Kui harjumuspärast vastast ei ole: Liibanon nõuab Eesti sõdurilt mõtteviisi muutust

 (6)
Kui harjumuspärast vastast ei ole: Liibanon nõuab Eesti sõdurilt mõtteviisi muutust
Rahuvalvajate demineerimisväljaõpe Liibanonis. Foto: Roland Murof / pildid.mil.ee

Ligi 20 aasta järel ÜRO rahuvalvesse naasmine nõuab Eesti sõdurilt mõtteviisi muutust, sest vastast harjumuspärasel kujul ei ole. Uute kogemuste kõrval peame hoolitsema, et senistest operatsioonipiirkondadest saadud oskused ei kaoks, kirjutab Afganistanis ja viimati Liibanonis kontingendi ülemana teeninud kapten Mario Lementa.

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2015

Kahe aastakümnega on Eesti sõduri mõtteviis läbi teinud olulise muutuse: kui kunagi alustasime rahuvalvemissioonidega Horvaatias ja Liibanonis, siis 2003. aasta Iraagi operatsioon ja pärast seda pikalt kestnud NATO rahvusvahelised julgeolekuabijõud (ISAF ehk International Security Assistance Force) Afganistanis on õpetanud Eesti jalaväelasele asümmeetrilistele ohtudele reageerimist, jalaväetaktikat ja erinevate lahingutoetusvahendite kasutamist kaudtule relvadest õhuvahenditeni välja. Tõenäosus nendel operatsioonidel kaasvõitleja kaotada oli suur. Liibanonis on ohud olemas, kuid tõenäosus, et keegi missioonilt elavana ei naase, on praegu siiski väike.

Seotud lood:

NATO sõjalised operatsioonid ja ÜRO rahuvahendaja roll

Ei ole olnud lihtne pärast pikka kineetilise iseloomuga operatsioonides osalemist rahuvalve ülesannete juurde tagasi tulla, seda enam, et ligi poole esimesest Liibanoni lähetatud kontingendist moodustasid sõdurid, kel selja taga mitu rotatsiooni Iraagis ja Afganistanis. Siiski tuleb imetleda Eesti sõduri universaalsust ja paindlikkust, milleta oleks Liibanoni teenistustingimustega kohanemine olnud märksa keerulisem.

Kui vaatame NATO ja ÜRO operatsioonide ÜRO julgeolekunõukogu mandaate, siis suuri erinevusi sealt ei leia. Näiteks on nii ÜRO Liibanoni rahuvalvemissiooni UNIFIL (United Nations Interim Force in Lebanon) ja NATO rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude ülesannete seas nii stabiilsuse ja julgeoleku tagamiseks läbiviidavad operatsioonid kui ka koostöö kohalike relvajõududega (Liibanonis LAF e Lebanese Armed Forces ja Afganistanis ANA e Afghan National Army ning ANSF e Afghan National Security Forces).

Samuti hõlmavad mõlema organisatsiooni operatsioonid kohalike kogukondade toetamist ja ülesehitusprojekte. Kuigi rahuvalve ajaloost leiame näiteid, kus missioonidel on kasutatud oluliselt rohkem sõjalisi vahendeid kui praegu käimasoleval UNIFIL-i operatsioonil, siis peamine erinevus NATO ja ÜRO operatsioonide vahel tuleneb siiski kahe maailmaorganisatsiooni eripäradest. NATO kui sõjalis-poliitilise liidu operatsioonide eesmärgid on alati olnud suures osas sõjalised.

Hiljem on NATO reageerimisväe (NRF e NATO Response Force) juurde liidetud ka humanitaarülesandeid, kuid põhifookus on jäänud endiselt sõjaliseks. ÜRO eesmärk rahutagamismissioonidega on olnud kriisiohje ja vahendaja roll. Samuti on ÜRO missioonidel sügavalt humanitaarne taust. Humanitaarmissioonide, rahuvahendamise ja -tagamisega kaasneb vajadus pooli mitte valida e neutraalsus.

Alates 2015. aasta maist teenivad Eesti jalaväerühm ja staabiohvitserid UNIFIL-i läänesektoris, aastatel 1996-1997 teenis Eesti jalaväekompanii missiooni idasektoris.

Kui Afganistani operatsioon nõudis sõduritelt selgeid sõjalisi oskusi, siis Liibanonis peavad sõdurid olema pigem diplomaadid, kes ennetavad ja hoiavad ära vaenulikku tegevust nii osapoolte vahel kui ka enda vastu. Alati pole selge, kes või mis võib olukorda eskaleerida ja kuidas võivad arengud jätkuda ning palju sõltub sellest, kuidas suudab iga üksikvõitleja või patrulli ülem olukorda hinnata.

Väiksemgi vihje erapoolikusest või paadi kõigutamine agressiivse tegevuse, kohalike elanike tülitamisega võib lõppeda tagasilöökidega missiooni eesmärkidele. Kui Afganistanis tuli patrulli või operatsioonile minnes arvestada rünnakuga sinu vastu ja ala puhastamine vaenulikust elemendist oli ISAF-i üksuste üks peamisi ülesandeid, siis Liibanonis on olukorda mõnes mõttes isegi komplitseeritum – vaenlast ei ole, küll aga on ohtralt n-ö halle alasid ja siin hakkama saamine sõltub otseselt sõduri olukorrateadlikkusest ja suhtlemisoskusest.

Vaenupooli jätkub

Vaatamata sellele, et suurima ohuna näevad liibanonlased endiselt Iisraeli, jätkub erinevate vaenupoolte ja huvigruppide vahel hõõrdumisi. Kahe riigi teravates suhetes on olulisim roll Hezbollah’l ja Palestiina vastupanuvõitlejatel. Ehkki Hezbollah’d kurnab oluliselt võitlejate saatmine Süüriasse toetamaks al-Assadi vägesid, on nende roll Iisraeli vastasena praegu siiski tugevam kui Palestiina vastupanuvõitlejatel.

Lisaks relvadele on Hezbollah’l kogu riigis oluline poliitiline mõju, seda rahastatakse ja relvastatakse paljuski Iraani toetusel ja see suudab kohalikele elanikele pakkuda sotsiaalseid tagatisi, varustades haiglaid, ehitades teid ja tagades heaolu piirkondades, kuhu nõrga majandusega riigi tugi ei jõua.

Paralleelselt suur roll on Liibanoni relvajõududel ja teistel julgeolekuorganitel, kes peavad suutma tagada riigis turvalisuse, kuid kelle autoriteedi maksmapanemist takistab osapoolte paljusus ning huvid, mis väljenduvad ühistes vaenlastes, olgu nendeks siis Iisrael või ISIL. Viimase vastu võideldakse ühiselt riigi ida- ja põhjaosas. Üksteisest läbipõimunud keerulistes suhetes on rahuvalvajatel kohati keeruline orienteeruda.

Missioon: ÜRO rahuvalvemissioon Liibanonis (UNIFIL), üle 10 000 sõjaväelase ja tsiviilametniku, 40 riigist
Ülesanne: Iisraeli-Liibanoni eraldava sinise joone ja ümbritsevate alade olukorra jälgimine, koostöö Liibanoni relvajõudude ning kohalike kogukondadega
Üksus: 2 brigaadisuurust üksust - ida- ja läänesektor (sh Soome-Iiri pataljon koos Eesti jalaväerühmaga)
Pataljoni juhtriik: Soome
Koosseis: u 300 Soome (sh u 250 reservväelast), u 200 Iiri ja u 40 Eesti kaitseväelast
Põhibaas: UNP 2-45, At Tiri, Lõuna-Liibanon
Patrullbaasid: UNP 6-50, UNP 6-52, sinisel joonel

Olukorda pingestavad ka erinevate usukogukondade suhted, džihadistlikud grupeeringud ja Süüria põgenikud. Erinevalt Palestiina põgenikest ei ela süürlased, keda erinevatel hinnangutel on Liibanonis praegu kuni 1,5 miljonit, laagrites, vaid üle kogu riigi. Umbes 4 miljoni suuruse rahvaarvu juures koormab selline põgenike arv kogu riigi majandust ja tekitab pingeid.

Afganistanis oli olukord sõduri jaoks oluliselt selgem: vastane oli Taliban ning nende toetajad. ISAF-i sõduri jaoks piirdus hall ala arusaamises, kas oletatav vastane toetas Talibani või mitte ja vaenuliku tegevuse puhul ei jäänud üle muud kui vaadata ning lasta.

Liibanonis peitub edu paljuski arusaamises, mida kohalik tegelikult mõtleb ja kuidas ta suhtub võõra riigi sõdurisse. Tähelepanuväärne sarnasus mõlema piirkonna kohalike elanike puhul on teadmine, kellel on alal piisav mõjujõud. Nii nagu Afganistani kohalikud olid veendunud, et pärast liitlasjõude tuleb Taliban tagasi, elatakse Lõuna-Liibanonis teadmises, et rahuvalvajad võivad piirkonnas küll olla, kuid Hezbollah’l on siiski piisavalt suur mõju ja autoriteet.

Näilise rahu varjus hõõgub Liibanoni ja Iisraeli suhetes mõlemapoolne kättemaksuiha, mis erineb Afganistanist, kus kohalike eesmärk oli rahu, olgu selle toojaks kes tahes. Seetõttu korraldavad osapooled üksteise vastu regulaarseid raketirünnakuid. UNIFIL-i missioonil on ligi 40 aasta jooksul elu kaotanud 308 sõdurit ja tsiviilteenistujat, kellest suurem osa ei ole hukkunud otseses kontaktis, erinevalt Afganistanist, kus kaotas elu ligi 3500 liitlasriigi sõdurit.

Rahutagamine versus sõjapidamine

Südamete ja meelte võitmine on võtmesõnad nii Liibanonis kui ka Afganistanis ning sõdurite sõbralik hoiak kohaliku elanikkonna suhtes on üksuste jaoks oluline hakkamasaamise tegur.

Tavapärasesse patrulli minnes ja praegust Liibanoni ohutaset arvestades näevad sõdurid Afganistanis ja Liibanonis välja erinevad. UNIFIL-i sõdur ei kanna rutiinses patrullis raskeid kuuliveste, põlevkaitsmeid, kiivreid. Relvastusest on olemas küll automaat ja püstol, aga neid tuleb kanda nii, et see ei paistaks kohalikele agressiivne. Kohalike elanikega suheldes ei ole soovitatav kanda ka näiteks päikeseprille, sest seda võidakse tõlgendada silmside vältimisena, see võib mõjuda solvavana.

Üksuste peamised ülesanded on mõlema operatsiooni puhul põhiolemuselt sarnased – patrullide läbiviimine ja oma vastutusalas domineerimine. Erinevused tulevad sisse just patrullide läbiviimises. Afganistanis oli põllule liikuv üksus iseenda peremees, valides marsruute ja tegevusi oma parema äranägemise järgi. Liibanonis on patrulli käed rohkem seotud ja patrulliülemal otsustusvabadust sisuliselt pole. Enamik patrulle liiguvad masinatega mööda üldkasutatavaid teid, vältides eramaid ja austades eraomandi puutumatust, mistõttu ei tehta ka läbiotsimisi.

Afganistanis oleks sellised operatsioonid olnud mõeldamatud. Kui aed või müür parema vaatluse saavutamiseks operatsiooni käigus maha sõideti, siis tegeleti kahjude korvamisega hiljem. Erinevalt Afganistanist eelneb Liibanonis tsiviil-sõjaline koostöö (CIMIC) tihti taktikalisele tegevusele. Kui Afganistanis oli eesmärk eelkõige operatsiooni läbiviimine, siis Liibanonis tuleb arvestada, et eraomandi puutumatust rikkuda ei tohi.

Kuigi ÜRO viib Liibanonis tsiviil-sõjalise koostöö projekte ellu tsentraalselt, on suur osa neist ka missiooni üksustega panustavate riikide kanda. Kohati tekitab see erinevate pataljonide vastutusalades kohalike ebavõrdset kohtlemist, sest erinevad riigid panustavad koostööprojektidesse erinevalt. Nii osaleb missioonil riike, kellel pole ühisprojektide jaoks üldse raha ette nähtud, kui ka riike nagu näitkeks Lõuna-Korea, kes on tsiviil-sõjalise koostöö projektid võtnud enda prioriteediks ja võitnud sellega kohalike lugupidamise.

Koostöö Liibanoni relvajõududega on üks UNIFIL-i peamistest ülesannetest ja kuigi Liibanoni armee pole veel parimal viisil varustatud ning välja õpetatud, peavad kohalikud neist üldjoontes lugu. Tõlgi abil saab sõduritega vabalt suhelda, nad on patriootlikud ja uhked oma teenistuse üle. Üksused, kellega Eesti rühmal kokkupuuteid, on parema väljaõppega ja distsiplineeritumad kui Afganistani armee sõdurid. Erandiks on ramadaani periood, kus võis juhtuda, et ilmselt paastumisest tingituna näiteks kahetunnisest jalgsipatrullist pool veedeti oliivipuu all elust-olust rääkides.

Üheks suuremaks ohuks sõduritele olid Afganistanis isetehtud lõhkeseadmed ehk IED-d. Kontakti sattudes polnud harvad juhused, kui mehed ei varjunud enne, kui olid veendunud, et ei hüppa IED-le. Liibanonis on IED-rünnakud harvad, eriti UNIFIL-i alas. Miiniväljad on varasemast sõjategevusest küll olemas, kuid need on teada ja üldiselt märgistatud.

Kuigi vahel juhtub, et traktorist põllul miinile sõidab, siis enamasti lõhkevad miinid ise kulupõlengute ajal, seda küll märgistatud aladel ja suuremaid purustusi tekitamata. Lahingupioneeridel pole jalgsipatrullis põhjust olla esimesed ja metalliotsijad on maasturis või soomukis kaasas igaks juhuks.

Liibanonis tehakse pea 2/3 patrullidest öisel ajal, sest aja jooksul on tekkinud muster, kus vaenupooled kasutavad pimedust oma tegevuse katteks, paigutades ümber näiteks laskemoona või relvi, samas kui Afganistanis viidi öösel läbi ainult suuremaid operatsioone ja rutiinsed patrullid toimusid päeval, sest siis oli võimalik avastada paremini nii vaenulikku tegevust kui ka isetehtud lõhkeseadmeid.

15. sajand versus 21. sajand

Mõlemad missioonipiirkonnad on asukoha tõttu keeruka ajalooga. Korduvad sõjalained on jätnud oma jälje, kuid Liibanon on kultuuriliselt mitmekesisem ja nüüdisaegsem.

Helmandis, eestlaste teenistuspiirkonnas Afganistanis, võis kohati tunduda, et oled sattunud 15. sajandisse, mis moslemikalendri järgi nii ka on. Ainukesed, mis nüüdisaega reetsid, olid kohalike mobiiltelefonid, üksikud valged sõiduautod ja 125-kuubikulised mootorrattad, mida sõdurite keeles tunti Talibani bike’idena.

Helmandi kohalike jaoks oli suur asi sattuda naaberkülla või provintsikeskusesse. Kohalikud ei teadnud oma vanust ja see tuli välja selgitada küsitlusega, mille tulemus parimal juhul oli pluss-miinus viis aastat. Samuti oli neid väga kerge mõjutada eurooplase jaoks täiesti utoopiliste väidetega. Näiteks ütlesid Talibani liikmed kohalikele, et „sissetungijad“ saavad fotoaparaadiga pilti tehes varastada fotografeeritava hinge. Samuti võisid kohalikud uskuda, et päikeseprillidega näevad sõdurid läbi riiete.

Lõuna-Liibanonis sõidavad seevastu ringi luksusautod ja majad näevad välja nagu villad. Inimesed toimetavad nii, nagu me igapäevaselt harjunud oleme, kuigi ka siin võivad kontrastid olla juba ühe tänava lõikes suured ning jõukuse kõrval kohtab ka äärmist vaesust.

Rahuvalvajatega suheldakse enamasti sõbralikult, paljud, eriti kristlased räägivad inglise või prantsuse keelt. Moslemid, nii šiiidid kui ka sunnid, on nii suhtlemises kui ka riietuses konservatiivsemad. Erinevalt Afganistanist on kohalikud väga hästi kursis sellega, mis toimub nende kodukülas ja ka kogu riigis ning regioonis laiemalt.

Kuigi Liibanon paistab nüüdisaegsena, siis ühiskonnas levinud mõttemallid pole ajale veel järele jõudnud. Kõige selgemalt paistab see silma näiteks liikluskultuurist, kus eluga riskimine tundub kohati eesmärk omaette. Samuti on nähtavad tarbimisühiskonna tunnused, mis väljendub peamiselt suurtes kogustes koristamata prügis. Sel aastal suleti riigi üks suuremaid prügimägesid, mille tõttu jooksis kokku pea kogu pealinna Beiruti prügimajandus. Prügivastased meeleavaldused ähvardasid kukutada valitsuse ja muuta senist sekulaarset valitsemissüsteemi.

Sobib esimeseks missioonikogemuseks

Afganistanis teenisime koos brittidega ja vähesemal määral puutusime kokku ka ameeriklaste ja taanlastega. Liibanonis kohtub Eesti sõdur kümnete teisest rahvusest ja kultuuriruumist sõjaväelastega. Kui Afganistanis toimus enamik koostööst kompanii ja kõrgemal tasemel ning sõduri tasemel oli teise riigi sõduriga kokkupuuteid vähem, siis Liibanonis tehakse koostööd juba jao ja rühma tasemel.

UNIFIL-is on meie lahingupioneerid saanud kogemusi vahetada Soome, Iiri, Kambodža ja Hispaania ning paljude teiste riikide demineerimismeeskondadega, staabiliikmed koordineerivad tegevusi brigaadiga. Kogu keskkond nõuab juba jao tasemest inglise keele valdamist, et toime tulla igapäevaülesannete täitmisega.

Pool aastat on üsna piisav aeg mitmeriigilises pataljonis rahvuste ja mõtteviiside erinevusest aru saamiseks. Kui iirlane on loominguline ja täidab ülesandeid oma äranägemise järgi, siis soomlane üritab piinlikult kõike juhendi järgi teha ja kurdab, kui raske see on. Eestlane vaatab juhendit, tõdeb, et see on keeruline, täidab ülesande ära ning koostab samal ajal uue ja parema juhendi.

Soomlastest on pea kaks kolmandikku missioonil viibijatest iga eluala reservväelased kokkadest kuni tuletõrjujateni välja. Õppustel on hea vaadata, kuidas tsiviilisikutest meedikud, päästjad ning tavalised reasõdurid ühise eesmärgi nimel töötavad.

Eestlasi on siin võrreldes suuremate rahvustega kordades vähem ja kui me suuruselt silma ei paista, siis jääme meelde sellega, kuidas me asju teeme. Pärast kolmandat missioonikuud oli nii iirlastel kui ka soomlastel selge, et nad tahaksid rohkem koostööd teha eestlastega kui üksteisega. Kaks ühist tunnust on kõigil kolmel rahvusel. Esiteks loeb see, mida teised sinust arvavad ja teiseks on kõik uhked, et nad on just iirlased, soomlased või eestlased.

Afganistani ja Liibanoni operatsioonidel on palju olemuslikke sarnasusi, kuid sõduri häälestatus ja mõtteviis Liibanonis peab olema paindlik ja äärmiselt olukorrateadlik. Afganistanis polnud vastasel tohutul hulgal relvastust, millega oleks saanud ISAF-i üksusi oluliselt peatuma panna või tagasi lüüa. Vale samm Liibanonis võib kaasa tuua võimsate täppisrelvade kasutamise vaenupoolte vahel, kus sihtmärgiks võib saada ka UNIFIL-i sõdur.

Rahuvalvemissioonide tarbeks ei pea tingimata loobuma nn rohelisest jao taktikaväljaõppest. See on toetav ja täiendav abinõu üksuse võimekusele. Küll aga peab varakult õpetama olukorrateadlikkust ja harjuma mõtteviisiga, et rahu ei saa tagada ainult sõjaliste oskustega. Rahu säilitamine on sõjapidamisest oluliselt keerulisem ja komplekssema iseloomuga.

Liibanon sobib hästi oma esimesele missioonile suunduvale sõdurile. Samuti saame siit kogemusi teenides koos naabrite soomlastega, kellega koostöö võib vajalikuks osutada ka kodus.

Rahuvalvesse panustades peame aga kodumaal hea seisma selle eest, et Iraagist ja Afganistanist saadud oskused ei ununeks ning kaks erinevat kogemust tuleksid võrdselt kasuks meie oma riigi kaitsmisel.