Kennedy mõrv ja üks “väga karvane käsi” Oswaldi selja taga

 (109)
Kennedy mõrv ja üks “väga karvane käsi” Oswaldi selja taga
John F. Kennedy saatjatega enne atentaatiWikimedia commons

22. novembril 1963 kõlas kolm saatuslikku lasku Texases, Dallase kesklinnas, mis tapsid USA president John F. Kennedy. Tänaseks on see sündmus kujunenud peaaegu kõigi hilisemate vandenõuteooriate emaks.

Ilmselgelt on tegemist ühe kõige põhjalikumalt uuritud mõrvaga ajaloos, kuid küsimärke on õhus enam kui küll.

Niisiis, enamik tunnistajaist kuulis kolme lasku, kuigi selles segaduses oli võimatu täpselt aru saada kust kuulid tulid ja mitu neid üldse tulistati. President suri juba haiglasse saabudes, ka Kennedyga samas autos olnud kuberner John Connally sai raskelt haavata, aga teda suudeti päästa. Ka üks pealtvaataja oli saanud rikošetist kriimustada.

Pool tundi pärast tulistamist leidis kohalik politsei Dallase raamatuhoidla kuuendalt korruselt Itaalia-päritoluga Carcano vintpüssi, millest pärinesid presidenti tabanud kuulid. 70 minutit pärast tulistamist peeti ka kinni keegi Lee Harvey Oswald, kes oli jõudnud vahepeal tappa veel ühe politseiniku.

Oswald süüd omaks ei võtnud, väitis hoopis, et teda karistatakse varasema NSV Liidus elamise eest, kuid enne kui teda jõuti isegi põhjalikumalt üle kuulata, sai ta omakorda surma kellegi Jack Ruby tulistatud kuulidest kaks päeva hiljem. Ruby motiivid on jäänud sama müstiliseks kui Oswaldigi omad.

Seotud lood:

Warreni komisjon järeldas septembris 1964, et Oswald oli tegutsenud üksi, kuna kaasosalisi tõestada oli võimatu. Enamik ameeriklastest pole selle järeldusega siiani leppinud. 2003. aasta küsitlus näitas, et 37 protsenti süüdistab Kennedy mõrvas pigem maffiat, 34 protsenti CIA-d, 18 protsenti asepresident Lyndon B. Johnsonit, 15 protsenti NSV Liitu ja 15 protsenti kuubalasi. Enamik ameeriklastest on jäänud uskuma, et Nõukogude luureteenistus Kennedyt ei tapnud, ometi on just siin väga palju lahtisi otsi.

Vintpüssi oli Oswald ostnud kataloogikaubamajast, tellides selle postkasti, mille ta oli juba 9. oktoobril 1962 rentinud. On alust oletada, et mõrvaplaan pidi juba siis tal olemas olema. Vaevalt neli kuud enne seda oli tema, koos venelannast abikaasa ja vastsündinud lapsega saanud loa naasmiseks NSV Liidust USA-sse. Tunnistajatele olevat Oswald kinnitanud, et ta on juba NSV Liidust tüdinenud, aga kõike järgnenut arvestades lõhnab ta jutt pigem suitsukatte järele.

Neli aastat varem

Algas see lugu oktoobris 1959, kui vaimsete häiretega 19-aastane Oswald, kes merejalaväelasena oli ilmutanud tõsist saamatust (tulistades ennast näiteks jalga), saabus ootamatult N Liidu saatkonda Helsingis ja teatas, et tahab NSV Liitu kolida. Ta oli esimene NSV Liitu üle hüpanud merejalaväelane, ta lubas jagada ka oma salajast sõjalist infot (mida ta ka radarijaamas töötanuna võis omada), ning praktiliselt saabumisest kuni lahkumiseni kaks ja pool aastat hiljem oli KGB pideva järelevalve all.

Teda jälgis pidevalt vähemalt 20 KGB agenti, ja kui oletada, et näiteks KGB võis tahta Kennedyt tappa, oleks neil Oswaldi veenmiseks olnud piisavalt võimalusi. Loomulikult, sellistest asjadest dokumentaalseid tõendeid ei jäeta ja ka isikud, kes võinuks asjast midagi teada on enamikus juba manalateed läinud. Aga ikkagi, Oswald tuli NSV Liidust, hakkas kohe relva otsima ja seejärel ootas soodsat hetke.

1978. aastal hüppas läände Rumeenia luurekindral Ion Pacepa, kelle väide on selge: Oswald oli KGB agent, keda treeniti Kennedyt tapma. Ka Vassili Mitrohhini arhiivipaljastused viitavad enam kui kahtlastele mängudele Oswaldi ümber. Pacepa kinnitas, et ka rumeenlased olid kaasatud üleilmsesse desinformatsioonikampaaniasse, mis püüdis järjekindlalt varjata KGB võimalikku seost Kennedy mõrvaga ja külvata kahtlust, paranoiat. Ka üks väidetav asitõend, nn Hunti kiri, mis pidi tõestama CIA “karvast kätt” Kennedy mõrva taga oli Moskvas tehtud võltsing.

Moskvas oli Oswaldi esialgu ringi veetud Intouristi giidi järelevalvel, tema varjupaigataotlus võeti NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumis kiirkäsitlusele ühe päevaga, tema teele saadeti ka üks raadioajakirjanik, et jääks mulje nagu Oswald oleks nõukogude riigis teretulnud. Ja siis algas juba avalik Oswaldi töötlemine KGB esimese peadirektoraadi (ehk siis välisluure) poolt.

Vahepeal oli jõutud Oswaldi varjupaigataotlusele ära öelda, mees oli jõudnud end hotellis vigastada, ta oli viidud KGB kontrollitavasse psühhoneuroloogiahaiglasse ja jälle välja lastud, Oswald jõudis teha ka veidra visiidi USA suursaatkonda, kuhu jättis oma passi. Kõik osana mingist kummalisest mängust, mille tagamaid ei ole suudetud tänaseni mõista. Järgmise kahe kuu kohta on aga teada vaid seda, et väidetavalt olevat Oswald täiendanud oma vene keele oskust. Teda saatma määratud giid oli talle andnud ka varjunime Alek.

Oswaldi NSV Liidu episood (loe ka siinset kronoloogiat) on kirja pandud suures osas isikute poolt, kes ise KGB-s töötasid, näiteks 1993. aastal temast raamatu kirjutanud polkovnik Oleg Netšiporenko on mõningate oletuste kohaselt kohtunud Oswaldiga veel 1963. aastal Mehhikos. Ja sellise tausta pealt on ka võimatu uskuda kõike, mis Oswaldi Moskva-perioodist räägitakse. Netšiporenko peaks ise põhjusega kahtlusaluste isikute nimekirja kuuluma.

Niisiis, jaanuaris 1960 saatis Moskva KGB Oswaldi elama ja töötama Minskisse. Kohalikule KGB-le oli antud ülesandeks teda jälgida, mis pidanuks kinnitama, et Moskva KGB teda ei usalda. Kas tõesti püüti ka neid ninapidi vedada? Oswald pandi töötama Minski raadiotehasesse. Seal töötades puutus ta näiteks kokku ka hilisema Valgevene riigipea Stanislau Šuškevitšiga. Aga see oli pigem juhus.

Minskis jõudis Oswald ka abielluda Marina Prussakovaga, kes sünnitas talle hiljem kaks tütart. USA-s elav Marina väidab siiani, et Oswald ei tapnud kedagi. Aga kui hästi temagi oma meest tundis?

Moskva KGB üritas aastail 1960-1962 kõiki, ka oma kolleege Minskis panna uskuma, et tegelikult neile Oswald huvi ei pakugi. Isegi kahtlaselt püüdlikult. Ja siis ühtäkki, mais 1962 ilmus Oswald uuesti USA saatkonda ja sai loa Ühendriikidesse naasmiseks.

Sama uskumatu kui “KGB ükskõiksus” Oswaldi suhtes, oli see, et meedia tähelepanu all USA-st NSV Liitu hüpanud ja ootamatult naasnud mehe ettevalmistusi presidendi mõrvaks ükski USA eriteenistus õigel ajal tähele ei pannud. Oswald tellis siis 1963. aastal kataloogipoest Carcano 6,5 mm kaliibriga vintpüssi ja .38 Smith&Wessoni revolvri. Tulistada oskas ta juba merejalaväelase perioodist peale.

Pole vaid teada, kas KGB töötles teda ka USA pinnal. Kui tõesti Oswald 1963. aastal veel Mehhikos NSV Liidu saatkonnas käis, kinnitaks see veelgi Pacepa väidet, et Oswald oli KGB poolt programmeeritud Kennedyt tapma.