Kaitseväes oldud aeg ulatub tagasi minu viimasesse gümnaasiumiaastasse, millest oli ajateenistusse astumisel möödas juba kolm aastat, vahendab ajakiri Sõdur 3 / 2020.

Juba noorest saadik oli minu suureks unistuseks saada näitlejaks Hollywoodis. Selle unistuse naersid pea kõik välja, peale mu perekonna. 2015. aasta jaanuaris sõitsin siiski Londonisse katsetele ja sain esimese eestlasena sisse maailma vanimasse näitlemisakadeemiasse Hollywoodis. Minu tulevik oli paigas ning selles ei olnud kohta ajateenistusele.

Käisin lugematu hulga arstide juures, et proovida saada mõnda paberit, mis kinnitaks, et ma olen haige ja ei saa ajateenistust läbida.

Siiski tundub, et süsteem toimis minu puhul laitmatult: ma olen terve inimene ja need paberid, mis ma sain oma „psühholoogiliste probleemide“ tõttu, naerdi arstlikus komisjonis välja. Tagantjärele võin öelda, et need põhjused ajateenistusse mitte minna olidki naeruväärsed.

Siiski sain üheks aastaks pikendust ja 2015. aasta augustis lendasin Hollywoodi. Järgmisel aastal jätkus sama jant ning taas sain aasta võrra pikendust. Napilt sain pikenduse ka kolmandaks ja viimaseks aastaks, aga pärast seda tuli teade, et nüüd on aeg kodumaale naasta ja täita oma kohustus riigi ees.

Minu maailm varises kokku: kolm aastat rasket tööd Hollywoodis ainult selleks, et Eestisse tagasi sõita ja ajateenistusse minna. Kallis haridus (Ühendriikides on haridus tasuline ja väga kulukas) ja kolm raisatud aastat! Sellise mentaliteediga tulin ma poolvabatahtlikult kodumaale ja valmistusin ajateenistuseks.

Arvasin, et ma ei saa enam muusikat, ega ka YouTube'i videoid teha. Kartsin, et tellijad kaotavad huvi ja kanal hääbub. Valmistusin selleks, et minust saab käsku täitev masin.

2018. aasta teisel oktoobril jõudsin ma Kuperjanovi jalaväepataljoni, mille olin ise enda teenistuskohaks valinud. Algas sõduri baaskursus, kus õpetati, kuidas olla sõdur – toimus vormi ja distsipliiniga harjumine, õpetati käsu mõistmist ja täitmist.

Ma soovisin need kaheksa kuud kiirelt mööda saata, lihtsalt oma muud vajadused "välja lülitades". Kasarmuelu ja ümbruskonnaga harjudes mõistsin kiiresti, et olen ajateenistust täiesti valesti hinnanud. Minu eelarvamus kujundas otseselt minu kogemust ja suhtumist.

Miski muutus minus ja ma hakkasin tegutsema. Kirjutasin kaitseväe peastaapi, küsides luba ajateenistuses filmida. Kohe suunati mind õigete tegevväelasteni, kes mulle reeglid selgeks tegid ja loa andsid. Seda tingimusel, et minu materjal on kooskõlas kõikide kaitseväe eeskirjadega.

Esimeselt väljaloalt tõin kaasa kaamera, kitarri ja akordioni. Peaaegu kohe hakkasin enda ülematelt saama tagasisidet sellise tegevuse kohta. Tihti polnud nad just kõige sõbralikumal arvamusel sellest, et üks sõdur tahab õppusi filmida ning kasarmus oma kitarri ja akordioniga lärmi teha.

Ma võtsin kommentaare huumoriga, sest lõpuks sain teha seda, mida armastan. Seda küll tingimusel, et minu sõdurikohustused ja väljaõpe on esikohal.

Filmisin igal vabal hetkel, planeerisin uusi videoid, kirjutasin laule oma sõdurielust, tegin regulaarselt klippe oma kanalile. Vaatajatele meeldis väga kaitseväes toodetud sisu ja metsas sündinud laulud.

Ebameeldiv ajateenistus kui minu näitlejakarjääri surm oli järsku muutunud lahedaks kogemuseks. Sain oma hobidele uue varjundi anda. Varem polnud ma oma kanalil sõda kui teemat käsitlenud, aga nüüdseks on see üks läbivamaid videoteemasid.

Ei läinud kaua, kui tulid esimesed videosoovitused ka kaitseväe poolt ja sain oma lemmiktegevusega Eesti riiki teenida. See lahendas minu jaoks palju sisemisi konflikte, sest terve aja tundus mulle, et minust oleks Eesti kaitseväele kaameraga palju rohkem kasu kui relvaga.

Muidugi olin ma ka sõdur, kuid nüüd oli minu tegevus sisemiselt enda jaoks paremini mõtestatud. Samuti hakkas muutuma ülemate suhtumine: esialgne vastuseis ja hukkamõist kadusid ning asendusid neutraalse, vahel isegi uudishimuliku suhtumisega.

Minu tegevus tõi kaasa ka konflikte, sest juhtus, et seadsin oma filmiplaanid sõdurikohustustest prioriteetsemaks. Kaugemas perspektiivis see muidugi hästi ei oleks lõppenud, seega proovisin alati graafikuid ühildada ning olla sõdur ja kaameramees ühes.

Kes teab Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijate elu, see mõistab, kui ütlen, et esimesed viis kuud vaba aega eriti ei olnud ning videoid töötlesin poolsalaja magala nurgas. Vahel see õnnestus, vahel mitte, mõnikord sain ka noomida, aga lõpuks tundsin ikkagi, et teen õiget asja.

Olin väljaõppelt kompaniiülema sidemees, aga tuli ette ka olukordi, kui mul oli loetud tundide jooksul vaja valmis saada tellitud video. Näiteks üleskutse väljaõppel kaotatud varustuse leidmiseks. Ma nautisin seda palavikuliselt kiiret tööd vägagi, kuid ka sidemehe koht vajas täitmist ja asendust polnud alati võtta.

Lõpptulemus oli see, et minu videod olid kõrgelt hinnatud, aga sidemehena nähti mind veidi ebausaldusväärsena. A-kompaniis käis selliste olukordade kohta tollal ütlus Sometimes win, sometimes lose, but always win (ee "vahel võidad, vahel kaotad, aga alati võidad").

Nii kulges minu ajateenistus. See algas valedel eeldustel, negatiivsetel eelarvamustel, aga kujunes ajapikku kasulikuks ja lahedaks kogemuseks, mida ma millegi vastu ei vahetaks. Mul on hea meel, et olen selle osa oma kohustusest riigi ees täitnud ja loodan, et saan ka tulevikus reservväelasena Eesti kaitseväele vajalikku videomaterjali toota.

Tulevastel ajateenijatel soovitan unustada oma eelarvamused, sest need ei lase ennast teenistuses täielikult realiseerida. Meil on hästi funktsioneeriv riik ja ühiskond ning panustades kaheksa või üksteist kuud selle hoidmissee on vähim, mida üks ennast ja oma kodu hindav noor teha saab. Sellega kaasneb uhkus oma kodumaa ja iseenese üle ning julgus raskustest ja iseendast üle olla.

Reamees Artur koos kaasvõitlejatega kasarmus (Foto: ajakiri Sõdur 3 / 2020)