Keemiarelva ajalugu: lihtsast mürginoolest närvigaaside ja binaarrelvani
Mürgi kasutamine relvana ulatub tõenäoliselt tagasi kiviaega. Peamiselt tehti seda küttimise eesmärgil – taimse või loomse mürgiga mürgitatud nooleotsad, taimse mürgiga kalade mürgitamine suletud veekogudes. Ajuti on mürginooli kasutatud ka lahingus ja seda teevad mõned metsikud suguharud tänapäevani.
Euroopa mütoloogias on mürginooli mainitud juba Antiik-Kreeka eepostes – Trooja piiramisel kasutasid neid mõlemad osapooled. Ajalooallikate andmetel puutusid Makedoonia Aleksandri sõdalased India vallutamisel kokku mürginooltega, umbes samal ajal on kreeklased omavahelistes sõdades kasutanud väävlit lämmatava gaasi (SO2) tekitamiseks.
2. sajandil m.a.j kasutati Hiinas arseeniühendeid sisaldavat suitsu talupoegade mässu mahasurumiseks ja sajand hiljem väävli ja bituumeni segu pärslaste poolt roomlaste vastu tänapäeva Süüria territooriumil. Läbi aegade on olnud tavaks vastaspoole kaeve mürgitada või vähemalt reostada. Keskajal jätkus sporaadiline keemiliste ainete kasutamine vastase kahjustamiseks, sellega puutusid kokku ka Hispaania konkistadoorid, kui indiaanlased Hispaniola saare vallutamisel nende pihta peenestatud pipraga täidetud pudelkõrvitsaid pildusid. Uusajast pärineb esimene keemiarelva keelustav kokkulepe, mis moodustas osa 1675. a prantslaste ja sakslaste vahel sõlmitud nn Strasbourgi leppest.
Tänapäevane keemiarelvade kasutamine sai alguse 19. sajandi teisel poolel. 1854. a soovitas inglise keemik Lyon Playfair kasutada tsüanodimetüülarsiiniga (sünonüüm kakodüültsüaniid, (CH3)2AsCN) täidetud kahurimürske Krimmi sõjas Sevastoopoli vallutamiseks. Briti vastavad instantsid lükkasid ettepaneku tagasi kui tsiviliseeritud riigi jaoks liialt barbaarse.
Seepeale kirjutas härra Playfair oma seisukohti selgitava kirja, mis sisaldas mõtteid nagu „Täiesti seaduslikuks sõjapidamisviisiks loetakse mürskude täitmist tinakuulidega, mis paiskuvad vaenlaste seas laiali ja kutsuvad esile surma kõige hirmsamatel viisidel. On täiesti arusaamatu, miks mürgist auru, mis tapab inimesi ilma kannatusi esile kutsumata, peetakse ebaseaduslikuks“. Tol ajal ei muutnud tema kiri inglise sõjaväejuhtide seisukohti, kuid leidis hiljem rakendust keemiliste ründeainete kasutamise õigustamiseks.
Oli teisigi humaniste ja haritud inimesi, kes soovisid inimese tapmist lahinguväljal muuta lihtsamaks, näiteks Ameerika Kodusõjas soovitas kooliõpetaja John Doughty täita kahurimürsud vedela klooriga. Üldjuhul oli ühiskondlik arvamus taolistele ideedele vastu ja 1899. a Haagi konverentsil läks USA vastuseisust hoolimata läbi ettepanek keelata mürskude täitmine lämmatavate gaasidega. Tõsist plaani laiaulatuslikult mürkaineid kasutada suurriikidel ilmselt polnud.
Esimene maailmasõda kui pöördeline aeg
Kõik arenenud riigid olid vaadelnud mürkaineid kui võimalikku sõjapidamisvahendit, kuid sellel ideel oli tugev ühiskondlik vastuseis. Alles Esimese maailmasõja käigus, kui ühelt poolt oli selge, et teine pool kasutab sõjamürke ja teiselt poolt oli sõjategevus patiseisus ning oli vaja välja mõelda mingi uus lahendus vastase kaitsest läbimurdmiseks, hakati riiklikul tasemel keemilise relva väljatöötamisega tegelema. Enne sõda oli selle teemaga rohkem tegeletud Saksamaal ja Prantsusmaal.
Need maad olid juhtivad keemiarelva väljatöötajad ka Esimese maailmasõja ajal. Kõigi sõdivate riikide teadlased uurisid kokku üle 3000 keemilise aine kasutamist potentsiaalse relvana. Selle ala peamised antipoodid olid kaks keemikut, Grignard ja Haber. Prantsuse keemik, Nancy ülikooli professor François Auguste Victor Grignard, Grignard’i reaktsiooni avastaja ja Nobeli preemia laureaat aastast 1912, juhtis prantslaste keemiarelva väljatöötamist, peamisteks saavutusteks sellel alal olid fosgeeni tööstusliku tootmise käivitamine ja ipriidi (sinepigaasi) tuvastamismeetodi väljatöötamine.
Haberi tegevus oli vastuoluline, tema esimene naine, samuti keemik, sooritas pärast 1915. a aprillikuist sakslaste edukat kloorirünnakut enesetapu. Sama tegi tema vanim poeg 1946. a, oletatavasti süütundest isa seotuse tõttu keemiarelvatööstusega. Pärast sõda töötati Haberi juhtimisel välja vesiniktsüaniidil põhinev kahjuritõrjevahend Zyklon B, mis hiljem leidis kasutust hukkamisvahendina mõnes Saksa koonduslaagris. Asja muudab pikantsemaks fakt, et Haber oli päritolult juut, kes, olles ise sõjakangelase staatuses, lahkus protestiks juudi teadlaste tagakiusamise vastu 1933. a Saksamaalt Suurbritanniasse. Seal tehti talle ettepanek asuda tööle nüüdse Iisraeli territooriumil Rehovoti linnas asuvasse teadusasutusse (tänapäeval Weizmanni instituut), kuid Haber suri teel sinna 1934. a jaanuaris Šveitsis.
Esimesed keemiarelva katsetused Esimeses maailmasõjas ei väljunud otseselt Haagi konventsiooni raamest, sest kasutati mitteletaalset pisargaasi.
Moodsa keemilise ründeaine esmakasutaja au jääb prantslastele, kes juba 1914. a augustis kasutasid sakslaste vastu püssigranaatidena väljalastud pisargaasi etüülbromoatsetaati. Rünnak ei õnnestunud, sakslased isegi ei pannud algul seda tähele. Prantslased olid järjekindlad, kasutati ära olemasolev varu ja telliti uut juurde, broomi defitsiitsuse tõttu hakati kasutama kloroatsetooni. Pisargaasi kasutamine prantslaste poolt mingit praktilist efekti ei andnud, küll said sakslased moraalse õiguse väita, et keemiasõjaga tegi algust vastaspool. Ega sakslasedki patuta polnud, nemad kasutasid pisargaasi 1914. a novembris inglaste vastu, kuid, nagu prantslastegi puhul, ei pandud seda õieti tähelegi. Kumbki pool ei pidanud gaasi kasutamist tegelikuks ründeks, seda käsitleti rohkem kui püüet vastast teatud kohast lahkuma sundida.
Esimene laiaulatuslik keemiarünnak toimus 31. jaanuaril 1915, kui sakslased tulistasid ~18 000 3 kg ksülüülbromiidi (sünonüüm metüülbensüülbromiid, orto-, meta- ja para-vormide segu) sisaldavat mürsku venelaste positsioonidele Varssavi lähedal Bolimovi lahingu käigus. Et keemiarelva kasutamise kogemus puudus, ei osatud arvestada sellega, et madala temperatuuri tõttu kasutatud pisargaas külmus ja rünnak jooksis praktiliselt tühja.
Saksa gaasirünnak idarindel.
Esimene tõeline letaalne mürkgaas, mida sakslased kasutasid, oli kloor. Väiksemal määral katsetati sellega alates 1915. a jaanuarist, kuid esimene tõsiste tagajärgedega keemiarünnak toimus aprillis 1915, kui sakslased lasid Belgia linna Ypres’i lähedal liitlaste positsioonide suunas lendu balloonides kohaletoodud 168 tonni gaasilist kloori. Umbes 6,5-kilomeetrisel rindelõigul muutusid Prantsuse-Alžeeria koloniaalväed võitlusvõimetuks, praktiliselt kogu isikkoosseis sai kannatada. Kloori toimel hukkunute arv on ebaselge, see võis ulatuda kuni 6000-ni.
Teist korda kasutasid sakslased kloori edukalt idarindel 1915. a maikuus, kui Varssavi lähedal Bolimovi lahingus 7,5 km rindelõigul lasti venelaste suunas balloonidest lendu 263 tonni gaasi. Hukkunute arvuks loetakse erinevatel andmetel 1000–6000 võitlejat. Venelastel mitte ainult ei puudunud kaitsevahendid, vaid polnud tehtud ka ettevalmistusi nende muretsemiseks ja seetõttu kannatasid Vene väed Esimeses maailmasõjas keemiarelva tõttu kõige rohkem. Teiste osapooltega enam-vähem võrdväärne kaitse keemiarelva vastu suudeti Vene armees organiseerida alles 1916. aasta lõpuks, kui ebaõnnestunud Mäeinstituudis väljatöötatud nn Oldenburgi printsi gaasimaski (маска принца Ольденбургского) asemel võeti kasutusele Zelinsky-Kummanti gaasimask (противогаз Зелинского-Кумманта).
Mürkgaaside laialdase kasutamisega samaaegselt omandati paratamatult esimesed keemiasõja-kogemused. Pandi tähele, et gaasirünnaku ajal püsti seisvad mehed said vähem kannatada kui need, kes maas lamasid, jooksvad mehed kannatasid rohkem kui need, kes vähem liikusid. Kõige rohkem said kannatada kaevikus olevad või gaasipilvega kaasa jooksnud mehed, samal ajal kui mehed, kes tõusid kaevikurinnatisele püsti, võisid jääda kahjustamata.
Esimene tõsine gaasirünnak sundis tähelepanu pöörama ka kaitsevahenditele ja 1915. a suvest olid läänerindel võitlevate armeede sõdurid varustatud esimeste efektiivsete – seda küll ainult kloori vastu – gaasimaskidega, kuid kohati ei osatud neid kasutada. Esimesed gaasimaskid olid pigem riidest kotid, mis paeltega kinnitatult nina ja suu ees püsisid. Neid valmistati kampaania korras mõne päeva jooksul üle miljoni. Samas unustati sõdureid informeerimast, et kloori vastu aitavad need ainult märjana, soovitavalt immutatuna mõne aluseliste omadustega ainega, näiteks naatriumvesinikkarbonaadi lahusega. Seetõttu polnud paljudel juhtudel sellisest kuivast marlimaskist vähimatki abi.
Sõjaväelaste seisukohalt vaadates oli senini efektiivseimal gaasil klooril ka palju puudusi. Selle eest oli ennast lihtne kaitsta, põhimõtteliselt aitas juba märja riidelapi näo ees hoidmine, kloor lahustus vees ja riiet ei läbinud. Teiseks oli klooril tugev lõhn, see moodustas hästinähtava roheka pilve ning bronhide limaskestaga kokku puutudes kutsus esile tugeva köha, mis vähendas kopsu jõudnud kloori hulka. Prantsuse keemiku väljapakutud fosgeen oli palju raskemini avastatav, see oli värvitu ja nõrga kopitanud heina lõhnaga. Jõudnud kopsudesse, ei kutsunud see esile köha ja seetõttu oli lihtsam saada letaalset doosi. Fosgeen reageerides kopsukoe valkudega, kutsus nendes esile keemilisi muudatusi, mille tulemusena hävisid kapillaaride seinas gaasi vedelikust eraldavad membraanid. Fosgeenimürgistus ei pruukinud avalduda kohe, väiksemate dooside korral saabus surm alles kuni 72 tunni möödumisel ekspositsioonist.
Kombineerides kloori ja fosgeeni „häid“ omadusi, kasutati alates 1915. a lõpust neid enamasti koos. Fosgeen oli Esimeses maailmasõjas kasutatud sõjagaasidest kõige letaalsem, selle arvele langes kuni 85% läänerindel gaasirünnaku tagajärjel hukkunutest. Kuigi fosgeeni võtsid relvastusse esimesena prantslased, kasutasid seda (koos klooriga) suuremahulises gaasirünnakus esimesena 1915. a detsembris sakslased. 1916. a mais võtsid sakslased kasutusele fosgeenile keemilistelt omadustelt ja toimelt sarnase difosgeeni. Erinevalt fosgeenist oli see vedelik, mida seetõttu oli mugavam kasutada, peale selle suutis difosgeen kahjustada tolleaegse gaasimaski filtrit.
Fosgeeni kui uue gaasi vastu olemasolevad gaasimaskid hästi ei toiminud ja neid tuli täiustada, lisades filtreerivasse elementi heksametüleentetramiini.
Esimese maailmasõja käigus valmistati kokku 190 000 tonni keemiarelvi, sellest 36 600 tonni fosgeeni (Saksamaa 18 100, Prantsusmaa 15 700) ja 93 800 tonni kloori. Suurim keemiarünnak toimus oktoobris 1915 Reimsi all, kus sakslased lasid balloonidest välja 550 tonni kloori.
Katsetati ka teisi võimalikke keemilisi ründeaineid, näiteks kasutasid prantslased 1915. a alates 4000 tonni vesiniktsüaniidi ja hiljem tsüaankloriidi (cyanogen chloride). Kokku katsetati umbes 30 toksilise ainega, kuid nendest kõige efektiivsemaks osutus 1917. a juulis sakslaste poolt kasutusele võetud bis-(2-kloroetüül)-sulfiid. Kuna see juhtus enne Ypres linna all toimunud kolmandat lahingukampaaniat ja seal rohket kasutust leidis, sai paljudes keeltes selle nimeks ipriit.
Ipriit on sõltuvalt puhtusastemest värvitu kuni kollakaspruun sinepitaime meenutava lõhnaga kõrgel temperatuuril keev vedelik, sealt ka inglisekeelne nimetus – mustard gas ehk sinepigaas. See keemiliselt väga aktiivne aine blokeerib rakkude jagunemise ja kutsub esile raku surma. Kuna see on rasvlahustuv aine, imendub ipriit hästi läbi naha. Ipriit kutsub esile villide tekke nii nahal kui ka kopsukoes, sellele lisandub üldmürgistav toime. Sümptomid ei avaldu kohe, mistõttu kannatanud ei pruugigi aru saada, et viibivad saastatud alal. Nähud ilmnevad mõne aja pärast, kuni 24 tunni jooksul pärast mürkainega kokkupuutumist.
Nahakontaktil saadud kahjustust võib võrrelda põletusega, kusjuures selle kutsuvad esile ka läbi riiete tunginud mürkaineaurud. Üle 50% nahapinnast kattev põletus lõppeb enamasti surmaga. Keskmine või kerge ipriidimürgistus nõuab pikaajalist ravi, millele lisandub kõrgenenud vähirisk tulevikus. Hoolimata halvast kuulsusest oli esimese mõne kasutusnädala jooksul hukkunute osakaal ipriidi tõttu kannatanutest 3 4%. Liitlastel kulus peaaegu aasta ipriidi toomiseks sõjaväljale ja alates 1918. a augustist kasutasid kõik läänerindel sõdivad osapooled seda võrdsel määral. Ipriidi tõttu täiustati gaasimaske ja tekkis vajadus kogu keha kaitsvate kaitseülikondade järele, kuna esmakordselt toimis mürk ka läbi naha.
1918. a käivitati USA-s programm uue mürkaine, 1904. a sünteesitud ljuisiidi, kasutamiseks keemiarelvana. Tööstuslik tootmine algas 1918. a novembris, kuid Esimene maailmasõda jõudis enne uue relva kasutuselevõttu ära lõppeda. Ljuisiidil on välistelt tunnustelt ipriidiga sarnane toime, see oli võimeline tungima läbi naha ja tekitama ville, kuid tema toimemehhanism oli ipriidist erinev. Ljuisiidis sisalduv areseen blokeeris püruvaatdehüdrogenaasi, mis osaleb energiarikka ühendi ATP (adenosiintrifosfaadi) sünteesil, häirides sellega organismi kõige fundamentaalsemat ainevahetusmehhanismi.
Keemiarelva kasutamises omandati pidevalt kogemusi ja gaasi balloonidest lendulaskmise asemel hakati järjest rohkem kasutama suurtükimürske. Meetod likvideeris nn balloonimeetodiga kaasneva ettearvamatuse – kunagi ei võinud kindel olla, millises suunas tuul puhub. Sellel põhjusel ebaõnnestusid mitu nii sakslaste kui ka nende vastaste massiivset keemiarünnakut, kaasa arvatud inglaste esimene katse 1915. a septembris kloori kasutada. Viimane sakslaste balloonirünnak toimus 1916. a augustis, sama aasta lõpuks läksid kõik sõdivad osapooled üle suurekaliibriliste suurtükimürskude kasutamisele keemiliste ründeainete kohaletoimetamiseks.
1917. a algul hakati mürkaineid vaenlase positsioonidele paiskama primitiivsete miinipildujatega (Livens gas projector), mille toru läbimõõt oli ~20 cm ja millega sai 14 –18 kg väikese lõhkelaenguga varustatud gaasiballooni tulistada kuni 2 km kaugusele. Gaasimiinipildujate eelis oli võime laial maa-alal tekitada sama suur gaasikontsentratsioon kui allatuult balloonidest lastes. Vedelat kloori või fosgeeni oli mürsus liiga vähe, et efektiivset tulemust saavutada. Ipriit aga ei nõudnud efektiivse toime saavutamiseks väga suurt lokaalset kontsentratsiooni ja sobis seetõttu kõige paremini kahurimürskude täitmiseks.
Ipriiti hakati lisama ka tavalistesse kahurimürskudesse ja nii sisaldasid Esimese maailmasõja lõpul juba pooled väljatulistatud kahurimürsud keemilist ründeainet. Tavaliselt kombineeriti kahurväe tulelöögi ajal tavalisi lõhkemürske ipriiti või muud mürkainet sisaldavate mürskudega. Eriti efektiivne oli sellise kombineeritud laskemoona kasutamine näiteks vastaspoole kahurväe mahasurumisel. Kasutatud keemiliste ründeainete kogus suurenes pidevalt ja keemiarelva kasutamine muutus rutiinseks toiminguks. Esimese maailmasõja viimasel aastal läks keemiarelva tootmise ja kasutamise juhtpositsioon üle inglaste-prantslaste-ameeriklaste kätte. Kuigi sakslased olid neist ees vastavate teadusuuringute osas, tagas liitlaste tohutu majanduslik ülekaal neile edu ka sellel alal.
Vastukaaluks oli rutiinseks ja efektiivseks muutunud ka mürkainetevastaste kaitsevahendite kasutamine, mistõttu keemiarelvast tingitud kaotuste osakaal jäi üsna väikeseks. Püüti hakata isegi keemiarelva imiteerima, töötati välja spetsiaalsed haisvaid aineid sisaldavad mürsud, mille ainus eesmärk oli sundida vastast gaasimaski ja muid kaitsevahendeid kasutama, et seeläbi neile ebamugavust valmistada ja tegutsemise efektiivsust pärssida.
Keemiarelvast tingitud Esimese maailmasõja kaotuste kohta käivad andmed on vastuolulised, kuid ligikaudu võib väita, et umbes 60 000 tonni keemiliste ründeainete kasutamine põhjustas 1,2 miljoni mehe rivist väljalangemise, neist umbes 90 000 olid surmajuhtumid. Seega kulus ühe inimese tapmiseks 0,67 tonni mürkainet. Veel olulisema järelduse saab teha, kui vaadelda hukkunute arvu riikide lõikes – üle poole hukkunutest moodustasid Vene armee sõdurid. Pildi muudab veel süngemaks fakt, et Venemaa väljus sõjast 1918. a märtsis, seega tema vastu kasutati märgatavalt vähem mürkaineid kui teiste liitlasriikide vastu. Ebaproportsionaalselt suure keemiarelva läbi hukkunute arvu Vene armees põhjustas valitsev korralagedus ja organiseerimatus. Sõdureid ei suudetud varustada piisavalt kiiresti kaitsevahendite, peamiselt gaasimaskidega, kaitsevahendeid ei suudetud ajakohastada, kui kasutusele võeti uued mürkained ja sõdurite teadvusse ei suudetud viia kaitsevahendite kasutamise tähtsust.
Mürkgaaside tõttu kannatanute arv Esimeses maailmasõjas
Õnneks on Esimene maailmasõda jäänud viimaseks konfliktiks, kus arenenud riigid üksteise vastu ulatuslikult keemiarelva kasutasid. Lokaalsetes konfliktides ja rahutuste mahasurumisel on seda tehtud aga pidevalt. Vahetult pärast sõda kasutasid mürkgaase inglased Iraagi aladel araablaste ja kurdide ülestõusu mahasurumisel, sama tegid Vene enamlased 1921. a talupoegade ülestõusu mahasurumisel Tambovi kubermangus.
1925. a kirjutasid maailma juhtivad riigid alla Genfi protokollile, milles tõotati mitte kunagi kasutada sõjapidamises mürkgaase. See aga ei takistanud Prantsuse ja Hispaania vägesid kasutamast neid Marokos 1920. aastatel ja Itaalial Etioopias 1935. a, kus teises Itaalia–Abessiinia sõjas sai peamiselt ipriidi tõttu kannatada umbes 150 000 inimest.
Teise maailmasõja käigus kasutas Jaapan keemia- (peamiselt ipriiti, mõningal määral ljuisiiti) ja ka bioloogilist relva Hiina vastu, hoidudes neid samas kasutamast arenenud riikide vastu. Tegu oli erandliku sõjapidamisvahendiga, mille kasutamiseks saadi iga kord kõrgemalt ülemjuhatuselt eriluba.
Kahe maailmasõja vahel
Sõdadevahelisel ajal tegelesid kõik riigid keemiarelvade arendamisega. Võimsa keemiatööstuse tõttu oli esirinnas jälle Saksamaa. Saksamaa ja Venemaa kui kaks Esimeses maailmasõjas kaotajaks jäänud riiki tegid selles osas 1920. aastatel tihedat koostööd, alates 1923. a kuni Venemaal keemiarelva tootmise käivitamiseni. Esimene ühine mürkaine, difosgeen toodeti 1926. a, samal aastal asutati ühine keemiarelvade arendamise keskus koondnimega Tomka Volga-äärses Šihanõ (Шиханы) asulas Saraatovi oblastis. Seal asus ka katsepolügoon, kus uuriti keemiarelva kasutamise aspekte ja töötati välja vahendeid selle kohaletoimetamiseks.
Firma IG Farben keemik Gerhard Schrader sünteesis 1937. a tabuuni ja 1939. a sariini, tänapäevani ühed enimkardetud närvigaasid. Tõsi küll, need ained avastati programmi käigus, mille eesmärk oli välja töötada uusi taimekahjuritevastaseid fosfororgaanilisi mürke. Juba sõja ajal 1944. a sünteesiti lisaks somaan.
Teise maailmasõja ajal olid kõikide sõdivate riikide armeedes nii keemiaväeosad, -relvad kui ka -kaitsevarustus. Keegi keemilisi ründeaineid olulisel määral siiski ei kasutanud. Miks seda ei tehtud, on senini vaieldav küsimus, peamiseks põhjuseks peetakse tõdemust, et võrdsete võimalustega vastaste korral ei tasu keemiarelva kasutamine ennast lihtsalt ära. Sakslastel oli tegelikult närvigaaside omamise tõttu tohutu eelis vastaste ees, kuid nad loobusid oma eelise kasutamisest. Tabuuni tootmiseks jõuti valmis ehitada kaasaegne tehas ja välja töötada selle kohaletoimetamise vahendid, peamiselt kahurimürsud.
Ühe hüpoteesina on välja pakutud saksa keemikute soovimatust keemiarelva kasutada. Avalik teave saksa teadlaste poolt fosfororgaaniliste kahjurimürkide väljatöötamise kohta oli teadusajakirjades kõigile asjasthuvitatutele kättesaadav, teema salastati alles pärast mõistmist, et neid võib ka sõjamürkidena kasutada. Saksa sõjaliste juhtide teadusnõustajad süstisid neisse ideed, et samad mürkained on olemas ka inglastel-ameeriklastel, miks muidu nende avalikes allikates selle teema kohta absoluutselt mingit informatsiooni pole avaldatud. Kuna liitlasriikide majanduslik potentsiaal ületas suurusjärgu võrra Saksamaa oma, siis järelikult pole mõtet neid närvigaaside kasutamisega ärritada, et vältida samaväärset vastulööki.
Sõjategevuses kasutati küll kohati pisargaasi, kuid ainus tõelise keemiarelvaga seotud intsident toimus 1943. a detsembris Itaalias Bari linnas, kus sakslased pommitasid puruks USA ipriidimürskudega lastitud kaubalaeva. Kahjustada said peamiselt ameerika meremehed ning kohalikud sadamatöölised, kokku 628 inimest, kellest 69 suri. Intsident vaikiti maha ja laiemalt saadi sellest teada alles pärast sõda. Sõja järel langesid sakslaste närvigaasivarud liitlaste kätte, kes kõik alustasid nende omapoolset tootmist ja uute keemiarelvade väljatöötamist. Vene pool näiteks viis ära sakslaste Ida-Saksamaal paiknenud tabuunitehase ja pani selle oma territooriumil uuesti käima.
Moodsate keemiarelvade sünd
1952. aastal sünteesisid inglased VX närvigaasi ja andsid mõni aasta hiljem väljatöötatud tehnoloogia üle USA-le, saades bartertehinguna vastu teavet tuumapommi valmistamise kohta. USA jätkas uurimissuunda ja sünteesis VX derivaadid VE, VG ja VM, kogu nelik sai tuntuks V-gaaside nime all. Huvitava faktina väärib märkimist, et ka V-gaasid avastati kõrvalproduktina täiesti rahumeelse taimekaitsevahendite arendusprogrammi käigus. 1952. a töötasid ameeriklased välja ritsiini tootmismeetodi, 1960. tegeleti mitteletaalsete teovõimet pärssivate mürkide (nagu BZ) väljatöötamisega.
Venelaste uurimistöö kulges nii suure saladuskatte all, et sellest on teada väga vähe. 1963. a sünteesiti närvigaas VR (VX analoog), arvatakse et 1980. a alguseks töötati välja isegi V gaasidest toksilisemad sõjamürgid, teada on vaid nende koodnimetused nagu A-230 ja A-232. Tegu on V-gaasidele toimemehhanismilt sarnaste ainetega, mille esile kutsutud mürgistus pole tavaliste vastumürkide abil ravitav.
Püüdes luua kasutajale ohutumat keemiarelva, jõudsid nii venelased kui ka läänebloki maad binaarrelvani. Tegu on keemiarelvaga, milles üsna ohututest komponentidest sünteesitakse tegelik mürkaine alles laengu kohaletoimetamise ajal, näiteks mürsukestas selle lennuajal. Vene binaarrelv sai asjaomastes ringkondades tuntuks nimetuse Novichok all.
Pärast Teise maailmasõja lõppu võeti võitlevate poolte vahel keemiarelv kasutusele Põhja-Jeemeni kodusõjas 1960-ndatel. Kaheksa aasta jooksul langes fosgeeni ja ipriidi ohvriks umbes tuhat inimest. Kõik osalejad eitasid mürkainete kasutamist ja süüdistasid vastaspoolt. Vietnami sõjas pihustasid ameeriklased džunglile ja viljapõldudele 45 000 kuupmeetrit herbitsiide, peamiselt defolianti Agent Orange. Tegu polnud keelatud keemiarelvaga, põllumajanduslikus taimekaitsevahendis sünteesi kõrvalproduktina sisaldunud dioksiin põhjustas inimestel mürgistusi ja laste väärarenguid. Vähemalt ajutiselt viidi kasutusest välja umbes 15 000 km2 suurune ala ja tapeti kuni tuhat kohalikku elanikku.
Viimane tõeline sõjaline keemiarelva kasutamine toimus Iraani–Iraagi sõja ajal, peamiselt ajavahemikus 1983–1988. Juba 1970-ndatel üritas Saddam Hussein mitu korda alustada keemiarelvaprogrammiga, kuid tulemuseni jõuti alles vahetult enne sõja puhkemist 1980. a septembris, kui käivitati ipriidi tootmine.
Katseliselt hakati mürkaineid kasutama 1983. a, järgmisest aastast alates muutus see Iraagi poolel tavapäraseks sõjapidamise vahendiks. 1984. a käivitati ka tabuuni ja sariini tootmine, VX tootmiseni jõuti 1988. a. Kokku toodeti 10 a jooksul ligi 4000 tonni sõjamürke. Kuna sõditi Iraani vastu, suhtuti lääneriikide poolt Iraagi keemiarelva-alasesse tegevusse kaunis leebelt, näiteks Saksamaalt imporditud tehnoloogia abil toodeti ligi 50% keemiarelvavarudest ja Iraaki abistasid ka Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia ja USA. Peamiselt piirduti tehnoloogia ja tooraine impordiga, kuid näiteks Brasiiliast õnnestus osta isegi 100 tonni ipriiti. Itaalia, Hispaania, Egiptus ja Hiina müüsid relvastust, mida sai kasutada keemiarelva kohaletoimetamiseks.
Iraagi keemiarelvaprogrammi doonorid:
- Saksamaa 52% tehnoloogiast, 1027 tonni prekursoreid
- Prantsusmaa 21% tehnoloogiast
- Austria 16% tehnoloogiast
- UK klooritehase (ipriiditehase) tehnoloogia
- Holland 4261 tonni prekursoreid
- Luksemburg 650 tonni prekursoreid
- Hispaania 4,4% tehnoloogiast, 57 500 tonni relvastust
- USA 500 miljoni USD eest mitmeotstarbelist tehnoloogiat
- Brasiilia 100 tonni ipriiti
- Singapur 4514 tonni prekursoreid
- Egiptus 2400 tonni prekursoreid, 28 500 tonni relvastust
- India 2343 tonni prekursoreid
- Hiina 45 000 tonni relvastust
Iraak kasutas keemiarelva peamiselt kaitse-eesmärgil – sõja avalöögiga saavutati küll märgatavat edu, kuid Iraan stabiliseeris rinde ja üritas iga hinna eest kaotatut tagasi võita. Keemiarelvaga püüti peatada Iraani meeleheitlikke ja suuri inimressursse kaasavaid rünnakuid. Kokku sai Iraani poolel keemiarelva tõttu kannatada umbes 100 000 võitlejat, mis oli kogukaotustest ~5%), neist ~20 000 hukkus.
Kuna kasutatud mürkainetest moodustasid märgatava osa närvigaasid, oli tulemus võrreldes Esimese maailmasõjaga kolm korda letaalsem. Iraagi enda andmetel kasutati ajavahemikus 1983–1988 keemiarelvaga täidetud lennukipomme 19 500, suurtükimürske 54 000 ja lühimaarakette 27 000. Nende abil pihustati laiali 1800 tonni ipriiti, 140 tonni tabuuni ja 600 tonni sariini. Peaaegu kaks kolmandikku keemiarelvadest kasutati sõja viimase 18 kuu jooksul. Lisaks kasutas Iraak keemiarelva ka oma kurdi elanikkonna vastu, kes tegutses, tõsi küll, koos Iraani armeega. 1988. a hukkus sellise rünnaku tagajärjel Halabja linna 50 000 elanikust iga kümnes.
Kuigi 1990. a alanud Lahesõjas Iraak ja USA keemiarelva ei kasutanud, said vahetult pärast selle lõppu 1991. a sõjamürkide, kaasa arvatud kõige ohtlikumad närvimürgid sariin ja tsüklosariin, läbi kannatada liitlasvägede elavjõud. 1991. a märtsis hävitasid USA sõjaväelased suure Iraagi laskemoonalao väheasustatud Khamisiyahi ehk Tel Al Lahmi piirkonnas. Tegu oli 25 ruutkilomeetril paikneva mürskude, pommide ja muu sõjamoonaga täidetud laohoonete ja betoonpunkrite kompleksiga. Kuna arvati, et see on tavaline sõjamoon, mineeriti kompleks ja lasti pikemalt mõtlemata õhku. Alles hiljem selgus keemiliste analüüside abil ja dokumentidele tuginedes, et kompleksis hoiti lisaks tavamoonale ka keemiarelva ja pärast plahvatust saastus sellega vähesel määral märgatav osa ümbruskonnast. Tekkinud saastet, peamiselt närvigaase, peetakse nn Lahesõja sündroomi üheks põhjustajaks.
Iraagi keemiarelvavõimekus oli üks peamine 2003. a puhkenud Teise Lahesõja ajend. Iraak rikkus oma Kuveidi avantüüriga suhted lääneriikidega ja viimased tahtsid garantiid, et Iraak on oma keemiarelvavarud hävitanud. Iraak küll kuulutas aktiivselt, et tal pole enam keemiarelva, kuid rahvusvahelisel kontrollil ei lubanud selle väite tõesuses veenduda.
Eriti USA-d on süüdistatud rünnakuks väljamõeldud põhjuse otsimises, sest pärast Iraagi territooriumi üle kontrolli saamist leiti sealt vaid tühine kogus keemiarelvi. Samas tuleb USA ja lääneriikide murest aru saada, sest nad aitasid omal ajal Iraagil keemiarelva tootmist organiseerida ja olid seetõttu väga hästi kursis riigi teoreetilise potentsiaaliga.
Tegelikult loobus Iraak kohe pärast Iraagi–Iraani sõja lõppu majanduse kollapsi tõttu keemiarelva tootmisest ja selle varude lahinguvõimelisena säilitamisest. Keemiarelva üks eripära ongi see, et seda saab küll üsna lihtsalt toota, kuid selle letaalsus väheneb säilitamisel kiiresti. Klassikalised ründeained on keemiliselt väga aktiivsed ja reageerivad ümbritseva keskkonnaga, seetõttu tuleb need teatud aja järel näiteks lahinguvalmis mürskudest välja võtta, puhastada ehk ümber destilleerida ja tagasi panna. Kõik see on seotud suure inimtöötundide ja materiaalse ressursi kuluga. Iraak lõi oma varude säilitamisele käega, kuid lääneriigid lihtsalt ei suutnud uskuda, et üks riik võib nii kiiresti oma keemiarelvavõimekusest ilma jääda.
Pärast Iraagi–Iraani sõda puuduvad keemiarelva riiklikul tasemel kasutamise kohta usaldusväärsed andmed. Kõige tõsisem selline intsident toimus Süüria kodusõja käigus 21. augusti varahommikul 2013. a, kui Damaskuse lähedal Ghouta äärelinnades hukkus tõenäoliselt sariini tõttu 300–1500 inimest, nendest vähemalt 50 valitsusvastast võitlejat. Seniajani pole selge, kes andis käsu keemiarelva kasutada. Enimlevinud arvamuse kohaselt oli selleks Süüria valitsusvägi, kuna rünnak toimus valitsusvastaste kontrolli all oleval territooriumil. Süüria valitsus eitas seda aga kategooriliselt ja süüdistas omakorda opositsioonijõude. Pärast ülalnimetatud intsidenti on Süüriast regulaarselt saabunud teateid keemiarelva kasutamise kohta, peamiselt valitsusvastaste gruppide omavahelise võitluse käigus. Süüria ülestõusu ajal kadus valitsusvägedel ladustatud keemiarelva üle osaliselt kontroll ja selle edasine saatus on ainult oletatav.
Sõltumata valitsuste suhtumisest keemiarelva säilib selle kasutamise oht terrorivahendina valitsusväliste rühmituste poolt. Seni edukaim terrorirünnak keemiarelva kasutamisega tsiviilkeskkonnas toimus 1994. a juunis, kui religioosse tagapõhjaga sekt Aum Shinrikyo pihustas sariini Jaapanis Matsumoto linnas ja kordas sama 9 kuud hiljem Tokyo metroos. Esimesel korral oli hukkunuid 7 ja mürgistuse saanuid 500, teisel juhul olid vastavad numbrid 13 ja 1000. Kasutatud on ka kloori, partisanid on õhkinud kloorianumaid nii 1999. a Groznõis kui ka 2007. a Iraagis, lootuses vastaspoole hulgas paanikat ja võimaluse korral ohvreid tekitada.
Paradoksaalselt on seni terrorismivastase võitluse käigus kõige rohkem inimohvreid põhjustanud keemiarünnaku autorid siiski valitsusväed. 2002. a 26. oktoobril kasutasid Vene eriväed pärast kolmepäevast Moskva Dubrovka teatri piiramist selle tšetšeeni võitlejate käest tagasivallutamiseks senini salastatud koostisega „mitteletaalset“ keemilist ründeainet. Rünnaku käigus hukkusid kõik 39 tšetšeeni ja lisaks neile vähemalt 129 pantvangist „vabastatut“. Pantvange oli kokku 850, neist kaks hukkus eelnevalt pantvangistajate käe läbi ja üks rünnaku käigus tulirelvahaavast. Ründajad väidetavalt kaotusi ei kandnud, magavad tšetšeenid hukati kuklalaskudega. Oletatavalt kasutati ülitugeva toimega sünteetilist opioidi. 15% pantvangide hukkumise põhjustas ka adekvaatse arstiabi puudumine – meditsiiniteenistust ei teavitatud ei eeldatavast kannatanute arvust ega kasutatava mürkaine farmakoloogilisest toimest.
Keemiarelv propagandasõja teenistuses
Keemiarelval on oma sügavalt kinnistunud negatiivse maine tõttu tähtis koht ka propagandasõja arsenalis, aidates vastaspoolt moraalselt hävitada. Propagandasõda omakorda on üks tänapäevase Venemaa sõjalise doktriini hübriidsõja atribuut. Hea näide oli ülemaailmsesse inforuumi paisatud teade selle kohta, et USA riigisekretär John Kerry süüdistas 10. augustil 2013. a peetud kõnes Süüria valitsusvägesid keemiarelva kasutamises, esitades seejuures teadlikult valeandmeid. Nimelt olevat ta ajakirjanikele demonstreerinud keemiarelvaohvrite fotot, mis oli tegelikult pildistatud 10 aastat varem Iraagis. Info sellise alatuse kohta avaldati esmalt mitmes vähetuntud internetiportaalis ja levis sealt uudisena juba tunnustatud infoagentuuride kaudu üle maailma.
Lähemal uurimisel aga selgus, et esiteks Kerry pole üheski oma kõnes seda fotot maininud ega midagi sellist kellelegi näidanud. Teiseks olid kõik kõnealused infoportaalid Venemaa taustaga nagu näiteks Voltaire Network. Kusjuures foto oli väga asjatundlikult valitud, kuna see on osalenud ühes tõelises infoskandaalis. Nimelt illustreeris infoagentuur BBC kõnesoleva fotoga oma teadet Süürias 25. mail 2012. a toimunud Al Houla keemiarelvaga mitteseotud massimõrvast. Foto autor, tuntud fotograaf Marco di Lauro, võttis seepeale avalikult sõna ja teatas, et see on pildistatud 27. märtsil 2003. a ja kujutab hoopis Bagdadi lähedalt kõrbest korjatud ja laibakottidesse pakitud Iraagi sõdurite jäänuseid. BBC vabandas avalikult, aga skandaalihõng jäi fotole külge ja tegi selle väärtuslikuks propagandarinde sõduritele.
