Kodanike vastuhakk: Vägivallatu tsiviilvastupanu võib olla vägagi tõhus võitlusviis

 (25)

Tsiviilvastupanu (Civil Resistance) on irregulaarse sõjapidamise läbiproovitud võitlusvorm. See on olnud nii rahu, sõja kui ka okupatsiooni tingimustes iseseisev võitlus või korraldatud koos sõjalise tegevusega. Vägivallatu sõjapidamine on jäänud sageli märkamata, kuna lahinguväljal domineerib vägivaldse konflikti vorm.

Ilmus ajakirjas Sõdur 4/2015

Suurem osa patsifiste ei võitle vägivallatult ja suurem osa rahvast, kes võitleb vägivallatult, pole patsifistid.
George Lakely


Tsiviilvastupanu võib esmalt tunduda mitte eriti sõjamehelik tegevus, sest sageli ei peeta seda võitluseks. Samas tuleb märkida, et tsiviilvastupanu tähtsust mõisteti juba vanas Hiinas1 ja ka lähiajalugu näitab, et tsiviilvastupanu rakendatakse üha sagedamini.

Indias kasutas 20. ja 21. sajandil tsiviilvastupanu näiteks Mahatma Gandhi, kus tema juhitud kampaanias järgiti vägivallatuse doktriini ja India rahva aastatepikkuse sihikindla tegevuse tulemusena vabaneti lõpuks ilma sõjalise vastuhakuta Suurbritannia ülemvõimu alt. Hea näide on ka Põhja-Ameerika mustanahaliste inimõiguste eest võitleja Martin Luther King, kes 1960. aastatel viis läbi eduka tsiviilvastupanu kampaania ja muutis nii Ameerika Ühendriikide ajaloo kulgu.

Seotud lood:

Viimaste aastakümnete jooksul on tsiviilvastupanu kampaaniaid tehtud terves maailmas, näiteks Serbias (buldooserirevolutsioon 2000), Georgias (rooside revolutsioon 2003), Liibanonis (seedrirevolutsioon 2005) ja viimati Ukrainas (Maidani sündmused 2014).

Irregulaarne sõjapidamine võib olla väga mitmepalgeline, hõlmates näiteks elanikele toetuvat kaitset (civilian-based defense)2, mittevägivaldset tsiviilvastupanu (civil resistance), vägivaldset partisanisõda (guerilla warfare) või mässutegevust (insurgency). Tuleb märkida, et elanikel põhinev kaitse ja tsiviilvastupanu erinevad teineteisest. Esimesel juhul on kaitse eesmärk riiki kaitsta eelkõige rahumeelsete ja vägivallatute meetoditega, ilma sõjata, see hõlmab ka sisemiste riigipöördekatsete ärahoidmist. Tsiviilvastupanu puhul soovitakse aga sisemiselt kukutada võimul olev repressiivvalitsus, diktaator või okupandid, kasutades selleks vägivallatuid meetodeid.

Tsiviilvastupanu definitsioon

Tsiviilvastupanu mõiste tutvustamiseks kasutan Maria Stephan ja Erica Chenowethi definitsiooni – tsiviilvastupanu rakendab „sotsiaalseid, psühholoogilisi, majanduslikke ja poliitilisi meetodeid, kaasa arvatud boikotte (sotsiaalseid, majanduslikke, poliitilisi), streike, proteste, maha istumisi (sitins), kohalejäämist (stay-always) ja teisi kodanikuallumatuse (civil disobedience) ja koostööst keeldumise (noncooperation) vorme, et mobiliseerida rahvast, astuda vastu erinevatele poliitikatele, et võtta vastaspoolelt juriidiline õigus valitseda, või siis eemaldada vastaspool võimult või keelata tal jõu allikate kasutamine.“3

Sageli kasutatakse tsiviilvastupanu (Civil Resistance) terminit paralleelselt mittevägivaldse konflikti (nonviolent conflict) terminiga. Edaspidi kasutan siinkohal vaid terminit tsiviilvastupanu.

Tsiviilvastupanu erinevates värvides ehk värvilised revolutsioonid

Viimase kümnendi jooksul on tsiviilvastupanu kui võitlusvorm jõudnud rahvusvahelise meedia tähelepanu äratada just tänu niinimetatud värvilistele revolutsioonidele. Värviliste revolutsioonide all peetakse silmas rahva tsiviilvastupanu, kus üritatakse vägivallatul moel tõugata võimult rahva põhiõigusi ja vabadusi piirav repressiivne valitsus, sõjaline hunta või diktaator. Värviliseks muudavad tsiviilvastupanu aga rahvamasside kasutatavad traditsioonilised, usulised ja rahvuslikud värvid ning sümbolid.

Praktika näitab, et värviliste revolutsioonide abiga on kukutanud viimase kahekümne aasta jooksul mittedemokraatlikke režiime üle kogu maailma. Nii juhtus see ka 2014. aastal Ukrainas ja Maidani nime all tuntuks saanud konflikt oli meie regioonis kõige tähelepanuväärsem näide edukast tsiviilvastupanu kampaaniast.

Gene Sharp ja tsiviilvastupanu

Nüüdisaegsest tsiviilvastupanust ei saaks rääkida, kajastamata ameeriklase Gene Sharpi aastakümneid kestnud tegevust selles valdkonnas. Gene Sharpi nimetatakse õigusega vägivallatu konflikti Clausewitziks. Tuginedes tsiviilvastupanu praktilistele näidetele, pani just Gene Sharp kirja tsiviilvastupanu teooria sellisel kujul, nagu me seda praegu tunneme. Sharpi kolmest raamatust koosnev eepos „The Politics of Nonviolent Action“ kirjeldab tsiviilvastupanu olemust, organiseerimise põhimõtteid, erinevaid võitluse meetodid ja õpetab strateegilisel tasandil planeerima ja ellu viima edukat vägivallatu tsiviilvastupanu kampaaniat.

Sharpi sõnul on tsiviilvastupanu mittesõjaline relvasüsteem, kus vastase vastu rakendatakse asümmeetrilist lähenemist ehk vastasega ei võidelda tasandil, kus ta on tugev, vaid kasutatakse ära tema nõrkused ja üritatakse ta ära lõigata allikatest, kust ta jõudu ammutab.

Sharpi sõnul on tsiviilvastupanu tõsiseltvõetav ja praktikas ennast tõestanud efektiivne alternatiiv vägivaldsele võitlusele.4

Sharpi kirjutised on internetis vabalt kättesaadavad ja allalaetavad, neid haldab tema juhitud Albert Einsteini instituudi kodulehekülg.5

Kuigi Gene Sharp on tunnustatud tsiviilvastupanu ekspert, on tema töid ka kritiseeritud. Sharpi teeneks peetakse Nõukogude Liidu lagundamist, sest väidetavalt on tema õpetusi tsiviilvastupanu vallas edukalt kasutatud 1989–1991 aastatel endistes Nõukogude Liidu satelliitriikides, näiteks Baltimaades.6

Gene Sharp külastas Nõukogude Liitu 1989. aastal, kui Nõukogude Liidu teaduste akadeemia ajaloo instituut korraldas rahvusvahelise ümarlauaistungi teemal „Kahekümnes sajand: põhiprobleemid ja rahvusvahelised suhted“. Konverentsil peetud loengus tõi Gene Sharp esile tsiviilvastupanu kui poliitilise faktori tähtsuse kasvu. Samuti osales Sharp konverentsil „Vägivallatu konflikti eetika“, mida sponsoreeris Nõukogude Liidu teaduste akadeemia filosoofia instituudi eetika sektsioon ja teised teaduslikud ühendused. Sellel konverentsil olid kohal ka Läti ja Leedu esindajad.7

Valearusaamad tsiviilvastupanust

Tsiviilvastupanu uurivad Peter Ackerman ja Jack DuVall märgivad tabavalt, et meie sajandi kõige suurem valearusaam on see, et vägivald on alati täieliku jõu ja võimu kehastuse vorm ning muud meetodid ei ole sellega võrdsed ega ületa seda.8

Sageli ei teata, et tsiviilvastupanu on olemuselt universaalne ja sel on ligi kakssada võitlusmeetodit, mida saab rakendada siis, kui konventsionaalne ja vägivaldne sõjaline tegevus ei ole vajalik või lihtsalt enam võimalik. Samuti nähakse tsiviilvastupanus pigem spontaanset tegevust ja arvatakse, et seda saab palja füüsilise jõuga maha suruda. Mõnes mõttes on öeldu õige, sest statistiline uurimus näitab, et vägivaldsed repressioonid vähendavad tsiviilvastupanu kampaania edu ligi 35%.9

Kuid Chenowethi ja Stephani uuringule tuginedes tuleb tõdeda, et faktorid nagu režiimi tüüp, majanduslik areng, kirjaoskus, ühiskonna etniline, keeleline ja religioosne kooslus ei mängi suurt rolli ega takista eduka tsiviilkampaania läbiviimist.10 Teadurid lisavad, et suurem osa tsiviilvastupanu kampaaniaid on aset leidnud just autoritaarsetes režiimides, kus isegi rahumeelse vastuseisuga kaasnevad inimohvrid.11

Sageli arvatakse, et edukaks tsiviilvastupanuks on vaja kolmandate osapoolte sekkumist (teised riigid, organisatsioonid), kuid uuringud näitavad, et tsiviilvastupanu saab edukalt organiseerida sisemistele ressurssidele toetudes ja suurem osa edukalt läbi viidud tsiviilvastupanu kampaaniatest ei ole saanud otsest finantsabi väljapoolt.12

Ka pole tsiviilvastupanu alati vägivallatu. Chenoweth ja Stephan käsitlevad tsiviilvastupanu kui täielikult vägivallatut tegevust, kuid praktika näitab, et piiratud kujul siiski vägivalda tsiviilvastupanus kasutatakse – Molotovi kokteilid, käepärased ründe-, kaitse- ja löögivahendid –, seda kas enesekaitseks või julgeolekujõudude eemaletõrjumiseks. Siiski on oluline arvesse võtta, et tsiviilvastupanus ei kasutata massiliselt tulirelvi, nagu seda tehakse vägivaldse konflikti korral.

Tsiviilvastupanu olemus ja seos poliitilise jõu allikatega

Tsiviilvastupanu olemust on tabavalt selgitanud Serbia tsiviilvastupanu OTPOR juhid ja organiseerijad Srdja Popović, Andrej Milivojevic, Slobodan Djinovic oma teatmikus „Nonviolent Struggle 50 Crucial Points: a strategic approach to everyday tactics“. On tähtis mõista, et „poliitilist võimu ei taga jumal, vaid seda tagab rahvas“13. Üks tähtsamatest jõu allikatest on aga poliitiline võim. Seega on poliitilise jõu allikad, mis lubavad valitseda, tagatud rahva poolt ja rahvas saab seda ka vajadusel keelata kasutamast või hoopistükkis valitsejalt ära võtta. Gene Sharp märgib poliitiliste jõu allikateks autoriteedi, oskused ja teadmised, materiaalsed ressursid, sanktsioonid ja varjatud tegurid.14

Esimene poliitilise jõu allikas on autoriteet ehk seaduslikkuse tunnustamine, teisisõnu valitsuse või juhi võime panna inimesed oma käske täitma ja alluma.

Teine jõu allikas on inimressurss, mis väljendub selles, kui palju kuulekaid inimesi on koondunud sotsiaalvõrgustikesse ja organisatsioonidesse ning kui palju on valitsejal võimalik neid organisatsioone oma eesmärkide saavutamiseks kasutada. Kui pole inimesi, pole ka käsutäitjaid. Sama kehtib ka organisatsioonide kohta.

Kolmas tähtis jõu allikas on oskused ja teadmised. Treenitud ja väljaõpetatud inimesed teevad organisatsiooni efektiivsemaks ning valitsemine toetub nende oskustele ja teadmistele.

Neljas jõu allikas on materiaalsed ressursid, raha ja muud vahendid, kaasa arvatud infrastruktuur, meedia, logistika, trükikojad ja muu selline, mis võimaldavad läbi viia poliitilist mobilisatsiooni.

Tähtsad jõu allikad on sanktsioonid, mida valitseja rakendab ja mille eiramine tekitab ühiskonnas hirmu võimalike karistuste ees. Samas võivad sanktsioonid olla ühiskonnas ka legitiimsed, olles sedasi suurema mõjuga, sest elanikkond on need heaks kiitnud.

Samas ei taga pelgalt poliitiliste allikate tuvastamine tsiviilvastupanu edu, vaid valitsejad tuleb lahutada poliitilise jõu allikatest, seda saab teha muutuste mehhanismi abil.

Muutuste mehhanism

Tsiviilvastupanu käivitab protsessi, mida kutsutakse muutuste mehhanismiks ja see hõlmab vägivallatu protesti, ümberveenmist (conversion), koostööst keeldumist (noncooperation) ja vägivallatut sekkumist (nonviolent intervention).15

Selliste meetodite eraldiseisev või üheskoos kasutamine viib selleni, et võimul olev valitseja kaotab kontrolli – sageli koostööst keeldumise tulemusena –, sellele järgneb valitsuse kui poliitilise juhtelemendi lammutamine. Vägivallatu protesti ja ümberveenmise puhul soovivad tsiviilvastupanuvõitlejad vastast mõjutada, kasutades oma eesmärkide saavutamiseks sümboolseid marsse, pikette, avalikke kõnesid ja austusavaldustest keeldumist.16 Koostööst keeldumine sisaldab sotsiaalset, majanduslikku nagu boikotid või streigid ja poliitilist koostööst keeldumist. Vägivallatu sekkumise meetodid võivad olla kollektiivsed maha istumised ja paigale jäämised, paralleelvalitsuse moodustamine.17 Kui sellised meetodid toovad kas eraldiseisva tegevusena või koos edu, kutsutakse seda muutuste mehhanismiks.18

Tsiviilvastupanu edu faktorid ja nende toimemehhanismid

Strateegilisel tasandil hästi ettevalmistatud tsiviilvastupanu saab teha pikaajaliselt ja edukalt ka kõige tugevama ja julmema vastase või okupatsioonivõimu vastu, olenemata sellest, missuguseid repressiivseid meetodeid tsiviilvastupanu vastu kasutatakse. Teaduslikud uuringud näitavad, et tsiviilvastupanu kui vägivallatu võitlusvorm on lähisajanditel osutunud vägivaldsest vastupanust isegi edukamaks.19 Tsiviilvastupanu oli edukas 53%, vägivaldne aga vaid 26% juhtudest.20 See tekitab küsimuse, millega seletada tsiviilvastupanu edukust ja kuidas ikkagi tsiviilvastupanu toimib.

Tsiviilvastupanu ei pruugi olla alati edukas, eriti kui seda tehakse spontaanselt ning ilma kindlate ja reaalsete eesmärkide ja liidriteta. Tsiviilvastupanu ajaloos on selliste ebaõnnestunud kampaaniate kohta piisavalt näiteid.21 Samas on uurijad toonud esile mitu faktorit, mis vähemal või suuremal määral suurendavad tsiviilvastupanu õnnestumise tõenäosust.

Oma magistritöös „Tsiviilvastupanu kui tähtis element totaalkaitse strateegias“ olen välja toonud tsiviilvastupanu edu suurendavad faktorid: juhtide olemasolu, osalejate arv, lojaalsuse muutumine, strateegia, tugiorganisatsioonide ja sotsiaalsete võrgustike olemasolu, lugu, mida vihagrupp usub ja vägivallatuse doktriin.22

Liidrid

Juhtide olemasolu tsiviilvastupanu igal tasandil peetakse väga tähtsaks, samas ei ole karismaatilisi juhte alati vaja.23 Sageli vahistatakse tsiviilvastupanu karismaatilised liidrid ja kui puuduvad madalama astme juhid, võib kogu kampaania ebaõnnestuda, kontrolli alt väljuda ja muutuda isegi vägivaldseks. Seega on vaja alati luua kesk- ja madalama astme juhtide võrgustik, mis toimib ka liidrite elimineerimise korral.

Osalejate arv

Tsiviilvastupanus mängib suurt rolli vastupanus osalejate arv, kuid see ei pruugi saada määravaks, kui rahvamass ei järgi vägivallatuse doktriini.24 Distsiplineerimata ja vägivaldsusele kalduv ilma juhtideta rahvamass toob pigem kahju kui kasu. Siinkohal on hea näide 2007. aastal Eestis toimunud pronksiöö sündmused, kus demonstrantide vägivallatu distsipliin lagunes ja sündmuses osalejad asusid varastama ja lõhkuma, sellel polnud enam mingit pistmist pronkssõduri teisaldamisega.

Eduka näitena võib tuua 2005. aasta Liibanoni seedrirevolutsioon, kus osales 1,2 miljonit inimest ja mille käigus vägivallatuse distsipliini järgides vabaneti Süüria võimu alt.25

Lojaalsuse muutumine

Lojaalsuse muutumine on oluline faktor eriti julgeolekujõudude hulgas26 ja tähendab julgeolekujõudude otsust jääda tsiviilvastupanu käigus neutraalseks või minna isegi üle tsiviilvastupanuliikumise poolele. Lojaalsuse muutumine on tihedalt seotud vägivalla ja sellest tuleneva tagasilöögi efekti tekkimisega. Sageli antakse julgeolekujõududele käsk rakendada füüsilist jõudu oma rahva, hõimkondlaste, sugulaste ja sõprade vastu, seda reasõdurid ei soovi teha, sest nii võidakse sattuda perekonna, lähedaste, sõprade ja ühiskonna pahameele alla. Siit koorub põhjus, miks julgeolekujõudude sõdurid vahetavad või võivad vahetada pooli, sest nad keelduvad kasutamast ebaproportsionaalselt suurt või isegi surmavat jõudu naiste, laste ja vanurite vastu. Selline lojaalsuse muutmine toimus Egiptuses 2013. aastal, kui sõjaväeosad, mis pidid hoidma tsiviilvastupanu kontrolli all, läksid osaliselt tsiviilisikute poole üle, sest keeldusid kasutamast surmavat jõudu. Ebaproportsionaalne jõu rakendamine omakorda suurendab rahva poliitilist mobilisatsiooni ja sellega liituvad ka need, kes muidu jääksid pealtvaatajaiks.

Strateegia

Tsiviilvastupanu edu alus on strateegia, mille alla kuuluvad võitlusmeetodid, eesmärgid ja strateegiline planeerimine. Strateegilisel tasandil on tähtis plaan, mida vastavalt olukorrale muuta saab. Strateegiat ei tohi segamini ajada vägivallatuse doktriini ja distsipliiniga, mis on tsiviilvastupanus teine oluline faktor. Vägivallatu strateegia sisaldab tavatuid sõjapidamise meetodeid.

Tugiorganisatsioonid ja sotsiaalsed võrgustikud

Organisatsioonid ja sotsiaalsed võrgustikud kätkevad endas suurel hulgal ressursse ja võimekusi, mida tsiviilvastupanu saab kasutada: väljakujunenud organisatsiooniidentiteet, rahva usalduse saavutanud kõneisikud, struktuur, infrastruktuur, hõimu- ja isiklikud suhted, sidemed meediaga, rahvusvahelised suhted, suhtluskanalid ja oskus organiseerida inimeste tähelepanu koondavaid avalikke üritusi.

Näiteks laulva revolutsiooni ajal Edgar Savisaare juhitud Rahvarinde tegevuse ajal hakati Rahvarinde rakukesi looma kõikjal Eestis, kasutades selleks olemasolevaid organisatsioone ja ametiühinguid. Kui 1988. aasta juuniks oli loodud 883 toetusgruppi kokku umbes 50 000 liikmega27, siis juuli lõpuks oli tugigruppe juba 1100.28

Lugu, mis ärgitab vihagruppi

Hea lugu on rahva suure poliitilise mobilisatsiooni alus. Näiteks päästis Liibanoni seedrirevolutsiooni valla toonase peaministri Rafig Hariri autopommiga tapmine.29 Just see veretöö ärgitas rahvast vastu astuma Süüria ülemvõimule ja Liibanoni nukuvalitsusele. Vaatamata usulistele lahkarvamustele suutis Liibanoni rahvas ajutiselt koonduda ühise eesmärgi nimel.30 Lugu ebaõiglusest lõi eeldused rahva poliitiliseks mobilisatsiooniks ja vägivallatuse doktriin tugevdas pühendumist eesmärgile.

Vägivallatuse doktriin

Vägivaldse konflikti käigus saab sageli võitlejaid viga või hukkub, see tekitab eesmärgile pühendumise probleemi. Kui eesmärgile ei pühenduta, on raske läbi viia poliitilist mobilisatsiooni, et saavutada vastasega sõdimiseks kriitiline mass. Sõja korral tehakse sundmobilisatsioon ja võitlev reakoosseis on enamasti mehed. Vägivallatus tsiviilvastupanus on olukord vastupidine. Kuna oht elule on väiksem, võimaldab see vägivallatus konfliktis rakendada võitlejatena kogu ühiskonda – isegi naisi, lapsi ja vanureid.31 Kuna vägivallatus vastupanus on naistel tähtis roll ja valitsuse julgeolekujõududes teenivad enamasti mehed, seisavad mehed tsiviilvastupanu korral moraalse dilemma ees, kas ja kui suures mahus relvastamata tsiviilisikute suhtes vägivalda rakendada.

Tsiviilvastupanu hetkeseis, käsitlus ja potentsiaal Eesti riigi kaitseks

Viimased 25 aastat on meie riigikaitses keskendutud konventsionaalse lahinguvõimekuse ülesehitamisele. Samas ei saa öelda, et riigikaitsega tegelevatel isikutel oleks tsiviilvastupanu potentsiaal jäänud märkamata. Näiteks juba 1991. aastal tegi tsiviilvastupanu ekspert Bruce Jenkins koosviibimisel Toompeal ettepaneku toonasele kaitseministrile Raivo Varele, et tsiviilvastupanu võiks olla üks osa totaalkaitsest, mis annaks võimaluse jätkata võitlust teisel rindel. Praegune erukindral Ants Laaneots, toonane kaitsejõudude peastaabi ülem, nõustus arvamusega, et tsiviilvastupanu saab kasutada vastase massilise rünnaku korral ja soovitas see kombineerida partisanisõjaga.32 1994. aastal tegi Gene Sharp ettepaneku lisada tsiviilisikutel põhinev kaitse (civilian based defence) Eesti kui väikeriigi kaitsestrateegiasse.33 Arvestades meie regioonis toimuvaid sündmusi, on sellist strateegiat meie julgeolekupoliitikas ilmselgelt vaja rakendada. Vastava vajaduse on selgelt välja toonud ka 2010. aastal kinnitatud riigikaitse strateegia, mille kohaselt jätkavad Eesti riigi kodanikud ka okupeeritud aladel vastupanu.34

Eestlased saavad tuua näite edukast tsiviilvastupanust, kui laulva revolutsiooni aastatel 1987–1991 saavutati vabadus verd valamata ja vägivallatu distsipliin säilitati kogu tsiviilvastupanu kampaania vältel. Eesti rahva ajalooline pärand ja erinevad okupatsioonivõimud on kujundanud eestlastest üha uuesti ja uuesti tsiviilvastupanu osutava rahva.

Tsiviilvägivallal on 198 võitlusmeetodit, millest toome ära kokkuvõtte.

MITTEVÄGIVALDSE PROTESTI JA VEENMISE MEETODID:

  • 1. Avalikud väljaütlemised, näiteks avalikud kõned, protestikirjad ja allkirjastatud pöördumised.
  • 2. Laiemale publikule suunatud sõnumid, näiteks plakatid, karikatuurid, ajalehed, raadio- ja telesaated.
  • 3. Grupi esindatus, näiteks grupi lobitöö või piketeerimine.
  • 4. Sümboolsed avalikud väljaastumised, näiteks sümbolite ja lippude kandmine, austamine, portreede eksponeerimine.
  • 5. Üksikisikute survestamine, näiteks hirmutamine, ametnike provotseerimine, vaikivad protestid.
  • 6. Teater ja muusika.
  • 7. Rongkäigud, näiteks marsid, kolonnis sõitmine, religioossed rongkäigud.
  • 8. Lahkunute austamine.
  • 9. Avalikud kogunemised, näiteks millegi toetuseks või protestiks.
  • 10. Eemaldumine ja hukkamõistmine, näiteks autasude tagastamine, demonstratiivne väljakõndimine.

SOTSIAALSEST KOOSTÖÖST KEELDUMISE MEETODID:

  • 1. Isikute põlu alla panemine, näiteks sotsiaalne boikott või kogudusest väljaheitmine.
  • 2. Sotsiaalsete sündmuste, tavade ja institutsioonide eitamine, näiteks sotsiaalsete ja sporditegevuste peatamine, sotsiaalne allumatus või sotsiaalsetest institutsioonidest lahtiütlemine.
  • 3. Sotsiaalse süsteemi eitamine, näiteks kodusistumine, täielik isiklik koostööst keeldumine, protesteeriv emigratsioon.

MAJANDUSLIKUST KOOSTÖÖST KEELDUMISE MEETODID:

  • 1. Majanduslikud boikotid, näiteks tarbijate boikotid, boikoti all olevate kaupade tarbimise vältimine, keeldumine väljaüürimisest või riiklike tarbijate boikott.
  • 2. Tööliste ja tootjate tegevused, näiteks tööliste või tootjate boikott.
  • 3. Vahemeeste tegevused, näiteks varustajate ja vahendajate boikott.
  • 4. Omanike ja juhtkondade tegevused, näiteks kauplejate boikott, keeldumine kinnisvara üürimisest ja müümisest, tööstusliku abi pakkumisest keeldumine või kaupmeeste üldstreik.
  • 5. Valitsuste tegevused, näiteks kauplejate musta nimekirja paigutamine, rahvusvaheliste müüjate embargo jne.
  • 6. Streik, näiteks sümboolsed streigid, põllumajanduslikud streigid, sundtöötegemisest keeldumine, vangide, käsitööliste või spetsialistide streik, tavalised tööstuslikud streigid, piiratud streigid, valdkonnaülesed streigid.

POLIITILISEST KOOSTÖÖST KEELDUMISE MEETODID:

  • 1. Võimu eitamine, näiteks truudusest loobumine või selle mitteavaldamine.
  • 2. Valitsuste tegevused.
  • 3. Kodanike koostööst keeldumine valitsusega.
  • 4. Kodanike alternatiivid allumisele, näiteks allumatus otsese kontrolli puudumisel, varjatud allumatus, istumisstreik.
  • 5. Streikide ja majanduslike sulgemiste kombinatsioon, näiteks info- ja käsuliinide blokeerimine, venitamine ja takistamine, üldine administratiivne koostööst keeldumine, mäss.
  • 6. Sisepoliitiline valitsustegevus, näiteks poollegaalne viivitamine ja vältimine või riigi institutsioonide koostööst keeldumine.
  • 7. Rahvusvaheline valitsustegevus, näiteks diplomaatiliste sündmuste tühistamine, diplomaatilise suhete peatamine, rahvusvahelistest organisatsioonidest lahkumine, rahvusvahelistest organisatsioonidest väljaheitmine.

MITTEVÄGIVALDSE SEKKUMISE MEETODID:

  • 1. Psühholoogiline sekkumine, näiteks enesepaljastamine, näljastreik, mittevägivaldne ahistamine.
  • 2. Füüsiline sekkumine, näiteks keeldumine rahumeelselt istudes mingilt territooriumilt lahkumast, mittevägivaldne protest seistes või sõites, mittevägivaldne skandeerimine, takistamine või okupeerimine.
  • 3. Sotsiaalne sekkumine, näiteks asutuste ülekoormamine, alternatiivsete sotsiaalsete institutsioonide suhtlusvahendite loomine.
  • 4. Majanduslik sekkumine, näiteks töölt äraminekust keeldumine, blokaadi eiramine, ennetav kokkuost, valikuline ettevõtete ja toodete eelistamine, alternatiivsed majanduslikud institutsioonid.
  • 5. Poliitiline sekkumine, näiteks administratiivsete süsteemide ülekoormamine, salaagentide identiteetide paljastamine, tahtlik vangistusse minek, paralleelvalitsuse ja topeltsuveräänsuse tekitamine.

Joonealused märkused: / Viited:

  • 1 Tsiviilvastupanu kirjeldas Hiina õpetlane Liu Ji (1331–1375) oma õpetlikus loos „Ahvide isand“, kuidas on võimalik koostööst keeldudes põhjustada vastasele märkimisväärset materiaalset ja psühholoogilist kahju. Liu Ji kasutas loo kirjeldamisel inimeste asemel rollikangelastena ahve, kes siis ühel hetkel lahkusid kollektiivselt isanda teenistusest, hävitades isandale eluks vajaliku puuviljalao, kuhu nad olid tema käsul puuvilju korjanud. Ahve ekspluateerinud isand nälgis selle tõttu surnuks. Õpetlase Liu Ji loo moraal on, et mõned inimesed valitsevad teisi trikkide abil ega järgi valitsemise käigus õiglaseid printsiipe. Liu Ji selgitab, et hetkel, kui alluvad on valgustatud, siis isanda trikid enam ei toimi. News from Albert Einstein Institution, “Nonviolent Sanctsions,” 3, Winter 1992/93, Vol. IV, No. 3.
  • 2 Elanikele toetuvat kaitset teevad tsiviilelanikud, mitte sõjaväelased, kasutades selleks ainult vägivallatuid tsiviilmeetmeid, eesmärgiga lõpetada okupatsioon või saada jagu välis- ja siseanastajatest, kelleks võivad olla sõjaväelises riigipöördes osalejad. Gene Sharp, „Elanikele toetuv kaitse: postmilitaarne relvasüsteem“. Tõlge eesti keelde (Tallinn, Infomare, 1994), 8.
  • 3 Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, “The Success of Nonviolent Resistance Campaigns,” in Why Civil Resistance Works: The Strategic Logic of Nonviolent Conflict, ed. Bruce Hoffman (New York: Columbia University Press, 2013), 12.
  • 4 Gene Sharp, “Groundwork for nonviolent action,” in The Politics of Nonviolent Action: the Dynamics of Nonviolent Action, (Porter Sargent Publishers, Boston: 2000), 452-453.
  • 5 www.aeinstein.org/free-publications
  • 6 www.youtube.com/watch?v=PrOshfHmpt4
  • 7 Bruce Jenkins, “Center of Ethics of Nonviolence Formed in Moscow,” in Nonviolent Sanctsions: News from Albert Einstein Institute I, no. 3 (Winter 1989/90): 2.
  • 8 Peter Ackerman and Jack DuVall, “Nonviolent Power in the Twentieth Century,” Political Science and Politics 33, no. 2 (June 2000): 148 www.jstor.org/stable/420882.
  • 9 Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, Why Civil Resistance Works, 66.
  • 10 Chenoweth and Stephan, “Exploring Alternative Explanations for the Success of Civil Resistance,” in Why Civil Resistance Works: the Strategic Logic of Nonviolent Conflict, ed. Bruce Hoffan (New York: Columbia University Press, 2013), 63-64.
  • 11 Ibid. 66.
  • 12 Ibid. 54-55.
  • 13 www.usip.org/sites/default/files/nonviolent_eng.pdf, 27.
  • 14 Gene Sharp, „Võimuallikate kindlakstegemine“, Elanikele toetuv kaitse: postmilitaarne relvasüsteem. Tõlge eesti keelde (Tallinn, Infomare, 1994), 21-22.
  • 15 Gene Sharp, 69.
  • 16 Gene Sharp, Elanikele toetuv kaitse: postmilitaarne relvasüsteem. Tõlge eesti keelde (Tallinn, Infomare, 1994), 31.
  • 17 Ibid., 69.
  • 18 Gene Sharp, “Groundwork for nonviolent action,” in The Politics of Nonviolent Action: the Dynamics of Nonviolent Action, (Porter Sargent Publishers, Boston: 2000), 69.
  • 19 Chenoweth and Stephan analüüsisid 323 vägivaldset ja mittevägivaldset kampaaniat, mis leidsid aset aastatel 1900–2006, mille käigus toimus režiimi vahetus, vastuhakk võõrvallutajale või separatistlik tegevus. Uurimuses on esmakordselt kataloogitud ja analüüsitud kõiki teadaolevad sõjalisi ja mittesõjalisi konflikte eelmainitud ajal. Chenoweth and Stephan, Why Civil Resistance Works, 17.
  • 20 Maria J. Stephan and Erica Chenoweth, “Why Civil Resistance Works, The Strategic Logic of Nonviolent Conflict,“ International Security 33, no. 1 (Summer, 2008): 8, www.jstor.org/stable/40207100.
  • 21 Ebaõnnestunud tsiviilvastupanu kampaaniad on aset leidnud näiteks Lõuna-Koreas 1979-1980, Pakistanis 1983, Lõuna-Aafrika apartheidis 1952–1961, Panamas 1987–1989, Hiinas 1956-1957, 1976–1979, 1989, Birmas 1988, Ungaris 1956, Tiibetis 1987–1989, Rumeenias 1987–1989, Jugoslaavias 1981, Serbias 1989, Valgevenes 2006, Lääne-Paapuas 1964, Ida-Saksamaal 1956, Nigeerias 1990–1995, Venemaal 1991, El Salvadoris 1979–1981. Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, Why Civil Resistance Works, tabel A.1 Vägivallatud kampaaniad, 233–236.
  • 22 Margus Kuul, „Tsiviilvastupanu kui tähtis element totaalkaitse strateegias,“ https://calhoun.nps.edu/bitstream/handle/10945/42667/14Jun_Kuul_Margus.pdf?sequence=1
  • 23 Sharp, The Politics of Nonviolent Action, 462.
  • 24 Sharp, The Politics of Nonviolent Action, 498.
  • 25 Rita Stephan, “Leadership of Lebanese Women in the Cedar Revolution,” in Muslim Women in War and Crisis, ed. Faegheh Shirazi (Austin: University of Texas), 177‒178.
  • 26 Sharp, The Politics of Nonviolent Action, 667‒669.
  • 27 Laar, Ott ja Endre, Teine Eesti, 393.
  • 28 Ibid., 343.
  • 29 Nicholas Blanford, Killing Mr. Lebanon: The Assassination of Rafik Hariri and Its Impact on the Middle East (New York: I.B. Tauris, 2006), 151.
  • 30 Rudy Jaagar and Maria J. Stephan, “Lebanon’s Independence Intifada: How an Unarmed Insurrection Expelled Syrian Forces,” in Civilian Jihad: Nonviolent Struggle, Democratization, and Governance in the Middle East, ed. Maria J. Stephan (New York: Palgrave Macmillan, 2009), 171.
  • 31 Erica Chenoweth and Maria J. Stephan, “The Success of Nonviolent Resistance Campaigns,” in Why Civil Resistance Works: The Strategic Logic of Nonviolent Conflict, ed. Bruce Hoffman (New York: Columbia University Press, 2013), 32–35.
  • 32 Bruce Jenkins, “Civilian-Based Defense Discussed in Moscow and Baltics,” Nonviolent Sanctions: News from The Albert Einstein Institution III, no. 3 (Winter 1991/92): 5, www.aeinstein.org/wpcontent/uploads/2014/01/nvs-vol.-3-no.3.pdf.
  • 33 Ibid.
  • 34 Eesti kaitseministeerium, Riigikaitse strateegia, 5. www.kmin.ee/files/kmin/img/files/Riigikaitse_strateegia.pdf