Kolmel rindel korraga: Leedu sõjamehed Teises maailmasõjas 1939–1945

 (25)

Leedu sõjameeste tegevus, valikud ja saatus Teises maailmasõjas olid võrreldes eestlaste ja lätlastega väga erinevad. See oli kindlasti tingitud riigi geograafilisest asendist, kuid samas ka Leedu erinevast ajaloost, suuremast rahvaarvust, rahvastiku koosseisust ja keerulistest suhetest Saksamaaga.

Ilmus ajakirjas Sõdur 3/2016

Miks ei olnud Saksa sõjaväes leedulaste SS-diviisi, Punaarmees leedulaste laskurkorpust, see-eest olid aga Leedus juuniülestõus, massiline rahvuslik partisanisõda, ajutine valitsus, oma maakaitsevägi ja sakslaste poolt mahapõletatud Pirčiupiai küla?

Aga alustame algusest. Juba enne Teise maailmasõja algust kandis Leedu oma esimese kaotuse – 1939. aasta kevadel sundis Saksamaa riiki loovutama Klaipėda maakonna. Õige varsti aga saavutus Leedu Pyrrhose võidu – baaside lepingu eest loovutas NSV Liit 1939. aasta sügisel Leedule Poolalt äravõetud Vilniuse ja seda ümbritseva piirkonna, mida Leedu oli pidanud oma territooriumiks. Nii tõusis Leedu elanike arv 1940. aasta kevadel kolme miljonini.

1941. aasta juuniülestõus ja Leedu territoriaalkorpus

Seotud lood:

Leedu okupatsioon ja anneksioon 1940. aasta suvel kulges sarnaselt Eesti ja Lätiga. Samuti toimus kõikides Balti riikides ühtmoodi sõjavägede ümberkorraldamine Punaarmee territoriaalkorpusteks ja ka tulemus oli sarnane. Kuid Stalini–Hitleri vahelise sõja alguspäevil kulges nende korpuste häving siiski küllaltki erinevalt.

Leedu sõjaväes oli 1939. aasta 1. septembril 22 508 meest, 1. juunil 1940 kokku 28 115 meest.1 Võimalik mobilisatsiooniressurss oli teoreetiliselt kuni 300 000 sõjameest, tegelikult aga siiski väiksem, kuna relvastust jätkus vaid 150 000 mehele. Kuid igal juhul oli Leedus kümneid tuhandeid sõjaväes teeninud ja väljaõpet saanud mehi. Leedu sõjaväel oli tugev lennuvägi, kuhu kuulus 120 sõjalennukit, ja ratsavägi. Mobiliseerituna pidi sõjavägi kasvama 125 000-meheliseks. Sealses Kaitseliidus, mis kandis nimetust Küttide liit (Šauliu Sajunga), oli 62 000 meest.

Nagu Eestis ja Lätiski, muudeti ka Leedu sõjavägi Punaarmee 29. territoriaallaskurkorpuseks, kuid sinna mahtus vaid pool isikkoosseisust. Ülejäänud vabastati teenistusest. 14. juunil 1941 arreteeriti ühekorraga 329 Leedu ohvitseri – kokku vahistati nn punasel aastal umbes 700 ohvitseri – ja viidi Siberisse. Leedu territoriaalkorpuse eripära oli asjaolu, et sakslased vallutasid riigi territooriumi vähem kui nädalaga ja kohe esimesel päeval alustasid Leedu vastupanuliikujad NSV Liidu vastast ülestõusu Kaunases. Jalamaid algas mäss ja laialivalgumine ka mõlemas leedu diviisis, mis kandsid numbreid 179 ja 184.

179. diviis paiknes Pabradė juures Vilniusest kirdes. Diviis alustas 24. juunil kiiret taganemist Polotski suunas ja lahkus kiiruga Leedust. Seejuures valgus enamik leedulastest laiali ja kogu korpusest jäi rivisse umbes 2000 leedulast või Leedu elanikku. Ligi 5500 leedu sõjaväelast pages koos relvadega korpusest ja jäi kodumale.

184. diviis paiknes Alytuse lähedal ja piirati kohe 22. juunil 1941 ümber. Järgnes leedu sõjaväelaste vastuhakk uutele vene komandöridele ja komissaridele, kellest paljud tapeti; laialivalgumine ja vangiandmine sakslastele. Piiramisrõngast õnnestus välja murda ainult paaril üksikul Vene üksusel.

Kui Vene andmetel oli korpuses 1941. aasta 22. juunil 16 000 leedulast, siis Leedu ajaloolaste andmetel, keda meil on põhjust rohkem uskuda, oli neid selleks hetkeks alles jäänud kõigest 7000–8000. Aktiivselt osalesid ülestõusus Vilniuses ja selle lähistel paiknenud korpuse üksused, kuid vastloodud Leedu ajutise valitsuse lootused moodustada oma rahvuslik sõjavägi nurjus Saksa sõjaväe- ja politseivõimude aktiivse vastutegevuse tõttu. Osa Leedu sõdureid oli sunnitud Saksa sõjavangistuse vältimiseks astuma moodustatavatesse politsei- ja korrakaitseüksustesse, teine osa aga istus siiski kuni aasta lõpuni Ida-Preisimaal asuvates sõjavangilaagrites.2

Tõelise üllatusena jäi kogu Leedu korpuse juhtkond erinevalt oma eesti ja läti kolleegidest ellu! Kolmel kindralil õnnestus, küll teatud katkestustega, edasi teenida Punaarmees.

Pärast riigi iseseisvuse hävitamist 1940. aastal põgenes hulgaliselt leedulasi üle maismaapiiri Saksamaale, kodumaale jäänud aga moodustasid terve hulga vastupanuorganisatsioone, millest suurim ja tuntuim kandis nime Leedu aktivistide rinne (LAR), leedu keeles Lietuvių aktyvistų frontas. Aktivistid asusid koguma relvi ja valmistuma Nõukogude Liidu vastaseks ülestõusuks. Rinnet ei suutnud tõsiselt kahjustada ka NKVD korraldatud arreteerimised ja massküüditamine 14. juunil 1941.

Kohe sõja esimestel päevadel alustasid arreteerimistest pääsenud LAR-i liikmed nõukogude okupantide vastast ülestõusu Kaunases, mis levis kiiresti üle kogu riigi. Varem on selles osalejate ja ohvrite arvuga tunduvalt liialdatud, tuues välja arvud 100 000 osalejat ja 2000 langenut, kuid viimaste uurimistööde põhjal võttis relva ülestõusus kätte ligi 20 000 leedulast, kellest 600 sai võitluses surma.3

Samuti püüdsid leedulased kohe taastada iseseisvat Leedu vabariiki ja Kaunases moodustati ajutine valitsus professor Juozas Ambrazevičiuse juhtimisel, kuid kõik selle pingutused blokeerisid resoluutselt ja visalt Saksa okupatsioonivõimud, kes muuhulgas keelasid valitsusel kasutada raadiot ja ajakirjandust. Seetõttu oli valitsus sunnitud 5. augustil oma tegevuse lõpetama.

Muuhulgas püüti endistest sõjaväelastest ja juunivõitlejatest moodustada relvajõud ehk rahva töökaitsepataljonid, leedu keeles Tautinio darbo apsaugos batalionas, kuid sakslastel õnnestus takistada ka seda. Saksa kindralkomissar Adrian von Renteln oli huvitatud tagalas avalikku korda tagavast abipolitseist ja nii õnnestuski tal sisuliselt likvideerida 1941. aasta sügiseks Leedu omakaitse ja formeerida Saksa võimudele allutatud korrapolitsei ning politseipataljonid. Leedu ajutine valitsus aga asendati Saksa kindralkomissarile allutatud Leedu omavalitsusega kindral Petras Kubiliūnase juhtimisel.

Leedu maakaitsevägi 1944. aastal – katse luua rahvuslikku sõjaväge

Kuna Leedus nurjus täielikult katse luua pärast võidukat juuniülestõusu 1941. aasta suvel rahvuslikud relvajõud, siis suhtuti Saksa okupatsioonivõimude ponnistustesse skeptiliselt. Saksa võimud võimaldasid leedulastel luua tugeva politsei, kuid saboteerisid igati Eesti omakaitse taolise massilise organisatsiooni teket. Neile sobisid väikesed pataljonisuurused abiväeüksused – politseipataljonid.

1943. aasta algul kavatsesid Saksa okupatsioonivõimud luua ka leedulastest SS-vägede leegioni, nagu seda oli tehtud juba mitmes okupeeritud riigis, ka Eestis ja Lätis. Paraku kukkus see idee läbi. Vabatahtlikke leidus vaid kuni 300 meest, see oli selgelt liiga vähe. Kindralkomissar Renteln süüdistas leedulasi alaväärsuses ja võttis nende „korralekutsumiseks“ kasutusele meetmed, mis Eestis ja Lätis oleksid olnud uskumatud – ta sulges 18.-19. mail 1943 kõik kõrgkoolid, sealhulgas Teaduste Akadeemia, Kaunase ja Vilniuse ülikoolid ning vangistas 46 tuntud Leedu vaimuinimest, kelle hulgas oli kunstnikke, kirjanikke ja teadlasi, kes saadeti Stutthofi koonduslaagrisse. Seega olid vaimne eliit nagu pantvangid, kes pidid karistust kandma kogu Leedu rahva „rumala käitumise“ pärast. Nende 46 intelligendi hulgas oli näiteks kirjanik Balys Sruoga, kes kirjutas koonduslaagrielust tuntud raamatu „Jumalate mets“.

Leedu omavalitsus keeldus mobilisatsioonikäske allkirjastamast. Saksa võimude endi katsetused äpardusid, vähestest kokkukogutud meestest suudeti moodustada mitu ehituspataljoni.

Sama aasta suvel ja sügisel kutsusid okupatsioonivõimud ja Leedu omavalitsus kokku üleleedulise konverentsi, mis pidi andma uut hoogu leedulaste mobiliseerimiseks Saksa sõjaväkke. Paraku nõudsid ka need kogud Leedu sõjaväe loomist. Kuna aga sakslaste edasised meetmed olid ettearvamatud, soovisid leedulased siiski nendega kompromissile jõuda, mis viiks Leedu oma sõjaväe loomiseni, mida juhiksid Leedu ohvitserid ja mida võiks kasutada vaid Leedus.

Maakaitseväe loomine

Kompromissi otsimine sakslastega jätkus ja 1944. aasta veebruaris loodi kolme kuu jooksul tugev rahvuslik väekoondis. Leedu keeles on tal keerukas nimi Lietuvos vietinė rinktinė (Leedu kohalik väekoondis), LVR, ingl k The Lithuanian Territorial Defense Force, saksa k Lituanische Sonderverbande või Schutzkorps Litauen, mille kõige suupärasem eestikeelne vaste oleks maakaitsevägi. Maakaitseväe eesmärk oli võidelda läheneva Punaarmee vastu ja ülesanne oli partisanidevastane tegevus Leedus. Vägi kasutas teatud iseseisvust ja seda juhtisid endise Leedu kaitseväe ohvitserid, koondise ülem oli populaarne 54-aastane kindral Povilas Plechavičius, üks 1918–1920 Vabadussõja kangelastest, kelle Eesti analoog võiks olla admiral Johan Pitka.

1944. aasta algul, kui sakslased taganesid idarindel ja Punaarmee oli jõudnud juba Eesti ja Läti piirile (tõsi, Leedu piirini jäi veel hulk maad), kasutas kindral Plechavičius juhust ja alustas Saksa võimudega läbirääkimisi. Kindral oli sakslastele sobiv mees, sest ta oli 1940. aastal ettenägelikult NKVD eest Saksamaale põgenenud ja sealt aastal 1941 kodumaale naasnud. Lõpuks olid sakslased nõus lubama ja kaasa aitama ainult vabatahtlikest moodustatava Leedu sõjajõu loomisele, mida juhiksid leedu ohvitserid ja mida ei kasutata väljaspool Leedut. Sõdurid kannaksid oma vormil Leedu riigitunnuseid, kuigi vorm oli Wehrmachti või Saksa politsei oma.

Suurt osa kindrali nõudmisi siiski ei täidetud, näiteks ei lubatud ohvitseride üleviimist loodavasse üksusse politseipataljonidest ega ka tavapolitseinike liitumist maakaitseväega. Saksa Zivilverwaltung nõustus lubama uude väeossa ka neid leedulasi, kes olid Saksa tööteenistuses. Lubati lõpetada ka seni palju konflikte põhjustanud Leedu elanike vägisi Saksamaale tööle saatmine.

Koondise loomist alustati politseipataljonide eeskujul, sest see süsteem oli sisse töötatud ja sobis hästi Saksa võimudele. Ka relvad, varustuse ja vormiriietuse said leedulased Saksa politseilt. Esialgu kavatseti luua 21 pataljoni, igaühes 250 meest, kokku 2550 meest, hiljem suurendati isikkoosseisu piirarvu Plechavičiuse nõudmisel 10 000-ni.

Leedu rahvusliku vastupanuliikumise organisatsioonid toetasid maakaitseväe loomist. Kokkulepe Saksa võimudega allkirjastati 13. veebruaril 1944 ja 3 päeva hiljem Leedu iseseisvuspäeval esines kindral Plechavičius raadios, kutsudes vabatahtlikke astuma loodavasse maakaitseväkke. Seekord oli üleskutse edukas ja hinnanguliselt oli vabatahtlikke 20 000 – 30 000 vahel. Ka Leedu rahvuslik vastupanuliikumine toetas uue väeosa loomist, lootes sellest abi võitluses Punaarmeega ja ühtlasi lootes saada edaspidiseks võitluseks väljaõpet ja relvi. Vabatahtlike suur tulv sundis Plechavičiust 11. märtsil nende registreerimise lõpetama.

Saksa võimudel oli käsk abistada ja toetada maakaitseväe loomist, sama tegi ka Leedu omavalitsus ja politsei.

Maakaitsevägi sai oma ridadesse võtta 10 000 – 12 000 meest, kes jagati 14 pataljoni. Neist 13 olid täisarvulised (750 meest) ja üks oli õppepataljon (1500 meest) Marijampolės. Üksustele anti politseipataljonide numbrid 301–310 ja 312–314 (teistel andmetel nr 263–265).

Maakaitseväe loomisprotsess ei olnud kerge, sest üllatunud ja ärevusse aetud sakslased, kelle endi mobilisatsioonikatsed olid läbikukkunud, veeretasid leedu rahvusliku sõjajõu teele igasuguseid takistusi, näiteks kästi juba moodustatud 4-kompaniilised pataljonid reorganiseerida 3-kompaniilisteks. Venis ka relvade, varustuse, side- ja transpordivahendite tarnimine, millel võisid küll olla ka proosalisemad põhjused. Relvastuseks saadi enamasti vanad läänerindel saagiks saadud trofeevintpüssid ja kasinalt laskemoona. Kuna sakslased ei usaldanud eriti leedu ohvitsere, nõuti, et igas pataljonis oleks Saksa sideohvitser ehk nn Zahlmeister.

Eriti imelikud lood arenesid maakaitseväe sõdurivande andmisega. Leedu kaitseväes kasutusel olnud vandele sarnane variant oli ette valmistatud, kuid politseiülem Harm soovis sinna lisada isiklikku truudusetõotust Hitlerile, kes teatavasti oli Saksa sõjajõudude ülemjuhataja. Teades, et maakaitseväelased sellisel kujul vanduda ei soovi, lükati tseremooniat korduvalt edasi ja lõpuks saadeti kogu vägi laiali ilma vannet andmata.

Samuti ei lubatud Plechavičiusel ametlikult moodustada maakaitseväe staapi ja see loodi mitteametlikult.

Esialgu lootsid sakslased jätta maakaitseväkke 5000 vabatahtlikku, „vaba jääk“ ehk 14 000 meest aga suunata oma sõjaväkke hiwi’deks – Wehrmachti „vabatahtlikeks abilisteks“. Värbamine jätkus, märtsis lisandus veel 16 000 leedulast, kellest suurem osa saadeti täiendama juba 1941–1943 moodustatud Leedu politseipataljone.

Lahkhelid sakslastega

Vabatahtlike suurest hulgast üllatunud Saksa okupatsioonivõimud asusid hirmust maakaitseväest lähtuva tugeva rahvusliku ohu ees rikkuma juba allkirjastatud leppeid.

22. märtsil 1944 kutsus Ostlandi riigikomissariaadi julgeolekuülem Friedrich Jeckeln 70 000 – 80 000 leedulast Saksa armee hiwi’deks, väegrupi Nord juhataja feldmarssal Walther Model soovis väga saada 15 pataljoni oma sõjaväelennuväljade valveks – oma nõude esitas ta 22. märtsil. Omalt poolt nõudsid mehi Saksamaale saatmiseks ka Leedu kindralkomissar Renteln ja mitu Saksa asutust. Plechavičius keeldus ja tõrjus taolisi nõudmisi.

28. veebruarist kuni 2. märtsini Kaunases toimunud läbirääkimistel tahtsid sakslased mobiliseerida täiendavalt veel 70 000 leedulast ja lubasid sellel tingimusel suurendada maakaitseväge 20 000 meheni. Lõpuks olevat jõutud üksmeelele mobiliseerida veel 30 000 leedulast 1915–1924 aastakäikudest ja suunata neist 10 000 maakaitseväkke, 20 000 aga Saksamaale Luftwaffe käsutusse.

Lõpuks, 6. aprillil sai kindral sakslastelt korralduse panna käima üldmobilisatsioon. Plechavičius vastas, et edasist mobilisatsiooni ei saa alustada enne, kui tema väekoondis ei ole valmis saanud. Sakslastele see põrmugi ei meeldinud. Kui aprilli lõpus sai kindralile selgeks plaan mobiliseerida leedulased Saksa armee koosseisu, alustas ta salaja põrandaaluse relvastatud jõu Tevynes Sauga loomist, millesse kuulusid Leedu sõjaväe ohvitserid, Leedu Vabadussõja veteranid ja Küttide liidu liikmed. Üle kogu Leedu loodi LVR ohvitseride poolt võrgustik ja plaanis oli organisatsiooni koguda 75 000 – 80 000 meest. Loodud võrgustikku kasutati hiljem nõukogudevastases metsavendluses.

Osalemine sõjategevuses

Maakaitseväe põhiülesanne oli kaitsta riiki pealetungiva Punaarmee vastu. Kuna kevadel 1944 olid sovetid Leedust vähemalt 100 km kaugusel, kasutati väge sakslaste abistamiseks võitluses Nõukogude ja Poola partisanide vastu, seda põhiliselt Vilniuse piirkonnas.

Aprillis pakkus Armija Krajowa Plechavičiusele läbirääkimisi, vastastikuse mittekallaletungileppe sõlmimist ja koostööd Saksamaa vastu. Leedu pool keeldus ja nõudis, et poolakad kas lahkuksid vaidlusalusest Vilniuse piirkonnast või alluksid leedulastele edasises N Liidu vastases võitluses.
Mai algul alustas osa maakaitseväest selles piirkonnas suuremat partisanidevastast operatsiooni. Seitse Leedu pataljoni jagati garnisonidena küladesse Ašmena ja Galšia linnakeste piirkonnas (tänapäeval Leedu piiri taga Valgevenes Grodno oblastis) – tähtsamad neist olid Murowana Oszmianka, Graużyszki, Kuncewicze, Tołminowo ja Nowosiółki. Poola allikate kinnitusel käitusid Leedu üksused poolakatest külaelanikega jõhkralt või lausa korraldasid tapatalguid sellistes külades nagu Pawłówo, Graużyszki ja Sienkowszczyzna.

Armija Krajowa andis vastulöögi 4. mail ja hävitas 3. brigaadi 310. leedu pataljoni ühe kompanii, kes üritas rahustada poolakate Pawlowo küla. 5. mail ründas Armija Krajowa 8. ja 12. brigaad leedulasi Graużyszki külas, 301. pataljon kaotas 47 meest ja hajutati. Poola partisanide 8., 9. ja 13. brigaad andsid 6. mail löögi kahele Leedu 308. pataljoni kompanii meestele, kes olid nende kinnitusel põletamas Sienkowszczyzna ja Adamkowszyczyzna külasid ja tapmas nende elanikke. Kõige silmapaistvam oli Poola võit Murowana Oszmianka külas. Poolakate kinnitusel olid 301. pataljoni maakaitseväelastel küla ümber rajatud kindlustatud positsioonid, mis koosnesid punkritest ja kaevikutest. 13.-14. mai öösel ründas AK 3. brigaad küla loodest, 8. ja 12. brigaad aga lõuna ja ida poolt. Ülejäänud Poola jõud – 9. ja 13. brigaadid julgestasid Murowana Oszmianka–Tołminowo teed. Puhkenud lahingus kaotasid leedulased 60 meest surnutena, 170 vangistati. Veel 117 leedu sõdurit võeti vangi hiljem samal ööl Tolminowo küla lähistel. Pärast lahingu lõppu võeti leedulastelt relvad ja lasti vabaks aluspesu väel, kiivrid peas.

On andmeid, et sakslased olid maakaitseväe sõjategevusega rahulolematud ja süüdistasid neid isegi ülejooksmises partisanide poole. See ei vasta tõenäoliselt tegelikule olukorrale. Nimelt tabasid sarnased süüdistused ka Eesti sõdureid, kes suundusid deserteerudes enamasti lihtsalt koju. Pealegi ei jõudnud leedulased sõdida üle kahe nädala, seega on nii lühikese perioodi kohta hinnangu andmine varajane. Paraku kerkisid Leedu maakaitseväe kohale juba tumedad pilved.

Maakaitseväe likvideerimine

Kuna Saksa võimud üritasid kõikvõimalikul moel omastada ja kasutada leedulaste tööjõudu ja sõjajõudu nii tööteenistuseks Saksamaal, Wehrmachtis ja ka hiwi’dena, olid suhted leedulaste ja sakslaste vahel jätkuvalt pingelised. Seni tõrjus Plechavičius sarnaseid katseid, korra saatis ta isegi oma lahkumispalve koos ettepanekuga demobiliseerida maakaitsevägi 12. aprilliks. Aprilli lõpus takistas Plechavičius igati leedulaste mobilisatsiooninimekirja loomist. Ta vastustas koos teiste Leedu vastupanuliikumise organisatsioonidega ka 6. mail väljakuulutatud Saksa mobilisatsiooni, mis pidi lõppema 8. maiks ja ebaõnnestus täielikult – kohale ilmus vaid 3–5% meestest ja nendestki enamik sõjaväe jaoks kõlbmatud. Plechavičius andis maakaitseväe kohalike komandantuuride ohvitseridele käsu ignoreerida mobilisatsioonikäske.

Seni oli Leedu maakaitsevägi olnud mingi kummaline võõrkeha, mis ei olnud SS-i, Wehrmachti ega politseipataljonide süsteemis. Alates aprillist oli sakslastel kavatsus muuta LVR abipolitseiväeosaks SS-i süsteemis. Mai esimesel poolel Vilniuse piirkonnas toimunud ebaõnnestunud relvakokkupõrked poola partisanidega andsid selleks hea põhjenduse.

Pärast mobilisatsiooni äpardumist andis Jeckeln 9. mail seitsmele maakaitseväe pataljonile Vilniuse piirkonnas käsu alluda otse temale. Ülejäänud Leedus asuvad pataljonid pidid muutuma kohalike Saksa piirkonnakomissaridele alluvateks abipolitseiüksusteks. Veel nõudis Jeckeln, et maakaitsevägi annaks truudusvande Hitlerile, lisaks pidid leedulased selga ajama SS-mundri ja võtma kasutusele nn Saksa tervituse. Jeckeln olevat kavatsenud saata maakaitseväge ka läänerindele võitlema inglaste-ameeriklaste vastu, mis leedulastele täiesti vastukarva oli.

Saades sellest käsust 9. mail maakaitseväe staapi saabunud kirjas teada ja lisaks kuuldes, et see allkirjastati juba 15. aprillil, keeldus Plechavičius seda täitmast ja alustas maakaitseväe likvideerimist ja meeste päästmist. Ta saatis Marijampolės õppivatele kadettidele käsu kodudesse laiali minna. Samuti said Vilniuse piirkonnas tegutsevad pataljonid korralduse lõpetada sõjategevus Armija Krajowa vastu ja pöörduda tagasi oma endistesse asupaikadesse.

Seejärel avaldas ta ka deklaratsiooni maakaitseväelastele maakaitsevägi laiali saata ja meestel koos relvade ja vormiriietusega metsadesse minna, samuti täita ainult Leedu ohvitseride käske. Leedu omavalitsus ja osa Leedu ohvitsere üritas paisuvat vastasseisu edutult siluda.

12. mail keeldus kindral Plechavičius kohtumast uue Kaunase SS ja politseiülema Kurt Hintzega, saates enda asemel oma staabiülema kolonel Oskaras Urbonase. Viimane tegi sakslasele teatavaks, et ta pole kunagi tahtnud olla SS-ohvitser ega ka teenida selles struktuuris.

Ennetamaks rahulolematu maakaitseväe mässu ja takistamaks neid koos relvadega laiali hajumast, võtsid sakslased kasutusele karmid meetmed. 15. mail arreteerisid sakslased Kaunases kindral Plechavičiuse koos tema staabiülema Urbonasega. Seejärel süüdistasid Jeckeln ja Hintze ülejäänud maakaitseväe ohvitsere banditismis, sabotaažis ja poliitikategemises ning ähvardasid neid hukkamiste ja koonduslaagriga. Jeckeln teatas, et maakaitsevägi relvitustatakse ja saadetakse laiali. Sõdurid viiakse Saksamaale Luftwaffe maapealsetesse abiüksustesse. Igaüks, kes deserteerib, lastakse kohapeal maha ja lisaks karistatakse ka nende perekondi.

Koos maakaitseväe staabiga viidigi Povilas Plechavičius Salaspilsi koonduslaagrisse Lätis. Sinna sattus kokku 52 leedu ohvitseri. Lisaks viidi 106 kadetti Stutthoffi ja 983 sõdurit Oldenburgi Loode-Saksamaal. Hoiatavaks eeskujuks lasid sakslased maha umbes sada maakaitseväelast – Vilniuses 12 juhuslikult valitud sõdurit, kes nopiti välja 800 ülesrivistatud mehe seast, ja Paneriais 84 sõdurit.

Vastuhakkamiskatseid tehti Vilniuses, Marijampolės, Panevėžyses, kuid korraldamatuse, ootamatuse ja samuti kesise seisuga relvastuse-laskemoona osas ei tulnud neist midagi välja.

Osa maakaitseväelastest relvitustati ja vangistati sakslaste poolt, kuid selline saatus tabas kõigest 4 pataljoni 14-st.

16. mail saabusid sakslased likvideerima Marijampolės asuvat ohvitserikooli, kuid leidsid eest vaid tosinkond sõdurit, kes keeldusid relvi ära andmast ja puhkenud tulevahetuses sai 4-5 sõdurit surma.
Sakslaste kätte jäänud 3500 maakaitseväelast suunati laiali Saksa relvajõududesse. Mitu jalaväepataljoni saadeti kolonel Birontase juhtimisel idarindele, osa pandi abiteenistustuslastena valvama Luftwaffe lennuvälju Saksamaal ja isegi Norras, ülejäänud saadeti Saksamaale sunnitööle või koonduslaagrisse.

Enamik leedulasi valgus koos relvadega laiali ja neil õnnestus sakslaste vangipõlve vältida. Neist kujunes järgmiseks kaheksaks aastaks relvastatud nõukogudevastase vastupanuliikumise tuumik. Nii oli näiteks legendaarne Leedu metsavend Jonas Žemaitis-Vytautas (1909–1954) maakaitseväe 310. pataljoni ülem. Hinnanguliselt võis NSV Liidu vastases metsavendluses osaleda kuni 8000 endist maakaitseväelast.

Kindral Plechavičius viidi hiljem Salaspilsi koonduslaagrist edasi edasi Lääne-Saksamaale. Saksa vangistuses viibis ta maailmasõja lõpuni, hiljem õnnestus tal USA-sse pääseda.

Leedu maakaitseväe loomine jäi sakslaste viimaseks suuremaks mobilisatsioonikatseks Leedus.

Leedulased Saksa sõjaväes

Pärast katset taastada iseseisev Leedu vabariik püüdsid leedulased nii Saksa kui ka Vene sõjaväest kõigi vahenditega kõrvale hoida ja arvestades rahvaarvu see neil mingil määral ka õnnestus. Sügisel 1941 õnnestus Saksa okupatsioonivõimudel formeerida kümmekond politseipataljoni, mida rakendati enamasti tagala julgestamiseks ja partisanivastaseks võitluseks nii Leedus kui ka Valgevenes ja Pihkvamaal, erandjuhtudel ka rindel. Aastatel 1942–1944 moodustati kokku 22–26 leedu politseipataljoni, kust käis läbi ligi 15 000 sõjameest.4

Kui Punaarmee vallutas 1944. aasta suvel Leedu, taganesid mõned leedu politseipataljonid koos sakslastega Kuramaale, kus neid kasutati nii rannakaitses kui ka rindel.5 Siia toodi sõdima ka Punaarmee koosseisus olev 16. leedu laskurdiviis.

Teine osa politseipataljone taganes Leedu lääneossa, mis vallutati oktoobris 1944, ja Ida-Preisimaale. Pärast lühiajalist katset moodustada neist suuremat Leedu väeosa, kasutasid sakslased üksusi põhiliselt ehituspataljonidena, õhutõrjes ja lennuväljade valveteenistuses. Kolmas osa politseipataljonide võitlejatest varjas end aga metsas ja alustas partisanisõda.

Mainida tuleks ka leedu ehituspataljone, mis moodustati neist vähestest leedulastest, keda Saksa okupatsioonivõimudel aastatel 1943-1944 siiski mobiliseerida õnnestus. Viis 600-mehelist ehituspataljoni tegutses sel perioodil väegrupi Nord tagalas, ehitades teid ja kaitseliine. Just ehituspataljonide ja politseipataljonide meestest püüdsidki aktiivsemad leedu ohvitserid formeerida suuremaid lahinguväeosi, mis võiksid olla tulevase Leedu sõjaväe algrakukeseks. See toimus Leedu lääneosas ajal, kui Punaarmee suurpealetung Valgevenes ja Leedus oli peale Vilniuse ja Kaunase langemist augustikuus peatatud. Üksuse nimeks sai Isamaa Kaitsevägi (TAR ehk Tevynes Apsaugos Rinktine, mõnikord nimetati seda ka Žemaitija kaitseväeks) ja see koosnes kahest Leedu ohvitseride juhatatud jalaväerügemendist, mis olid Saksa oobersti Mederi üldjuhtimise all. 7. oktoobril purustati need väeosad Punaarmee suurpealetungis, mis lõikas väegrupi Nord ära Ida-Preisimaast.

Kokku võis Saksa sõjaväest läbi käia 15 000 – 20 000 leedulast ja kaotused olid üsna väikesed – nii oli kevadeks 1944 langenud kõigest 450 politseipataljoni meest. Romuald Misiunas pakub välja arvu 10 000, mis tundub selge liialdusena.6

Punased partisanid ja Poola faktor 1939–1944

Partisanisõda algas Leedus väiksemal määral juba 1939. aasta sügisel ja see kestis veel pärast Stalini surma. Seejuures olid metsades väga erinevad relvastatud mehed ja naised, eri rahvusgrupid ja eri armeede sõdurid.

Esimesed partisanid olid Poola sõjaväelased, kes moodustasid juba 1939. aasta sügisel Vilniuse piirkonnas ühe esimese Koduarmee ehk Armija Krajowa üksuse, kes võitles nõukogude okupantidega kuni 1940. aasta kevadeni.

1941. aasta suvel varjus metsadesse ka osa leedu punaaktiviste ja punaväelasi, kellele lisandusid hiljem ka Valgevenest tulnud või langevarjuritena Leedusse heidetud partisanid, samuti getodest põgenenud juudi võitlejad. Igal juhul oli 1944. aasta suvel kõrghetkel punapartisanisalkades väidetavalt kokku üle 3900 mehe ja naise, mis on võrreldes rahvusliku partisanisõja arvudega tühine hulk.7 Punapartisanide rünnakuga Saksa konvoile on seotud ka kurb sündmus, kus sakslased põletasid 3. juunil 1944 kättemaksuaktsioonina maha lähedalasuva Pirčiupiai küla, mille käigus tapeti 119 külaelanikku.

Hoopis tõsisemaks probleemiks Saksa võimude ja Leedu omavalitsuse jaoks olid juba eespool mainitud Poola Koduarmee (Armija Krajowa) partisanisalgad, kes juriidiliselt täiesti alusega pidasid Vilniuse piirkonda oma riigi territooriumiks ja võitlesid seal aktiivselt nii sakslaste kui ka leedulaste vastu. Poolakate suurimaks jõunäitamiseks sai operatsioon „Ostra brama“, kus 5000 partisani ehk pool Armija Krajowa kogujõust, alustasid sakslastega Vilniuse pärast võitlust, sinna sekkus ka Punaarmee. 7. kuni 15. juulini 1944 kestnud üritus lõppes sellega, et pärast Vilniuse vallutamist piirasid punaväelased AK võitlejad sisse, vangistasid nende ohvitserid, võtsid ära relvad ja andsid poolakatele valiku: kas ühinete Z. Berlingi Poola korpusega või lähete Siberi vangilaagritesse.

Leedu rahvuslik partisanisõda 1944–1956

Laiaulatuslikus sissisõjas Nõukogude Liidu okupatsiooni vastu osales, relv käes, üle 50 000 leedulase, lisaks neile veel abistajad. Punavõim rakendas nende mahasurumiseks suuri jõude. Leedu metsades käinud võitlustes tapeti 20 000 metsavenda8, ülejäänud kas vangistati või suutis amnestiat kasutades legaliseerida. Partisanisõja likvideerimiseks korraldasid okupatsioonivõimud massilisi küüditamisi ja arreteerimisi. Kokku represseeriti ligi pool miljonit Leedu elanikku.
Juba 1945. aasta kevadel oli Leedus 30 000 aktiivset metsavenda, mobilisatsiooni eest varjujaid oli aga ametlikel andmetel üle 50 000.

Leedulased Punaarmees

Eespool mainitud Leedu territoriaalkorpuse mässuga seoses jõudis 1941. aastal NSV Liidu tagalasse vaid väike osa korpuslastest – 8000-st mehest alla 2000. Leedulastest punaaktiviste põgenes koos Punaarmeega ida poole vähe ja needki põhiliselt segarahvastikuga Vilniuse piirkonnast.
Leedu punase laskurdiviisi moodustamine oli keeruline, sest lisaks pärisleedulaste puudumisele ei elanud leedulasi olulisel määral ka Venemaal. Nii oligi loodavas uues Leedu diviisis põhirahvus vähemuses, enamuse moodustasid venelased ja juudid.

16. leedu laskurdiviis formeeriti NSVL Riikliku Kaitsekomitee 18. detsembri 1941 otsusega Gorki oblastis detsembrist 1941 kuni augustini 1942. Esialgu oli seal 10 250 meest, neist leedulasi ainult 36%, venelasi 30% ja juute 29%.

Kuni detsembrini 1942 toimusid õppused, siis saadeti leedulased osalema 1942-1943 talvepealetungis Orjoli oblastis. Kuni juulini 1944 sõdiski diviis nimetatud oblastis ja Valgevene piiril. Edasi võitlesid leedulased augustist novembrini 1944 Leedus põhiliselt Šiauliai piirkonnas, novembrist detsembrini Kuramaal, jaanuaris 1945 osaleti sümboolselt (3 päeva) Memeli/Klaipėda vallutamisel ja veebruarist kuni sõja lõpuni jälle Kuramaal.

Millegipärast Leedu laskurkorpust Punaarmee koosseisus ei moodustatudki.

1944. aasta suvel-sügisel pärast Leedu taasvallutamist alustati leedulaste mobilisatsiooni Punaarmeesse. See tõi kaasa massilise varjumise ja metsavendluse kasvu, kuid koguni 82 000 meest saadi siiski kätte. Neist poolakad saadeti Poola väkke, leedulased aga jagati ära Punaarmee sees. Senise üsna väikesearvulise 16. laskurdiviisi isikkoosseis õnnestus muuta mobiliseeritute arvel 1944. aasta sügisel leedulikumaks, sest kokku saadeti diviisi täienduseks kuni 13 000 meest. Ülejäänuid, kelle olematu vene keele oskus ja motivatsiooni puudumine silma torkas, kasutati Punaarmees kas tööpataljonides või muudes üksustes.

Suured lahingud Leedus 1944. aasta suvel toimusid ilma leedulaste osaluseta, välja arvatud Šiauliai operatsioon 5.–31. juulil 1944. Suuremad ja rohkelt sõjapurustusi tekitanud lahingud toimusid Vilniuse (5.–20. juuli 1944) ja Kaunase (28. juuli kuni 28. august 1944) pärast, mida sakslased visalt kaitsesid.

Leedu sõjakaotused

Andmed Leedu sõjakaotuste kohta on väga erinevad, kuid käsitledes artiklis ainult leedu rahvusest sõjamehi, siis kaotas Leedu sõjavägi 1939–1941 surmasaanutena mõnisada meest, lisaks veel ligi 600 juunivõitlejat. Saksa sõjaväes võideldes sai surma umbes tuhatkond leedulast. Maakaitseväes kaotas elu üle 100, neist enamik Saksa terrori läbi. Punapartisane, rahvuslikke partisane ja nende abistajaid sai alates 1944. aasta sügisest surma üle 20 000, Punaarmees, sealhulgas leedu rahvusväeosades veel kuni 5000.

Igal juhul selleks ajaks, kui Punaarmee Leedu jälle vallutas, olid Leedu kaotused üsna väikesed. Edaspidi muutusid kaotused tunduvalt suuremaks. Torkab silma ka leedulastest sõjavangide väike arv pärast maailmasõja lõppu – nii oli Läänes 1600 meest Zedelghemi vangilaagris ja NSV Liidu territooriumil asuvates laagrites kokku 955 meest, kellest 89 vangistuses surid.

Viited:

  • 1 Salo, Urmas. Eesti kaitseväe valmisolek sõjaks ja vastupanuvõimalused 1939. aastal. Magistritöö. Tartu, 2005. Lk 304.
  • 2 Brandishauskas, Valentinas. The June Uprising of 1941. – Lithuanian Historical Studies 3/1998. Vilnius, 1998. Lk 59.; Terleckas, Vladas. The tragic pages of Lithuanian history 1940–1953. Vilnius, 2014. lk 41; Metsavennad Suvesõjas 1941. Tallinn, 2003, lk 35-36.
  • 3 Metsavennad Suvesõjas 1941. Tallinn, 2003, lk 36-37.
  • 4 Lithuania. Past, Culture, Present. Vilnius, 1999, pg. 192.
  • 5 Станкерас П. Литовские полицейские батальоны. 1941‒1945 гг. 2009, ст 216‒217.
  • 6 Misiunas, Romuald; Taagepera, Rein. Balti sõlteaastad 1940–1990. Tallinn 1997, lk 331.
  • 7 Kiaupa, Zygmantas. The History of Lithuania. Vilnius, 2005, lk 293.
  • 8 Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Tallinn, 2011, lk 178.
  • 9 Zubkova, Jelena. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn, 2009, lk 146.

Allikad:

  • Petras Stankers. Litovskije politseiskije bataljonõ. Moskva, 2008.
  • Mecislovas Mackevicius. Lithuanian resistance to German mobilization plans 1941–1944. – Lituanus, Lithuanian Quarterly Journal of Arts and Sciences, Volume 32, No. 4 – Winter 1986.
  • Krõssin, M. Pribaltika meždu Stalinom i Gitlerom. Moskva, 2004.
  • Drobjazko, S. Vtoraja mirovaja voina 1939–1945. Vostotshnõje dobrovoltsõ v Vermahte, politsii I SS. Moskva, 2000.
  • Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Tallinn, 2011.
  • Rutkiewicz, Jan; Kulikov, Valeri. Wojsko Litewskie 1918–1940. Warszawa, 2002.
  • Kiaupa, Zygmantas. The History of Lithuania. Vilnius, 2005.