega tegeleti vahelduva eduga Iraagis ja Afganistanis, kuid seda tehti liiga hilja ja liiga väikeses ulatuses. USA ja NATO mässutõrje strateegia osutus kehvaks, sest tehti otsus seada 2009. aastani Afganistani rahvusliku armee isikkoosseisu piirarvuks 35 000 meest ja seda riigis, mis on suurem kui Iraak. Pealegi on Afganistan keerulise maastikuga riik ja läbi ajaloo kurikuulus mässumeelse rahvastiku poolest, kes on suuteline edukalt partisanisõda pidama.18 Unustati tõsiasi, et mässutõrjes loevad suhtarvud ka siis, kui konfliktipiirkond pole poliitiliselt suurriikide prioriteet. Samuti unustati, et Talibani võitlejate arv oli kasvamas ja 2010. aastaks oli Talibani võitlejaid hinnanguliselt kokku juba 30 000, kellele lisandus 4000 võõrvõitlejat, rääkimata illegaalsetest relvastatud kriminaalsetest rühmitustest.19

2013. aastaks kuulusid rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude ning Afganistani politsei ja armee jõududesse kokku 525 000 sõdurit. Alles nüüd hakati jõudma Afganistani konflikti olemust arvesse võttes vägede miinimumvajaduse lähedale, sest suhtarvu kohaselt pidi stabiilsuse säilitamiseks olema 672 000 sõdurit. Milles oli siis põhiprobleem, kui koalitsiooni väekoondis paistab suur, aga vaid kümnete tuhandete võitlejatega Taliban käitub nagu Taavet, kes peksab juba aastaid Koljatit? Probleem seisnes selles, et koalitsiooni vägede turvalisuse ja logistika tagamine neelas suurema osa tema elavjõust. 525 500 võitlejast käis tegelikult baasidest väljas julgeolekut tagamas ja Talibaniga võitlemas umbes 20%20 kogu isikkoosseisust, samas kui edukaks sõjapidamiseks oleks vaja olnud miljon sõdurit.21

David Kilcullen toob raamatus „Juhupartisanid“ samuti numbritele keskendunud teoreetilise näite – kui 2007. aastal oleks lisaks olemasolevatele jõududele Iraaki suunatud veel 50 000 sõjaväelast, oleks 60% neist teinud staabitööd. Lahingu- ning lahinguteenindustoetuse operatsioonideks oleks jäänud 20 000 sõdurit. Võttes arvesse üksuste sisest rotatsiooni ja puhkust, oleks korraga väljas olnud vaid 7000 kuni 10 000 sõdurit, kelle mõju oleks Iraagi mässutõrjekampaania mastaape arvestades võrdunud põhimõtteliselt nulliga.22 Afganistan on aga veel suurem riik kui Iraak.

Võttes arvesse USA mässutõrje määrustiku FM 3-24 välja toodud 20 : 1000 suhtarvu ja Bernand Falli mässutõrjuja ja mässaja suhtarvu 20 : 1, mida on vaja mässaja hävitamiseks ja 10 : 1-le suhtarvu olukorra stabiliseerimiseks, siis 25 000 Talibani võitlejate ohjeldamiseks oleks olnud vaja vähemalt 450 000 sõdurit ja 30 000 Talibani võitleja jaoks juba 600 000 sõdurit. Julgeolekujõudude ja rahvastiku suhe 20 : 1000 oleks saavutatud võib-olla siis, kui kohe pärast Talibani võimult kukutamist oleks loodud Afganistani armee ja sõdurite arvu selles tõstetud sadadesse tuhandetesse. Seda aga ei juhtunud. Eduks vajalikku mässutõrjuja ja mässaja 20 : 1 suhtarvu ei suudetud samuti saavutada vägede vähesuse tõttu, sest modernse sõjamasina logistika neelab 80% elavjõust, et 20% elavjõust saaks sõdida. Arvestades Afganistani verist mässu- ja partisanisõja ajalugu on selles riigis ebapiisav ka julgeolekujõudude ja rahva 20 : 1000 suhtarv.

Kokkuvõttes võib öelda, et USA ja ISAF panid endale teadlikult Afganistani mässutõrje kampaania alguses jala taha, lootes selles riigis saavutada kiire konventsionaalne võit. Aastatega aga demokraatlike riikide heaolus marineeritud rahvas väsis sellest pikast sõjast ja väed toodi eeskujulikult taganedes Afganistanist välja. Sama juhtus Iraagis ja seetõttu ei soovita praegu minna ka Süüriasse.

Samas on näiteks Suurbritannias tegutsev globaalne islamistlik partei Hizb ut-Tahris Britain selgelt läänemaailmale mõista andnud numbrite tähtsust ja selgitab, miks läänemaailma kampaania on Afganistanis läbi kukkunud. Ühe faktorina toodi välja asjaolu, et NATO rünnak Talibani vastu tähendab rünnakut kogu puštu kogukonna vastu, aga puštu moslemeid on mõlemal pool Durrani liini kokku 50 miljonit.23 Puštudel, kellest Taliban koosneb, on seega mastaapne mässuliste võitlejate värbamisbaas, mille vastu koalitsioon ei saa. Mässulised ja nende toetajad mõistsid numbrite ja põgenike seost terrorismiga ammu enne meid. Samuti järeldasid nad, et läänemaailma mõte, et Afganistanis võitlemine teeb Euroopa pealinnade tänavad turvaliseks, on müüt,24 mida eurooplased usuvad kuni järgmise terroriaktini.

Tänapäeval ei peaks me tänu noorte moslemimeeste massimmigratsioonile Euroopasse mässutõrje suhtarve välja arvestama enam Afganistanis, vaid hoopis Euroopas. Miljonid pagulased, kellest paljud võivad olla islami ekstremistidest mässajad, on põgenikena Euroopas uut elu alustamas või siiapoole teel. Euroopa pole veel iseennastki selles uues võimalikus potentsiaalses mässutõrjestsenaariumis tundma õppinud.

Mässutõrjes on tähtis inimese taust

Moslemitest põgenike immigratsioon konfliktipiirkondadest Euroopasse on toimunud juba aastaid. 2015. aasta massimmigratsioon oli esimene suur mässutõrje järellainetus ja Euroopa ühiskonda tõeliselt ülesäratav sündmus. 2015. aastal oli põgenike peamine sihtkoht Saksamaa, kus mäss, mässutõrje ja islami ekstremism on seoses põgenikelainega muutunud julgeolekule reaalseks ohuks, vähemalt näitavad seda teoreetiliselt juba tuttavaks saanud mässutõrje suhtarvud. Jättes kõrvale inimliku tragöödia mõõtme ja vaadates mässutõrje ja terrorismi vaatenurgast Saksamaal toimuvaid sündmusi ning saabuvaid põgenikke, tuleb arvesse võtta potentsiaalseid julgeolekuriske. Tegelikult ju ei teata, kes need inimesed on ja mida nad on korda saatnud. Mässutõrje seisukohast ei ole inimene lihtsalt süütu pagulane, vaid inimene, kellel on kindel taust. Näiteks Iraagist pärit sunni pagulaste elukoht on tähtis.

Hea on näiteks teada, et linnastunud Iraagi sunni rahvuslased Bagdadis olid kõige vihasemad mässulised USA ja Euroopa sõdurite vastu, kuna pidasid neid okupantideks. Samas aga võiks Iraagi šiiitide puhul näiteks küsida, ega nad juhuslikult ei kuulunud Badri brigaadi koosseisu, sest selle brigaadi liikmed tegelesid 2005. aastast alates spetsiifiliselt Iraagis sunniitide mõrvamisega ja nüüd on nende endi elu ohus, sest suurem osa Iraagi armeest koosnes ju šiiitidest. Või kas šiiidi põgenik ei olnud sadrist ehk šiiidi liidri Muqtada al-Sadri tõsiuskne järgija al-Sadri linnaosast ja irregulaarse Mahdi armee liige, kes mässajana sõdis nii koalitsiooni kui ka sunniitide vastu. Või hoopis on ta sunniidi kurd, kes vihkab türklasi ja kuulub Kurdistani demokraatlikkusse parteisse või ekstremistlikkusse gruppi Ansar al-Islam.25

Tähtis on ka pagulase endine töökoht. Võib-olla oli Afganistanist pärit pagulane koalitsioonivägede tõlk, kellele oleks nüüd õige aeg tööd pakkuda. Araablaste puhul tuleb teada hõimu identiteeti, hõimude konföderatsioonide seoseid, poliitilist ideoloogiat ja parteilist kuuluvust. Siia lisandub hõimude, sektide, klannide omavaheline läbisaamine, inimese sugu, vanus ja meelsus, kusjuures sugu, vanus ja religioosne kuuluvus mängivad siinkohal erilist rolli. Ajaloopraktika näitab, et suurema osa individuaalsest või kollektiivsest surmavast vägivallast teostavad 15–29 aasta vanused vallalised noored mehed.26 Üsna raske võib olla näiteks ümber veenda Pakistani või Afganistani Talibani võitlejat muutma pagulasena Euroopas oma usulisi veendumusi ja nõuda temalt pühendunud integreerumist demokraatiasse. Vahe on see lihtsalt võimatu. Näiteks Pakistanis27 ja Afganistanis on üle 40 aasta väga tugevalt juurdunud radikaalne sunniidi vahhabistlik-salafistlik religioosetel doktriinidel põhinev haridus islamistlikust džihaadist. See on religioosne islami haridus, mis järgib Talibani ja Al Qaeda mantrat „Islam või surm“.28

Lühidalt öeldes on mässutõrjes väga oluline tunda inimese tausta ja asukohariigi olemust. Kui heita pilk 2014. aastal Euroopasse saabunud põgenikele, selgub tõsiasi, et suurem osa põgenikest olid noored moslemitest mehed. Saksamaa moslemite komitee (Zentralrat der Muslime in Deutschland, ZMD) hinnangul on 80% pagulastest moslemid. 2014. aastal saabus Euroopasse 411 567 immigranti, kellest 70% olid mehed. Saksamaa migratsiooniameti hinnangul oli 2014. aastal Saksamaale saabunud pagulaste üldarvust oli 71,5% 16–18-aastased mehed. 18–25-aastastest põgenikest olid 77% mehed. 25–30-aastasetest põgenikest olid 73,5% mehed. 2015. aastal saabunud põgenike kohta pole täpne statistika praegu veel saadaval.

Muutuste mehhanism Saksamaa näite varal

Mässutõrje praktika näitab, et ühiskond destabiliseerub juba siis, kui valitsusega pole rahul 1–5% elanikkonnast.29 Samuti näitab ajalugu, et rahva hulgas nõrga legitiimsusega valitsus ei suuda pikas ajaraamis valitsemist tagada.30 Arusaadavalt ei ole kõik Saksamaale saabuvad moslemitest pagulased terroristid, kuid samas pole kõik pagulased ka sõjapõgenikud. Põgenike hulgas leidub islamiäärmuslasi ja kriminaalkurjategijaid. Araabia ja Aafrika moslemitest pagulaste toimepandud terroriaktid ja kriminaalkuriteod toodavad juba nüüd pidevalt Euroopas uusi vihagruppe, mis aitab kaasa mässajatest terroristide eesmärgile tekitada moslemite suhtes üldist vihkamist. Nii toodavad kriminaalkurjategijatest pagulaste teod terroristide jaoks vajalikku kurjust.

Saksamaa ei tee praegu veel mässutõrjet. Samas mässajatele, kuhu leeri nad ei kuuluks, saab sellest aastatepikkune verine võitlus eesmärgiga kurnata välja riigi julgeolekujõud ja terroriseerida tsiviilelanikke, et näidata rahvale valitsuse suutmatust mässajate vastu võidelda. Saksamaa julgeolekujõud ja luureteenistused võitlevad eelkõige inimmassiga, kuid ekstremistidest „pühasõdalased“, kes avalikult terroriakte ellu viivad, on vaid jäämäe veepealne osa. Nii-öelda jäämäe veealuse osa moodustab värbamisbaas, mis Saksamaa puhul koosneb 5 miljonist moslemist, kogu Euroopa puhul aga 45 miljonist moslemist. Samasuguse püramiidi kujuga on ka eurooplastest vasak- ja paremäärmuslaste toetusbaas.

Sellist nn veealust värbamisbaasi on näiteks näha Prantsusmaal, mille peaminister väitis 2015. aasta 28. juunil, et riigis on 10 000 – 15 000 salafisti. Samasugune olukord valitseb Saksamaal. 2014. aasta juunis avaldatud raporti järgi on Saksa sisejulgeoleku eest vastutava büroo Bundesamt für Verfassungsschutz (BfV) hinnangul Saksamaa koduks 30 aktiivsele islamistlikule grupile ja 43 000 islamistile, kelle hulgas on 950 Liibanoni terroristliku organisatsiooni Hezbollah’ ja 1300 moslemi vennaskonna liiget ning 5500 salafisti.31

Samas vajavad islamiäärmuslased moslemitest pagulaste sisserände pärast Euroopas üha enam pead tõstvaid saksa vasak- ja paremäärmuslasi. Ekstremistide jaoks on vägivalda konflikti eskaleerimiseks vaja. Vägivald sigitab vägivalda ja huvide põrkumisel tekib paratamatult vägivalda tootev spiraaliefekt, mis võib kulmineeruda poliitilise ebastabiilsuse ja hiljem kõige mustema stsenaariumi järgi religioonpõhise või riigisisese konflikti lahvatamisega. Nii näiteks vajas Jordaania päritolu Iraagi Al Qaeda haru juht sunniidist ekstremist Abu Musab al-Zarqawi Iraagi šiiidist ekstremiste. Al-Zarqawi sihilik terror Iraagi šiiitide vastu sünnitas šiiitide terrori sunniitide vastu ja isegi ameeriklaste lisajõud Iraagis ei suutnud olukorda kontrolli all hoida.

Mässutõrjes tuleb mõista, et mässajad peavad oma eesmärkide saavutamiseks demonstreerima valitsuse igakülgset jõuetust. Näiteks Saksamaa valitsuse jõuetus tagada turvalisus rahvale, olgu ta siis pagulane või põliselanik, toob kaasa ebastabiilsuse. Turvalisuse puudumine omakorda õõnestab valitsuse legitiimsust ning tekkinud vaakum täidetakse mingil hetkel paratamatult rahva omaloominguga julgeoleku tagamiseks, mis iganes kujul see ka ei sünni.

Euroopa valitsused on massiimmigratsiooni ja terroriohu tõttu rakendanud korra ja stabiilsuse tagamiseks tööle nii politsei kui ka sõjaväe nii, nagu seadused seda lubavad. Samas, kui Saksamaal jätkuva immigratsioonitulva tõttu ebastabiilsus jätkub, võib kaduda rahva turvatunne ning seetõttu võib rahvas ja valitsus polariseeruda, selle tulemusena kaob aegamööda võimul oleva valitsuse legitiimsus. Samas, mis kõige tähtsam, turvatunde kadumisega võib kaduda ka rahva silmis valitsuse ja julgeolekujõudude jõu kasutamise legitiimsus, kui terroriakte ei suudeta ennetada või kui pagulaste ning vasak- ja paremäärmuslaste korrarikkumisi ei jõuta ära hoida või varjatakse. Varjamisega peidetakse rahva ees oma nõrkust.

Nõrkus ei ole samas häbiasi, kui kaasatakse rahvast, kes võib-olla aitaks tekkinud turvalisusetühimikke täita, selle asemel et isepäi talitada. Kui seda ei juhtu, siis rahvas võib võtta korra tagamise oma kätte, sellele järgneb sageli ka paratamatult omakohus. Lühidalt, valitsuse näiline või tegelik jõuetus olemasolevaid probleeme lahendada või tekkivaid ennetada tekitab soodsa pinnase rahvaliikumiste ja rahva omakaitseüksuste loomiseks. Just selline sündmuste kulg toobki tavaliselt ühelt poolt välja valitsuse jõuetuse ja teiselt poolt rahva jõu tegeliku olemuse olemaks poliitilise jõu allikaks.

Näiteid mässude ilmingust võib tuua samuti Saksamaalt. Massimmigratsioonist tingituna tõstavad Saksamaal moslemitest immigrantide vastu jõudsalt pead Saksa rahvuslikud jalgpalliklubide fännid. Näiteks Nordrhein-Westfaleni politsei hinnangul on Saksamaal Hooligans gegen Salafisten (HoGeSa ehk huligaanid salafistide vastu) organisatsioonis vähemalt 13 600 liiget, kellest vaid 400-l olid sidemed saksa neonatside liikumise või paremäärmuslastest gruppidega. 2014. aastal hakkasid Saksa võimud organisatsiooni tegevust internetis piirama, sest organisatsioonil oli Facebookis lühikese ajaga tekkinud 40 000 järgijat. Ajalehe Die Zeit andmetel32 pakkusid neonatside partei NPD juhid eelmainitud organisatsioonile professionaalset abi liikumise edendamiseks. NPD, mis oli olnud aastaid poliitilises languses, on nüüd jälle tõusul ja tahab massiliselt populaarsust koguva trendiga kaasa liikuda. Rahulolematus taheti välja valada 2014. aasta 15. novembril Berliinis toimuma pidanud HoGeSa miitingul, mis taheti korraldada „Against Salafists, Islamization and Refugee Policy“ hüüdlause all. Miitingu organiseerijad andsid teada, et kohale tuleb 1000 inimest. Politsei aga oletas, et osalejaid tuleb vähemalt 10 000 ega lubanud miitingut korraldada. Samasugused miitingud oli HoGeSa-l plaanis korraldada Frankfurdis, Hamburgis ja Hannoveris, aga võimud keelasid ka need. Vaatamata keeldudele areneb organisatsioon jõudsalt edasi.33

Samal ajal on Saksamaal islamistlike gruppide liikmete arv hüppeliselt kasvamas. 2012. aastal oli eri gruppide liikmeid 42 550, 2013. aastal 43 185. Islamiusuliste salafistide arv suurenes 2013. aastal 5500-ni, täienedes iga aastaga ligi tuhande võrra.34 Saksamaa võib massilise moslemite migratsiooni tõttu muutuda potentsiaalseks mässupiirkonnaks. Siinkohal võib näiteks tuua kurdide ja salafistidest ISIS-e pooldajate vahel 2014. aastal Hamburgis ja Celles aset leidnud vägivaldse konflikti.35 Sellist vägivalda ja brutaalsust, mis meenutas Süüria ja Iraagi sõja kõrvalefekti, polnud Saksamaa politsei varem kogenud.36

Või siis ISIS-e pooldajate kokkupõrge Põhja-Iraagist ja Süüriast pärit mittemoslemitest jeziidi kurdidega Nordrhein-Westfalenis, kus on kõige arvukam moslemite kogukond Saksamaal.37 Saksamaa plaanis 2015. aastal vastu võtta ligi 1,5 miljonit põgenikku, kellest suurem osa on aga noored moslemitest mehed. Paljud neist võivad sattuda islami ekstremistide ajupesu ohvriks või liituda kuritegelike organisatsioonidega. Saabujate integreerumine sekulaarsesse kultuuriruumi ja demokraatiasse ei pruugi toimuda ka usulistel kaalutlustel. Näiteks käivad salafistid Saksamaa pagulaste keskuses abistajateks maskeerituna uusi liikmeid värbamas.

Saksa kriminaalpolitsei (Bundeskriminalamt, BKA) ülem Holger Münchi sõnul ei jätku Saksa luurel ressursse kõigi ohtlike islamistide jälgimiseks riigis, kus nad peavad potentsiaalseid ründajaid arvesse võttes neid prioritiseerima.38 Saksamaal puuduvad juba praegu piisavad julgeolekujõud toimuva üle kontrolli saavutamiseks. Saksamaa siseminister Thomas de Maizière’i sõnul on vaja vähemalt 60 politseinikku, et kogu ööpäeva jälgida ainult ühte Saksa džihadisti.39

Nüüd tuletagem meelde mässutõrje julgeolekujõudude ja rahva 20 : 1000 suhet või teisi eelmainitud suhtarve ja võite ise välja arvutada, kui palju võib teoreetiliselt kuluda Saksamaal julgeolekujõude lokaalse või üleriigilise mässu mahasurumiseks ja olukorra stabiliseerimiseks. Mässutõrjujate ja mässajate omavahelise suhte 20 : 1 puhul tuleks 50 000 potentsiaalse terroristi vastu võitlemiseks, kes juba praegu väidetavalt Saksamaal viibivad, tuleks rakendada miljon korrakaitsjat. Kui arvesse võtta 20 : 1000 suhtarvu, siis kogu riigis toimuva mässu mahasurumiseks on Saksamaal vaja suurusjärgus 1,6 miljonit rotatsioonivõimelist julgeolekujõudude esindajat. Kui võtta arvesse 13,26 : 1000 suhtarvu, siis oleks vaja Saksamaal teoreetiliselt 1 060 000 julgeolekutöötajat. Need arvutused näitavad, et kui julgeolekujõud ei jõua potentsiaalseid mässajaid identifitseerida enne konflikti või konflikti ajal arreteerida ja teha seda enne suure ulatusega mässule ülemineku faasi, on julgeolekujõud konflikti juba kaotamas.

Öeldakse, et mässutõrjet võib alustada vale jalaga, kuid järgmised sammud peavad olema juba õiged. Praegu toimuv massiimmigratsioon Saksamaale annab antud olukorras potentsiaalse mässutegevuse jaoks tohutu eelise. Kui vaadata praegu toimuvat, siis islamiäärmuslastel ja vasak- või paremäärmuslastel on juba kümneid, kui mitte sadu tuhandeid n-ö tänavavõitlejaid ja ühiskondlik toetusbaas aktiivsete toetajate näol võib ulatuda miljonitesse. Olukord meenutab mässueelset faasi, puudu on vaid murdepunkt, milleks võib olla näiteks terroriaktid või jätkuvalt kasvav valitsuse suutmatus toime tulla pagulaste integreerimisega või nende kriminaalse tegevusega. Vägivallale kalduvad massidemonstratsioonid on juba toimunud, samas on neid toimunud ka varem. Siinkohal peab meelde tuletama, et Saksamaal elab üle 8,2 miljoni immigrandi, neist 5 miljonit on moslemid.40 Seega, islamiäärmuslastel jagub värbamisbaasi. Samal ajal on Saksamaal mässutõrje seisukohast väga vähe julgeolekujõudusid, mida saaks kriisiolukorras kasutada, ja seda vaatamata sellele, kas sõjaväel lubatakse sekkuda tavaliselt politsei vastutusalasse kuuluva riigisisese konflikti lahendamisse või mitte.

Ka Saksa armeel pole sekkumiseks vajaminevat inimressurssi. Näiteks lõpetas Saksamaa 1. juulil 2011 kohustusliku ajateenistuse.41 Otsus kohustuslik ajateenistus lõpetada oli osa laiapõhjalistest reformidest, et luua väiksem ja paindlikum armee, mis koosneb 185 000 sõdurist. Ja seda rohkem kui 80 miljonilise rahvaarvuga riigis! Saksa armee reserv on 145 000.42 Saksa politsei alluvuses töötab 2013. aasta seisuga 245 072 inimest.43 Võib-olla on riigis veel julgeolekujõude, mis siinkohal ei ole loetletud, kuid isegi siis, kui Saksamaal oleks kokku miljon korrakaitsjat ja julgeolekujõudude esindajat, ei pruugi sellest piisata, et tagada kord terrorismi ja pagulaskriisi tõttu nii kiiresti muutuvas julgeolekukeskkonnas. Mässajad, kes iganes nad ka ei oleks, võivad lüüa julgeolekujõud lihtsalt nokauti.

Euroopa ja Saksamaa julgeolek võib seista mässutõrje vaatenurgast savijalgadel, kui võtta arvesse globaalselt levivat islami terrorismi ja pagulaskriisi. Probleemi pole isegi mässutõrje vaatenurgast selgelt identifitseeritud. Mässutegevus Euroopas ei ole enam utoopia. Peamine mässu puhkemise põhjus võib olla islamiterrorism, immigratsioon ning immigrantide kuritegevus, mis sütitab paremäärmusluse ja sellele vastukaaluks omakorda vasakäärmusluse. Nii ei pruugi massimmigratsiooni all ägav Euroopa, kaasa arvatud Saksamaa, oma õhukeseks muutunud julgeoleku- ja militaarjõududega mingil hetkel enam olukorraga toime tulla.

Viited:

  • 1 The Meaning of Civilization in The Inevitability of the Clash of Civilization: (Hatmiyyat sira’a Ul-hadharat), (London: Al Kilahaf Publications, 2002), 5.
  • 2 Samas, 47.
  • 3 Christopher Paul, Colin P. Clarke, Beth Grill, Molly Dunigan, Introduction, in Paths to Victory: Lessons from Modern Insurgencies, (RAND, National Defense Research Institute 2013), 1.
  • 4 Samas.
  • 5 Robert M. Cassidy, Afghanistan to 2009: The End of the Beginning? in War, Will, and Warlords: Counterinsurgency in Afghanistan and Pakistan, 2001–2011. (Virginia: Marine Corps University Press Quantico, 2012), 55.
  • 6 US Army Field Manual 3-24, Insurgencies and Countering Insurgencies, 1–13, 2014.
  • 7 John J. McGrath, Chapter 1, Introduction, in Boots on the Ground: Troop Density in Contingency Operations. Global War on Terrorism Occasional Paper 16, Combat Studies Institute Press, Fort Leavenworth, Kansas. 1.
  • 8 Samas, 147.
  • 9 Hy Rothstein, John Arquilla, The Coin Manpower Dilemma, the limits of Coercion and the Need for Local Defense, in Afghan Endgames: Strategy and Policy choices for America’s Longest War, (Washington DC, Georgetown University Press 2012), 71-72.
  • 10 Christopher Paul, Colin P. Clarke, Beth Grill, Molly Duningan, Paths to Victory: Lessons from Modern Insurgencies, RAND National Defense Research Institute, 2013. xix-xxi.
  • 11 Samas, 158.
  • 12 Samas, 188.
  • 13 Samas, xxiv.
  • 14 Hy Rothstein, John Arquilla, America’s Longest War, in Afghan Endgames: Strategy and Policy choices for America’s Longest War, (Washington DC, Georgetown University Press 2012), 60-61.
  • 15 Segth G. Jones, the Rise of Afghanistan’s Insurgency: State Failure and Jihad, international Security, Volume 32, Number 4, spring 2008, 37–40.
  • 16 Samas, 38.
  • 17 Hy Rothstein, John Arquilla, The Coin Manpower Dilemma, the limits of Coercion and the Need for Local Defense, in Afghan Endgames:Strategy and Policy choices for America’s Longest War (Washington DC, Georgetown University Press 2012), 71-72.
  • 18 Robert M. Cassidy, The Pashtun Belt in Afghanistan, 2009–2011: Hard but Hopeful? in War, Will, and Warlords: Counterinsurgency in Afghanistan and Pakistan, 2001–2011. (Virginia: Marine Corps University Press Quantico, 2012), 112.
  • 19 Antonio Giustozzi, Insurgency in Afghanistan in The Routledge Handbook of Insurgency and Counterinsurgency, (New York: Routledge Hanbooks 2014), 219.
  • 20 Hy Rothstein, John Arquilla, The Coin Manpower Dilemma, the limits of Coercion and the Need for Local Defense, in Afghan Endgames:Strategy and Policy choices for America’s Longest War (Washington DC, Georgetown University Press 2012), 73.
  • 21 Samas, 73.
  • 22 David Kilcullen, „Juhupartisanid: Väikesed sõjad keset suurt sõda“, tõlgitud kaitseministeeriumis, ilmunud Riigikaitse Raamatukogu 7. raamatuna. Tõlkinud Peeter Villmann, (Oxford University Press, 2009), 318.
  • 23 A Report from Hizb ut-Tahris Britain, In Afghanistan & Pakistan: The Unwinnable War: The Current Western Strategy for Afghanistan and Pakistan and the Alternative Path for the Region, lk 5.
  • 24 Samas, lk 21.
  • 25 Heather S. Gregg, Hy Rothstein, John Arquilla, Identity Politics and the War in Iraq in Three Circles of War: Undrestanding the Dynamics of Conflict in Iraq (Washington DC: Potomac Books, 2010), 11–21.
  • 26 Christian G. Mesguida and Neil I. Wiener, Male Age Composition and Severity of Conflicts, Politics and the Life Sciences, (Setember 1999, York University, Canada), 181.
  • 27 Pakistan on olnud radikaalsete islamistide psühholoogiline, filosoofiline ja materiaalne baaslaager, kes on sõdisid Indias, Kašmiiris ja Afganistanis. Robert M. Cassidy, Pakistan to 2009: with Us or Against us? in War, Will, and Warlords: Counterinsurgency in Afghanistan and Pakistan, 2001–2011. (Virginia: Marine Corps University Press Quantico, 2012), 61.
  • 28 Robert M. Cassidy, Introduction and Historical Overview in War, Will, and Warlords: Counterinsurgency in Afghanistan and Pakistan, 2001–2011. (Virginia: Marine Corps University Press Quantico, 2012), 28.
  • 29 Naval Postgraduate School, loeng partisanisõjast, 2013.
  • 30 Robert M. Cassidy, Introduction and Historical Overview in War, Will, and Warlords: Counterinsurgency in Afghanistan and Pakistan, 2001–2011. (Virginia: Marine Corps University Press Quantico, 2012), 37.
  • 31 Soersen Ken, Germany: Holy War Erupts in Hamburg, www.gatestoneinstitute.org/4780/hamburg-holy-war ,October 15, 2014.
  • 32 www.zeit.de/politik/deutschland/2014-10/hooligans-rechtsextremismus-aufstand
  • 33 Soersen Ken, Hooligans Declare War on Islamic Radicals, www.gatestoneinstitute.org/4859/germany-hooligans-salafists Novembe 10, 2014.
  • 34 Soersen Ken, Holy War Arrives in Germany, www.gatestoneinstitute.org/4590/germany-jihad, August 10,2014.
  • 35 www.europol.europa.eu/content/european-union-terrorism-situation-and-trend-report-2015 lk 18.
  • 36 Soersen Ken, Germany: Holy War Erupts in Hamburg, www.gatestoneinstitute.org/4780/hamburg-holy-war October 15, 2014.
  • 37 Soersen Ken, Holy War Arrives in Germany, www.gatestoneinstitute.org/4590/germany-jihad, August 10,2014.
  • 38 Soersen Ken, Germany: Salafists „aid workers,“ Recruiting Refugees, www.gatestoneinstitute.org/7027/germany-salafists-recruiting-refugees December 9, 2015.
  • 39 Von Thomas Drechler, Burkhard Uhlenbroich, „Bisher haben wir Glück gehabt…“ www.bild.de/politik/inland/thomas-de-maiziere/im-interview-bisher-haben-wir-glueck-gehabt-39281764.bild.html
  • 40 Soersen Ken, Police warn of NO-GO zones in Germany, www.gatestoneinstitute.org/6264/no-go-zones-germany, August 1, 2015.
  • 41 www.faz.net/aktuell/politik/inland/bundeswehr-wehrpflicht-soll-zum-1-juli-ausgesetzt-werden-1577622.html
  • 42 www.globalfirepower.com/country-military-strength-detail.asp?country_id=germany
  • 43 EUROSTAT, http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do