Keskaegne õppematerjal: kuidas üks õige rüütel olla

 (1)
Keskaegne õppematerjal: kuidas üks õige rüütel olla
Crécy lahing maalina aastast 1415. (Foto: Wikimedia Commons / vabakasutuseks)

Saja-aastase sõja alguses kaotasid prantslased inglastele lahingu lahingu järel. See pani ühe Prantsuse sõdalase mõtlema, milles võib olla ebaedu põhjus.

Ta otsustas, et kõiges on süüdi nõrk seisus ning kirjutas õpiku sellest, kuidas olla üks tõeline rüütel. Muu hulgas kirjeldas ta detailideni rüütliks löömise tseremooniat, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Vahva prantsuse sõdalane Geoffroi de Charny (u 1306–1356) sündis Burgundias mitte just kõige jõukama aadlipere noorima pojana, ent omandas abielude kaudu õige mitu maavaldust.

Kuulsaks sai ta aga kartmatu võitlejana, keda ei murdnud isegi mitu vaenulike inglaste kätte vangilangemist. De Charny pälvis Prantsuse kuninga usalduse. Kui ta 1356. aastal Poitiers’ lahingus surma sai, oli just tema kätes kuninga püha lipp oriflamm.

De Charny rüütlikarjäär langes samasse aega Saja-aastase sõja algusega, mil Inglise kuningas Edward III nõutas endale Prantsuse trooni.

Sõja algus oli inglastele igati edukas, näiteks põrmustasid nende vibukütid 1346. aastal Crécy lahingus Prantsuse rüütliratsaväe.

See ja veel mitu teistki kaotust tekitasid riigis poliitilise kriisi. Muu hulgas sattusid kahtluse alla ka rüütlite senised privileegid, mille ainsaks õigustuseks sai olla vaid nende sõjaline võimekus.

Rüütlite üle hakati avalikult nalja viskama, neid kujutati saamatute ja edevate ahnepäitsudena, kes ei osanud muud kui juveele kokku osta. Lisaks laastas 1348. aastal Prantsus­maad katk, milles nähti Jumala karistust valede eluviiside eest.

Seotud lood:

Rüütellikkuse raamat

Geoffroi de Charny sattus 1349. aastal teist korda Inglise kuninga kätte vangi ning võimalik, et just siis sai ta küllalt aega järele mõelda Prantsuse rüütliväe kroonilise ebaedu põhjuste üle.

Nähtavasti jõudis ta järeldusele, et rüütliseisusest tuleb välja rookida nii ihuline kui ka moraalne lodevus. Nende mõtiskluste tulemusena sündis „Livre de chevalerie“ (e.k „Rüütellikkuse raamat“), mis tänaseni säilinuna on ­haruldane allikas keskaegse rüütliseisuse kohta.

Erinevalt mitme teise autori samalaadsest tööst ei keskendu de Charny ainult sellele, milline üks rüütel tema arvates olema peaks, vaid kirjeldab ka reaalset olukorda ning nahutab väärnähtusi, näiteks rüütlitele sobimatut luksuseihalust. „Au ei saavutata oma kehalise mugavuse eest hoolitsemisega,“ hoiatab ta.

De Charny taunib oma teoses põhjendamatut vägivalda, sh rüütlite tegutsemist maanteeröövlitena, kuid julgustab valehäbita õppima sõjakunsti oma kogenumatelt kolleegidelt: „Asju, mida sa ei tea, peaksid sa siira alandlikkusega paluma endale õpetada.“

„Rüütellikkuse raamat“ on kui motivatsiooniõpik algajale. Näiteks kirjutab Charny, et lahingusse minnes ei tohi mõelda kaotusele, vaid alati tuleb eeldada võitu, sest see hoiab südame vaprana ja vaimu kindlana. Tema raamat oli mõeldud ettelugemiseks uue Prantsuse rüütliordu ehk Tähe ordu liikmetele.

Patusest minevikust tuli vabaneda

„Rüütellikkuse raamatus“ on kirjas ka rüütliks löömise tseremoonia. Enne seda pidi kandidaat pihtima ja kõiki oma patte kahetsema, et seada end valmis armulaual osalemiseks.

Tseremoonia eelõhtul tuli tulevastel sõdalastel end pikalt ja põhjalikult vannitada, et ka keha vabaneks senise ebaväärika elu tagajärgedest. „Kõik roppused tuleb jätta vette,“ õpetab de Charny.

Kui kandidaat vannist lõpuks puhtana väljus, pidi ta heitma uude voodisse valgete linade vahele. See sümboliseeris tema võitu senise patuse elu üle: minevik üheskoos seal leiduvate Jumalat pahandavate tegudega jäi nüüd selja taha.

Viimaks saabusid staažikamad rüütlid ja hakkasid oma tulevast kolleegi riietama. Nad panid talle selga uued heledad rõivad, mis sümboliseerisid nii moraalset kui ka ihulist puhtust. Kandidaat rüütati seejärel punasesse tuunikasse, mis märkis valmisolekut valada oma verd kristliku kiriku kaitseks.

Jalga sai tulevane rüütel mustad sukad, mis pidid talle meelde tuletama, et ta oli mullast pärit ja võis iga hetk uuesti mullaks saada. Seejärel sidus kandidaat endale ümber valge vöö, mis pidi meenutama kohustust hoida oma keha puhas ja rüvetamatu.

Kõige lõpuks asetati tema õlgadele punane keep, mis de Charny sõnul sümboliseeris juba muistsest ajast saadik alandlikkust.

Palvetasid öö läbi

Kui kandidaadid olid riides, saatsid rüütlid nad rõõmsas protsessioonis kirikusse.

Loe veel

Sinna jäädi palvusele ehk vigiiliale kogu ööks, palvetades intensiivselt kuni koiduni välja. Hommikul viidi kandidaadid missale ning kui see läbi sai, algaski rüütliks löömise tseremoonia.

Ordu poolt tseremooniat korraldama määratud rüütel andis igale kandidaadile kaks kuldset kannust, mis kinniti saabaste külge. See pidi näitama, et vapra mehe südames pole materiaalsele saamahimule enam kohta.

Seejärel võttis kombetalituse teostaja kahe teraga mõõga – see osutas rüütli valmisolekule kaitsta õigust ja õiglust hoolimata sellest, kustpoolt lähtus neid ähvardav oht –, suudles kandidaati ning puudutas mõõgaga tema õlga.

Sellega oligi uus rüütel valmis, ta oli ordusse vastu võetud ning tema ja ta kolleegide vahel pidid nüüdsest valitsema igavene rahu, armastus ja lojaalsus.

Kuidas saada rüütliks? Mai lõpus ilmus Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubilt tunnustatud keskajauurija Michael Prestwichi teos „Rüütel. Keskaegse sõdalase (mitte­ametlik) käsiraamat“. Uuri lähemalt: ajalooraamatud.ee.