Krimm - Venemaa relvastatud sillapea Ukraina kõhu all, tatarlastest hoolimata

 (45)
Krimm - Venemaa relvastatud sillapea Ukraina kõhu all, tatarlastest hoolimata
Vene sõdurid Sevastoopoli tänavail.AP Photo / Scanpix

Krimm on ajalooliselt olnud Ukrainast lahus, aga Venemaaga seob seda poolsaart veelgi vähem, alles tatarlaste küüditamine ja venestamine on poolsaarest teinud venelaste sillapea Ukraina riigis. Kuid kuna juba Vene armee ja laevastik seal ennast sisse on seadnud, siis jääb ta valusalt meenutama, et Ukraina pole päris tervik.

Alguses olid kimmerlased, rahvas Krimmis ja põhja pool Kaukaasiat, kelle stepirahvas sküüdid kaheksandal sajandil enne Kristust sealt minema ajasid. Järgmistel sajanditel asusid poolsaart, mida tunti nime all Tauris, koloniseerima kreeklased, enamik poolsaarest moodustas aga Bosporuse kuningriigi, mille esimesel sajandil enne Kristust alistasid roomlased ja meie ajaarvamise neljandal sajandil ilmselt lõplikult hävitasid hunnid.

Stepirahvastega oli Bosporuse kuningriik igikestvas sõjas, seda enam, et rahvasterändamise ajal nähti järjest uusi sissetungijaid, küll goote, küll hunne, küll bulgaare, küll kasaare, küll ungarlasi, küll polovetse, küll petšeneege, küll mongoleid, kes kõik Krimmist põhja poolt mööda ratsutasid. Kiievi vürstiriik rajas oma sillapea Krimmist itta, nimega Tmutarakan, samas kui enamik kohalikest kreeklastest eelistas säilitada sidemeid Bütsantsiga. 13. sajandil võistlesid Krimmi kontrollimise üle ka Genua ja Veneetsia.

Seotud lood:

Kuid mongolite vallutus tõi poolsaarele muutuse. Esiteks väidetakse, et 14. sajandi keskpaigas kogu Euroopas miljoneid inimesi hauda viinud Must surm saj alguse just sellest, kui Kaffa linna piiranud ja katku surnud mongoli sõdurite surnukehi üle linnamüüride pilluti. Teiseks sai poolsaar tatarlastelt oma praeguse nime Qırım (hääldub Kõrõm) ja sinna tekkis püsiv tatarlaste asustus.

1441-1783 eksisteeris aga iseseisev Krimmi khaaniriik, mille sõjavägesid nähti korduvalt ka Moskva suunas marssimas. Ja samal ajal muutus Krimm ka Kagu-Euroopa orjakaubanduse keskuseks, kuna Venemaa ja Ukraina aladelt võetud orje müüdi Osmanite riiki, arvatavalt kaks miljonit orja kahe sajandiga. 1774. aasta rahulepinguga, mis lõpetas järjekordse Vene-Türgi sõja, anti Krimmi khaaniriik Venemaa kontrolli alla ja üheksa aastat hiljem tegi keisrivõim Krimmi iseseisvusele ka lõpu.

Krimmi khaaniriik 1600. a Wikimedia commons

Krimmi tatarlasi hakkas massiliselt põgenema üle mere Osmanite impeeriumi aladele, ja pärast Krimmi sõda, kus Prantsuse, Briti, Sardiinia ja Türgi väed korraks Krimmi tungisid, vallandati poolsaarel juba tõeline etniline puhastus. 1860.-1863. aasta seadustega ajasid Vene võimud Krimmist välja 200 000 tatarlast. See oli esimene tatarlaste väljaajamine Krimmist. Täna elab Türgis umbes viis miljonit inimest, kes peavad end just toona Krimmist välja aetud tatarlaste järeltulijaiks.

Ja kui prohvet Maltsveti juhtimisel ka eestlasi 1860. aastatel Krimmi hakkas kolima, leidsid nemad eest hiljuti tühjenenud alasid. 1897. aastal elas Tauria kubermangus 611 000 ukrainlast (ehk väikevenelast), 404 000 venelast (ehk suurvenelast), 196 000 tatarlast, 78 000 sakslast, 55 000 juuti, 41 000 bulgaarlast, 18 000 kreeklast ja ka näiteks 2210 eestlast.

Ja siis saabus aasta 1917. Krimmitatarlased lõid oma esinduse - kurultai - mis 13. detsembril 1917 kuulutas välja Krimmi rahvavabariigi (Qırım Halq Cumhuriyeti). Mõistagi keeldus see kuulumast ka Ukraina Rahvavabariigi koosseisu, samas kui enamlased hakkasid kehtestama poolsaarel hoopis nõukogude võimu ja tegid jaanuaris 1918 Krimmi iseseisvusele lõpu.

Märtsis 1918 kehtestati selle asemel Tauria Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, millele omakorda tegid lõpu aprillis Krimmi saabunud Saksa okupatsiooniväed. Ja need panid ametisse oma marionetid. Detsembris 1918 astusid Krimmis maale lääneliitlaste väed, aprillis 1919 vallutasid poolsaare punased, juunis valged, ja nüüd olid ka Krimmi kohalikud võimud juba esmalt Denikini, 1920. aastal Wrangeli kontrolli all.

Tartu rahu järel kehtestas ka Eesti Vabariik oma diplomaatilise esindatuse Krimmis ja kohalikud eestlased, kes tahtsid Eestisse naasta, esitasid selleks avaldusi. Aga kui Punaarmee Krimmi novembris 1920 lõplikult alistas jäid eestlased pantvangi. Eesti konsul Jaan Timse suri nõukogude vanglas, Krimmi eestlastele dokumente tagasi ei antud, vaid mõni eestlane oli jõudnud eelnevalt Türki põgeneda. Ja sõjakommunismiga alanud rekvireerimistega toodi Krimmi ka näljahäda.

Punaarmee tähistab võitu Wrangeli üle 1920. a. Fotograaf teadmata.

Umbes 50 000 inimest, keda kahtlustati valgekaartluses, lasti Krimmis punase terrori korras kohapeal maha, mis oli ka suurimaid massimõrvu Venemaa kodusõja ajal. Krimm kannatas rängalt ka 1921-1922 ja 1932-1933 näljahädades, mida oli esile kutsunud nõukogude võimu mõtlematu majanduspoliitika.

Nõukogude võim liitis 1920. aastal Krimmi juba mitte Nõukogude-Ukraina, vaid Nõukogude-Venemaa külge, luues vormiliselt Krimmi ANSV. Juulis 1942 saabusid Krimmi Saksa okupatsiooniväed, kes küll 1944. aastal sealt välja löödi, Moskva otsustas aga kohalikke tatarlasi karistada suurküüditamisega Usbekistani, Marimaale, Kasahstani. ANSV alandati aga oblastiks, pärast Stalini surma, 1954 liideti see Ukraina NSV-ga.

Kõik enam kui 200 000 tatarlast oli 1944. aastal Krimmist minema saadetud (neist 46 protsenti hukkus küüditamise käigus) ja alles 1989. aastal avanesid uksed koju naasmiseks. Vahepeal oli nähtud ka suuremat venestamislainet Krimmis, kus 1989. aastal elas juba 1,6 miljonit venelast, 625 000 ukrainlast, 50 000 valgevenelast, 38 000 tatarlast ja teiste seas vaid 898 eestlast. Kreeklasi, sakslasi ja bulgaarlasi oli samuti tabanud häving, kui sealsed sakslased lahkusid koos Saksa vägedega, 70 000 kreeklast ja 14 000 bulgaarlast küüditati aga nõukogude võimu poolt.

Tatarlasi on küll enam kui 260 000 nüüdseks koju tagasi pääsenud. Krimmi tatarlastel on jälle oma esinduskogu kurultai, mis küll otseselt omast riigist enam ei unista.

Küüditamise aastapäev. www.iccrimea.org

Ja jälle keeldub Krimm Ukraina iseseisvumist tunnustamast. Nõukogudemeelsed ja venekeelsed jõud kuulutasid end 1991. aastal "suveräänseks" nõukogude vabariigiks ja 5. mail 1992 iseseisvaks. Järgnenud vägikaikaveos leppis Krimm siiski mõni kuu hiljem kuulumisega Ukraina koosseisu, mis 1996. aastaks tunnustas ka Krimmi autonoomiat. Venemaa laevastik säilitas aga mereväebaasi Sevastoopolis, nüüd juba aastani 2042. Ja just Vene armee kohalolek julgustab Krimmi venelasi nüüd Ukraina uutele võimudele vastu hakkama. Jälle ähvardavad nad Ukrainast lahku lüüa. 

2010. aasta valimistel sai Regioonide Partei Krimmis 49 protsenti, kommunistlik partei 7,4 protsenti, tatarlaste Kurultai ja ukrainameelse Ruhhi liit 7 protsenti häältest. 2012. aastast alates on Ukraina presidendi eriesindajaks Krimmis olnud ärimees Viktor Plakida, Krimmi peaministriks aga venelane Anatoli Mogiljov.