Kristallpealuude saladus - ehk kõik pole kuld, mis hiilgab
New Age-meedia ühe püsilegendina on juba hiljemalt 1980. aastatest laineid löönud lood kristallpealuudest, mida justkui muistsed Kesk-Ameerika tsivilisatsioonid meisterdada olevat suutnud ja millel olevat müstilisi omadusi. Kvartsist pealuude päritolu on endiselt ebamäärane, aga igatahes Kesk-Ameerikast nad küll pärit ei ole.
Kuulsaim kristallpealuudest on nn Mitchell-Hedgesi pealuu, ehk kristallist kolju, mida üks seikleja, nimega Anna Le Guillon Mitchell-Hedges (elas 1907-2007) väitis olevat leidnud koos oma kasuisa Frederick Albert Mitchell-Hedgesiga 1924. aastal, kaevamistel Belize'is maiade Lubaantuni templist. Tema isa märkmetes pole aga mingit viidet Anna viibimisele Lubaantunis ega ka mitte kristallpealuu leidmisele. Küll on dokumentaalselt tõestatud, et selle pealuu ostis F.A. Mitchell-Hedges Londonist Sotheby oksjonilt 15. oktoobril 1943. Täna on pealuu ühes USA erakogus, Smithsoniani ekspertide kinnitusel on see aga meisterdatud 1930. aastatel. Vanim tõend selle olemasolust pärineb aastast 1936.
Tegemist oli tegelikult koopiaga Londoni Briti muuseumis juba 1898. aastast näitusel olnud kristallpealuust. See ilmub kirjalikesse allikatesse esmakordselt 1881. aastal, kui Pariisi antikvaar Eugène Boban üritas seda edutult mehhiklastele maha müüa. New Yorki kolinud Boban esitles eset hiljem ameeriklastele, 1887. aastal ostis pealuu aga ära Tiffany and Co. ja müüs kümme aastat hiljem edasi Briti muuseumile. Erinevalt Mitchell-Hedgesi koljust pole selle pealuu lõualuu liigutatav. Briti muuseumi kataloog märgib kristallpealuu algupära kohta: "ilmselt Euroopas valmistatud, 19. sajandist, igatahes mitte Kolumbuse-eelsest ajast."
Teine Bobani käest läbi käinud kristallpealuu asub praegu Pariisis Musée du Quai Branly kogus ja on ühtlasi neist kolmest ka suurim, 10 sentimeetrit kõrge, mille keskmest on läbi puuritud auk. 2007. aastal läbi viidud analüüs kinnitas, et pealuu lihvimisel on kasutatud selgelt kaasaegseid tööriistu, ning osakestekiirendi abil suudeti koljusse jäänud veejälgi dateerida just 19. sajandisse. Elektronmikroskoobiga uurimine vaid kinnitas seda dateeringut.
Neljas kristallpealuu ilmus anonüümselt annetajalt Smithsoniani loodusajaloo muuseumi kogudesse 1992. aastal, kusjuures väideti, et pealuu olevat asteekide toodang ja pärit Mehhiko kunagise presidendi Porfirio Diazi kogust. Ilus legend küll, aga tõendeid ei ole. See pealuu on juba 38 sentimeetrit kõrge ja kaalub 14 kg, selle lihvimisel on kasutatud aga selgelt ränikarbiidi, kaasaegset ühendit, mida kasutatud abrasiivina maailmas vaid 1883. aastast alates. Asteekide riigist ta igatahes ei pärine.
Kolm ülejäänud pealuud on lihvitud kas korunde või teemanteid kasutades läbipaistvast või piimvalgest kvartsist. Küll sobivad nad näiteks 19. sajandi Euroopa juveliiride tipptasemel
oskustest. Kvarts on improditud kas Madagaskarilt või Brasiiliast ja
üsna kindlalt on Bobani müüdud koljud valmis tehtud Saksamaal
Idar-Obersteini linnakse meistrite töökodades.
Boban, kes avas oma antiigipoe Pariisis 1870. aastal, müüs need esmalt etnograaf Alphonse Pinartile, kelle käest leidsid pealuud juba oma tee muuseumidesse. Legend, mis nende müügil lauale pandi, viitab aga tüüpilistele võltsingutele. Ja Indiana Jonesi filme või sensatsioonijanulisi dokumentaalfilme, mis väidavad neid pealuid maiade või asteekide tööks, tuleb siiski võtta vaid filmidena.
