Sellele mõistatusele vastuse leidmiseks peame rändama ajas tagasi muistsesse Egiptusse, selgitab How-To Geek.

Ehkki paljud maailma kultuurid rakendavad kümnendsüsteemi (suuresti seetõttu, et nende esindajad alustasid matemaatikateaduse uurimist omaenda sõrmede loendamisest), kasutasid muistse Egiptuse elanikud kaheteistkümnendsüsteemi.

Üksikute sõrmede loendamise asemel loendasid egiptlased sõrmede lülisid, kasutades pöidlaid meelespeadena (kummalgi käel on neli sõrme, kummagi käe kohta tuleb tosin lüli, kokku kaksteist ühikut).

Just toosama kaheteistkümnendsüsteem ajendas egiptlasi jaotama ööpäeva 24 tunniks (ehk kaheks tosinatunniseks pooleks).

Egiptuse tunniarvestuse juures oli eriti märkimisväärne, et nii valgele kui ka pimedale ajale eraldati 12 tundi — see tähendas, et suvel, mil päevad on pikemad, pikendati ka päevaseid tunde ja lühendati vastavalt öiseid tunde.

Päeva moodustavate tundide pikkus ei ühtlustunud enne, kui Kreeka matemaatikud arvutuste lihtsustamise huvides vastava idee välja pakkusid.

Ka pärast seda jäi üksikute tundide vältus suuresti triivima, kuni ligi viisteist sajandit hiljem võeti viimaks kasutusele mehaanilised kellad.