Katkend raamatust: "Sileesiast Tšehhi põrgusse" ehk nimetud eestlaste hauad Tšehhimaa mullas

 (3)
Katkend raamatust: "Sileesiast Tšehhi põrgusse" ehk nimetud eestlaste hauad Tšehhimaa mullas
Haruldane foto eesti sõduritest Tšehhimaal. Sõjamasinal lehvib Eesti lipp. Foto raamatust.

Hanno Ojalo sulest on ilmunud uus raamat Eesti sõjameeste saatusest Teises maailmasõjas, mis seekord räägib eestlaste hukust kurikuulsas Tšehhi põrgus, 1945. aasta päevadel, mil sõda oli ametlikult lõpukorral. Forte avaldab sellest katkendi, raamat ise on kauplustes juba müügil.

  • Hanno Ojalo "Sileesiast Tšehhi põrgusse. 1945. aasta"
  • Kirjastus Ammukaar, 2016 Tallinn
  • 208 lk

I osa. Sileesia rindel

1 peatükk Neuhammer. Kuidas jõuti Sileesiasse

Teekond Saksamaale

1944. aasta sügisel oli Eesti langenud Punaarmee kätte. Septembris Mandri-Eesti, oktoobris Saaremaa-Hiiumaa ja novembris ka Sõrve säär. Tuhanded inimesed pagesid kodumaalt, et leida võõrsil pääsu Stalini režiimi tapmiste, küüditamiste ja röövimiste eest.

Ega nad teadnud, et peale sõja lõppu Eesti iseseisvust ei taastata. Pigem ehk lootsid salamisi, et peale maailmasõja lõppu taastab suur rahukonverents Lääneriikide survel Atlandi hartat ellu viies õigluse ja Balti riigid saavad taas iseseisvaks. Seejärel aga saavad pagulased kodudesse kartmata tagasi tulla. Tänapäeval võime ju üleolevalt muiata – millised naiivikud nad olid… Muidugi oli ka siis küünikuid ja tarkpäid, kes õnnelikku lahendust ei uskunud ja mõistsid, et oma edasise elu peavad nad veetma võõrsil.

Seotud lood:

Piirikaitserügemendi ohvitser Meinhard Leetmaa, kes septembrist 1944 end kodumaal varjas, kirjutas sellest unistusest aastaid hiljem: „Meil oli kindel usk, arvamine, et sõja lõpul nõuavad USA ja Inglismaa valitsused venelaste lahkumist Baltimaadelt ning meie kodumaa vabaneb terrori alt. Klaarimine võtab aega ja seni peab end varjama.“

Käesolevas raamatus on juttu eelkõige Eestist lahkunud sõjameestest, keda võis Suur-Saksamaale jõuda kindlasti üle 10 tuhande mehe ja nooruki. Kümned tuhanded endised sõdurid varjusid kodumaa metsades või pöördusid tagasi kodukohta, lootes uue punavõimu halastusele. Oli ka tuhatkond sõjameest, kel õnnestus kas otse Rootsi jõuda või teha seesama teekond haagiga läbi Soome.

See oli vastik paik, tüüpiline SS-laager. Liivanõmmed, kus mändide all poris käis jõhker rividrill, iga eksimuse puhul roomamine savises poris või puu otsa ronimine. Lohutud barakkide read ilmetu linnakese külje all. Polnud kuhugi põgeneda ega mitte kusagil omaette olla. Üks naaberbaraki poistest poos enese üles.
Ilmar Malin. Teisel pool

Kuidas eesti sõjamehed kodumaalt Saksamaale jõudsid? Põhilisi teid oli kolm. Maismaad mööda taganesid Lätisse SS-vägede 20. diviisi Harald Riipalu ja Alfons Rebase juhitud võitlusgrupid ning hulk väiksemaid salku – kokku ligi 2000 meest. Meritsi viidi hulk sõjamehi (terveid ja haavatuid) ära Saksa laevadega Tallinnast ja Paldiskist – kokku ehk 1000-2000 meest, neist suurem osa 20. diviisi Tagavararügemendi mehed ja lennuväe abiteenistuslased. Osa sõjamehi viidi ära ka Pärnu sadamast. Kolmandaks jõudis ligi 1500 eesti sõdurit läbi Läänemaa taganedes Saaremaale, kust sakslased nad oma laevadega Saksamaale viisid.

Seega saame kokku ligi 5000 meest. Kuidas siis suudeti Neuhammerisse koguda 11 000 meest? Esiteks oli Saksamaal ravil hulk haavatuid (nende hulgas Paul Maitla ja Harald Nugiseks), samuti hulk mehi allohvitseri- ja ohvitserikoolitusel. Teiseks võeti diviisi peaaegu kõik sõjaväeteenistuseks sobilikud mehed, kellele ei õnnestunud kõrvale hoida. Igal juhul need, kes mundris olid: lennuväelased, politseipataljonlased, piirikaitserügementide mehed, omakaitselased, lennuväepoisid, isegi tavalised linnapolitseinikud. Samuti Saksamaal tegutsevad eestlastest tööteenistuslased.

Loe veel

Kuna Eesti Diviis oli viimastes kodumaal peetud kaitse- ja taganemislahingutes sisuliselt purustatud ja hajutatud, tuli seda uuesti üles ehitama hakata. Heidelager, kus olid aastatel 1942-1943 väljaõpet saanud Eesti Leegion ja Eesti Brigaad, asus juba Punaarmee poolt vallutatud Poola osas ja seal ei saanud see protsess enam toimuda. Nüüd valiti Saksa sõjaväe eesti rahvusväeosa taasloomiseks hiigelsuur Neuhammeri väljaõppelaager (Truppenübungsplatz Neuhammer am Queis) Saksamaal Alam-Sileesias (Sileesia põhjapoolne osa) Bunzlau (Boleslawiec) linna lähedal. Tänapäeval on Neuhammer Poola territooriumil ja kannab nime Świętoszów. Juba 19. sajandi lõpul rajati sinna Saksa armee suur õppelaager. Esimese maailmasõja ajal oli see vene sõjavangilaager. Teises maailmasõja päevil ehitati sinna veel teine sõjavangilaager Stalag VIII-E, poola ja prantsuse vangidele. 1942. aastal asendati nad Punaarmee vangidega. Kuni 1990. aastani oli seal Nõukogude armee baas, tänapäeval kasutatakse kohta Poola sõjaväe baasina.

Eestlased kirjeldavad Neuhammeri laagrit kui hiigelsuurt sõjaväelinnakut, kus oli kenasti koos kogu vajalik militaarne taristu. Kasarmud olid enamasti kahekorruselised telliskiviehitised, teed asfaltkattega ja ümberringi paiknesid tohutusuured harjutusväljakud. Laagris olid kingsepa- ja rätsepatöökojad, kinod, saunad ja ka Die Waschanstalt ehk lõbumaja. Lisaks sakslastele ja eestlastele oli Neuhammeris teistegi rahvaste esindajaid: taanlasi, ungarlasi, ukrainlasi ja kindlasti veel teisigi. Hiiglaslikud liivased harjutusplatsid ja seal valatud higi andis juba saksa sõduritele põhjust luua paiga kohta kõnekäänd „Aus Sand und Jammer schuf Gott Neuhammer“, mis eesti keeles kõlaks otsetõlkes – liivast ja hädast lõi jumal Neuhammeri.

Kogenud sõjamees Arved Ojamaa on elu Neuhammeris kirjeldanud niimoodi:
„1944.. aasta hilissügisel oli Neuhammer luitunud kivilinn. Kahekorruseliste barakkide lõputud read olid hõivatud tuhandete noorte meste poolt, eraldatud rahvuste järgi; punaste hordid olid edasi liikudes nad kõik kodutuks jätnud. Nende hulgas oli ka hiljaaegu formeeritud eestlaste diviis, mehed, kes olid suutnud nüüd juba okupeeritud maalt põgeneda.
Laager oma barakiridadega oli määratud täitma sõjaväkke võetud meeste kõiki inimlikke vajadusi. Ohvitseride kvartalid, kaubalaod, sööklad, täitõrjepunktid ja koosolekusaalid, latriinibarakid ja haigetoad. Kaugemal olid õppeväljakud, lasketiirud ja bordellid.
Kogu see „linn“ oli okastraadiga ümbritsetud, väravat valvati. Selle elanikke nimetati sõduriteks ja vabatahtlikeks. Nende eluruumid olid külmad ja niisked. Toit oli kehv. Sügisesed päevad olid lühikesed, sageli sadas vihma. Õppused kestsid koidust pimedani.“

Nüüd oli eestlastest sõjameeste saatus pikema perioodi jooksul (oktoobrist 1944 kuni maini 1945) seotud Sileesia provintsiga. Sileesia oli sakslaste ja poolakate segarahvastusega provints, kus eriti peale Preisi kuningriigi koosseisu kuulumist alates 1748. aastast oli toimunud tugev saksastamine. Peale Poola vallutamist 1939. aastal liideti Suur-Saksamaaga veel maajuppe ja kokku oli kaheks piirkonnaks jagatud Ülem-Sileesia ja Alam-Sileesia provintside territoorium umbes 37 000 ruutkilomeetrit ja seal elas ligi 5 miljonit inimest, enamuses sakslased ja saksa-poola segapäritoluga sileeslased. Seega oli Sileesias veidi väiksemal territooriumil kui Mandri-Eesti tol ajal viis korda rohkem elanikke.

Sileeslaste kohta veel niipalju, et nad võisid end esitleda vastavalt vajadusele ja isiklikule kasule kas poolakate või sakslastena. Seda võimalust kasutasid õige paljud neist nii enne sõda, sõja ajal ja ka peale sõda. Näiteks venelaste või lääneliitlaste kätte sõjavangi sattudes kinnitasid paljud sileeslased, et on poolakad ja soovivad astuda vabatahtlikult poola rahvusväeosadesse. Muidugi olevat esinenud ka vastupidiseid juhtumeid, kus näiteks poola väeosadest olevat sileeslasi rindel jooksnud üle sakslaste poole.

Raamatu kaanepilt

Ühe humoorika näitena kavalast sileeslasest võiks tuua raamatu- ja filmikangelase (kellel oli kindlasti ka prototüüp reaalelus) jõumees Gustaw Jeleni, kes oli üks kuulsast neljast poola tankistist. Janusz Przymanowski raamatus „Neli tankisti ja koer“ seletab ta oma sattumist NSV Liidus moodustatud poola rahvuslikku väeossa niimoodi:
„Siis saabus sõda ning tulid sakslased. Sakslased ütlesid, et sileeslased ei ole poolakad ja võtsid ta sõjaväkke – Wehrmachti – tankidele. „Ma siis mõtlesin, et eks ma näita teile, kes sileeslased on, ja nii kui me rindele tulime…“
Seejärel olevat Jelen oma sakslastest tankimeeskonna ainuisikuliselt vangistanud ja koos tankiga venelaste poole üle läinud.

Aga tagasi eesti sõdurite juurde. Kuna eesti sõjamehi oli Saksamaale jõudnud ühe korraliku diviisi moodustamise jaoks ikkagi vähevõitu (1944. aastal kahanes ühe Saksa jalaväediviisi ettenähtud isikkoosseis 12 772 mehelt 10 072-ni), anti nad kõik nüüd üle SSi hoole alla. Nii loovutas Luftwaffe 20. detsembril 1944 SS-le eestlastest lennuväeabilised, lennuväelased, lendurid ja muud selles väeliigis rakendatud sõjaväelased.

Kasutades allesjäänud vana diviisi ohvitsere ja allohvitsere, asuti uuesti looma rügemente ja staape. Oktoobrikuu lõpuks oli Neuhammerisse kogunenud vähemalt 11 000 eesti meest. Arnold Purre kinnitusel olevat neid olnud koguni 15 tuhat (neist 1000 ohvitseri), kuid see tundub olevat liialdatud. 11 000 meest on nimeliselt kirjas ka nn Neuhammeri nimekirjas (tegemist on autori leiutatud terminiga), millega saab soovi korral tutvuda Eesti Sõjamuuseumis. Nimekiri ei ole terviklik, vaid kujutab endast õige paljude eri aegadel koostatud nimestike kogumit, kus on kirja pandud Eesti Diviisi koosseisu määratud sõjameeste nimed, auastmed, eelnev väeosa, sünniaeg ja tsiviilelukutse. Toome siin näitena ära ühe katkendi sellest nimekirjast.

Uus Eesti Diviis

Uus SS-vägede 20. (1. eesti) grenaderidiviis kandis saksa keeles nimetust 20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr 1), mille ülemaks jäi endiselt Franz Augsberger, planeeriti täiskoosseisuline. Diviisis oli ette nähtud kolm jalaväerügementi (numbritega 45, 46 ja 47), neljast divisjonist koosnev suurtükiväerügement, majandusrügement, väljaõppe- ja tagavararügement. Lisaks veel neli pataljoni: side-, pioneeri-, füsiljeer- ja välitagavarapataljonid. Unustada ei tasu ka sakslastest koosnevat tankihävitusüksust, kuhu eestlastel asja polnud.

Tegelikkuses suudeti 1945. aasta alguseks uuesti üles ehitada kaks kahepataljonilist jalaväerügementi (nr 45 ja 46) vastavalt Harald Riipalu ja Alfons Rebase juhtimisel ning Suurtükiväerügement, mille neljast divisjonist jätkus suurtükke vaid kahele. Kolmanda jalaväerügemendi jaoks nappis kaadrit. Kuna esialgu plaanis olnud 47. jalaväerügemendile enam mehi ei jätkunud, eksisteeris see väeosa kuni jaanuarini 1945 põhiliselt paberil. Rügemendiülemaks oli sel ajal kolonelleitnant Juhan Vermet, kellel oli vastav juhtimiskogemus olemas – nimelt oli ta seni olnud 2. piirikaitserügemendi ülem.

Üldiselt selgus väeosade formeerimise käigus, et ohvitsere on liiga palju ja sobivat reakoosseisu liiga vähe. Uut ametiposti ootav politseipataljoni leitnant Voldemar Madisso:
„Diviisi formeerimisel olevad 45. ja 46. grenaderirügement vajavad vaid väheseid väljastpoolt diviisi tulnud ohvitsere./…/ Tuuma täiendavad politseipataljonide ohvitserid, kes on muutunud ülemääraseks meeste üleviimise tõttu diviisi. Lisa tuleb veel Neuhammerisse ilmunud Omakaitse, korrapolitsei ja julgeolekupolitsei ohvitseride ridadest. Ükshaaval saabub puhkusel olnuid ja haavadest tervenenuid./…/ Diviisi ohvitserkonda täiendavad veel Bad Tölzist värskenduskursuselt Neuhammerisse saabuvad mehed.“

Suurtükiväerügementi juhtis esialgu sturmbannführer (major) August Võhma. Moodustati kolm kergesuurtükiväedivisjoni (105 mm kahurid) ja üks raskesuurtükiväedivisjon (150 mm kahurid). Plaani kohaselt pidi see rügement olema täielikult motoriseeritud, iga divisjon aga pidi koosnema kolmest suurtükipatareist ja ühest staabipatareist. Selleks olid ette nähtud roomikveokid ja maastikuautod KFZ-15, mida aga paraku ootama jäädigi. Igal juhul tehti ooteajal õppusi naabruses paiknevalt ungarlaste SS-diviisilt laenatud hobutranspordiga. Loomulikult nappis Suur-Saksamaal ka suurtükke – neid jagus vaid eestlaste ühele kerge- ja ühele raskedivisjonile, ülejäänud kaks jäid tühjade kätega ja lahingusse saadeti nad „ajutiselt“ jalaväelastena. Kuid kohaletoodud suurtükid olid igati korralikud 1942. aasta mudeli relvad, mille laskeomadused olid 1944. aasta suvel Eesti Diviisi käsutuses olnud kahuritest paremad. Suurtükiväeohvitsere oli rügemendi komplekteerimiseks lausa ülearu palju, lisaks suunati siia likvideeritud eesti lennuväeüksuse ohvitsere. Seetõttu saadeti hulk mehi Tšehhimaale ja mujalegi ohvitserikursustele ja täiendõppele.

Kõik sõdurid ja ohvitserid, kes tervise, vanuse või muul põhjusel riviteenistuse nõuetele ei vastanud, saadeti uuesti moodustatud Tagavararügementi, mis paiknes esialgu sealsamas Neuhammeris.

Neuhammeri kohta on ka teistsugust üsna omapärast infot. Saksa sõjaajaloouurija Rolf Michaelise kinnitusel oli Eesti Diviisi sõjameestega esialgu kaasas ka hulk perekonnaliikmeid, mis tekitas sõjaväelaagris parajat segadust:
„Uustulnukate saabumisel tekkis raskusi nende majutamisega. Sõjaväelaste jaoks piisanuks ruumi, aga paljudel olid pered kaasas. Nõnda juhtus, et elati telkides või metsa kaevatud koobastes (!) ja õhtuti kadusid sõdurid sinna naiste-laste juurde ega olnud iga kell kättesaadavad. Kuna Augsberger ei lubanud neid karistada, tekkis allohvitseride jaoks täbar olukord.“

Mõnevõrra lõbusama olmelise kirjelduse sealsest elust leiame ühe kena noore naise-tsiviilpõgeniku Aini Jalap-Lossmanni (kes otsis oma sõjaväelasest venda Peeter Lossmanni) päevikust. Mõned katked:

  • „19.10.1944. Kui udusel ja külmal varahommikul Neuhammeri laagri värava juurde jõuame, naerdakse meid välja. Laagris on tuhandeid mehi, üsna lootusetu on Peetrit leida. Aga võimatu on võimalik, pärastlõunaks oli Peeter käes./…/ Elasime laagri ohvitseriperedele mõeldud peatuspaigas, kuue-seitsmekesi toas koos eesti ohvitseride abikaasadega.
  • 1.11.1944. Meie aeg ohvitseridekodus sai täis, aga Peeter organiseeris, et me Heljoga saaksime Saganis Panzer-kompanii kasiinos toitu jagama, kolm naist läheb kööki tööle ja saame barakki elama.
  • 10.11.1944. Esialgu tööd polnud, käisime Neuhammeris poistel külas ja veetsime ilusaid õhtuid. Mängisime preilisid ja tõime pesukausiga makaronisuppi.
  • 13.11.1944. Töö pole raske, jagame väljaõlut ja mõnikord viime söögi mõne ohvitseri lauale.
  • 10.1.1945.Jõulud saime veeta Peetri juures Neuhammeris, aga Peeter käis ka oma kompanii jõulupuul. Mu punapäine sõber kokk Sommer Hamburgist pani Saganis meie poistele minekuks leivakoti kaasa, head maksavorsti andis ka.“

Nagu juba mainitud, suudeti 1944. aasta lõpuks Neuhammerisse koguda 11 000 eestlast. Eesti Diviisi kuulus sel ajal ka 2400 sakslast (150 ohvitseri, 750 allohvitseri ja 1600 sõdurit). Seega kokku ligi 13 500 meest. Olgu lisatud, et see arv sisaldas ka Tagavararügemendi mehi, samuti laatsarettides olevaid haigeid ja haavatuid. 37. politseipataljonist diviisi üleviidud leitnant Voldemar Madisso andmetele võib selgituseks lisada, et olles diviisi korrapidajaohvitseriks, andis ta allkirja päevasele aruandele, kus sellised numbrid kirjas olid – seisuga 25.-26. detsember 1944.

Uue diviisi taas lahinguvalmis seadmise õppusteks oli planeeritud viis kuud, kuid need toimusid vaid novembris-detsembris, kuna juba jaanuaris 1945 saadeti vastloodud väekoondis lagunevat Idarinnet tugevdama.

Õppused olid rasked ja sõdurite suhtumine neisse erines tunduvalt varasemast ajast. Heidelaagri õppustest 1943-1944 on eestlastel reeglina palju paremad mälestused kui Neuhammerist. Eks kindlasti mõjus ka see, et kui varasemal ajal oldi veel lootusrikkamad Eesti tuleviku suhtes (loodeti ikkagi mingit suuremat autonoomiat või piiratud iseseisvust Suur-Saksamaa mõjusfääris), siis nüüd oli olukord masendav. Enamus Eesti Diviisi sõdureid ei leia häid sõnu olme ja tegevuste kirjeldamiseks. Kindlasti andis tunda ka Suur-Saksamaa järsult halvenenud sõjaline ja majanduslik olukord.

Heino Susi on kirjutanud oma sõjateest Soomes, Eestis ja Saksamaal suurepärased kunstiliselt ehk ilustatud mälestused, kus tema kaasvõitlejate nimed on teisendatud, ohvitserid aga on õigete nimede all. Heino sündis 1925. aastal Tallinnas advokaat Arnold Susi (hilisem Otto Tiefi valitsuse minister) pojana, õppis Westholmi gümnaasiumis ja põgenes 1943. aastal Saksa mobilisatsiooni eest Soome, kus astus Soome sõjaväe eesti rahvusväeosasse, osales võitlustes Karjala kannasel, tuli koos teiste soomepoistega tagasi kodumaale ja põgenes siis läbi Saaremaa Saksamaale. Eraisikuks muutumine ebaõnnestus ja Susi tegi jällegi Eesti Diviisi ridadesse saadetuna läbi sidekompanii mehena läbi lahingud Sileesia rindel, Tsehhi põrgu, vene ja USA sõjavangipõlve. 1950. aastal asus elama USAsse, lõpetas Purdue ülikooli biofüüsikuna ja töötas Philadelphias USA põllumajandusministeeriumi uurimisinstituudis. Avaldas kirjanduslikus vormis sõjamälestused raamatutes „Üle lahe“ (1974), „Kojutulek“ (1975) ja „Sarviku sulased“(1985), samuti ajalooraamatu „Lugusid möödunud aegadest“ (1987). Samal aastal Susi ka suri, aastal 1988 maeti tema põrm Metsakalmistule.

Susi oli Neuhammeris sidekompaniis ning tema sõnul ei olnud seal nii hull, kui jalaväes. Igal juhul käisid asjad niimoodi:
„Enne kukke ja koitu käis hirmus vile, mille peale tuli nagu välk naridelt karata ja veltuga eesotsas kolm korda ümber kasarmu joosta, nii-öelda hommikvõimlemise asemel. Siis jagati igale mehele liiter pigimusta, mõru kunstkohvi (saksa keeles tuntud kui Ersatz) ja läks lahti õppusteks./…/ Südaöösel kästi kolme minutiga kasarmu ette paigale võtta, sõimati meeskond läbi, et asi küllalt kiiresti ei läinud, ja siis lasti naridele tagasi pugeda. Niimoodi paar-kolm korda järjest sama öö jooksul…/…/ Teistes väeosades oli muidugi mahv ja nöök mitu korda hullem kui raadiomeeste üksuses. Kes ülemusele vastu jäuras, kästi kümme korda ümber kasarmu joosta ja siis Uschale (allohvitserile) ettekanne teha. Uscha päris: „Noh, kas meeldis või ei meeldind?“Kui vastad „meeldis“, saad vastuseks: „Noh, jookse siis veel, kui meeldis.“ Ütled aga, et ei meeldind, kästakse seni joosta, kuni meeldima hakkab.
See oli hoopis teistmoodi nöök kui metsavõitluse väljaõpe Soomes aastapäevad tagasi. Siin tehti soldat lolliks ja lollimgi allohvitser pooljumalaks, mis kasvatavat õiget sõnakuulmist ja distsipliini! Niimoodi seda Saksa sõjaväge ilmselt oli treenitud Euroopat vallutama ja ilmselt oli see ka mõnevõrra edukas olnud. Eestlastele käis aga niisugune asi hirmsasti vastu karva.“

Olgu ühtlasi ka öeldud, et nii saksa kui ka eesti sõdurid said igal juhul väga hea sõjalise väljaõppe ja sõdisid mehiselt. Positiivse poole pealt on mainitud, et sõduritele väljaantav varustus ja relvastus oli igati kvaliteetne, samuti anti puhkuselube. Kuid samas elati peaaegu nagu vangistuses - kõrge traataiaga piiratud õppelaagrist võis väljuda ainult erilubadega, kuid neid anti ainult erandina. Omavolilist lahkumist laagri piirkonnast karistati karmilt diviisi kohtu poolt SS-ist väljaheitmise ja kaheks aastaks vääristuspataljoni saatmisega. Samas diviisi sakslased said reeglina igal nädalavahetusel linnaloa, eestlased aga mitte, välja arvatud ohvitserid.

Majutustingimused olid halvad, kasarmud talvel külmad. Toit oli väga halb, mõnede kirjelduste järgi oli neid, kes peale lõunasööki veel kartulikoorigi jahtisid. Oktoobris elati veel enamvähem vaba elu, siis novembri esimestel päevadel algasid õppused. Eesti ohvitseride juhtimisel eesti keeles, saksa ohvitseride-allohvitseride käe all aga saksa keeles. Kuna Eesti vallutamise järel oli meeste huvi õppuste vastu kadunud, püüti kaasa teha ainult niipalju, kui palju hädavajalikuks leiti. Vastumeelsust tekitas sagedane toores ja alandav käitumine saksa ülemuste poolt.

Igaks juhuks pidid kõik SS-vägedesse sattunud uued mehed koos vanadega andma uuesti ka sõdurivande võidelda Führeri juhtimisel bolševismi vastu. See toimus 1. detsembril 1944. Diviisiülem Augsberger pidas Eesti ajaloo teemalise kõne, Alfons Rebane luges ette vandetõotuse, mille tekst oli analoogiline Heidelaagris antuga, st lubati kuuletuda Saksa rahva führerile Adolf Hitlerile ja võidelda bolševismi vastu. Mälestustest paistab välja, et sõjamehed olid vandetõotuse suhtes üldiselt ükskõiksed. Erinevalt lipuprobleemidest Heidelaagri vandeandmise ajal olid nüüd kõrvuti lehvimas Suur-Saksamaa ja Eesti lipud. Noore politseipataljoni ohvitseri Voldemar Madisso arvates võis sellel tseremoonial ja järgnenud pidulikul paraadil koos olla ligi 10 000 eesti sõjameest.

Läkitused eesti rahvale

Huvitavaks sündmuseks sellest ajajärgust jäi nelja eestlasest Rüütliristi kandja läkitus eesti rahvale. Tõenäoliselt said sellega tutvuda Saksamaal asuvad eesti pagulased. Kas ja kuidas see jõudis Eestisse ja Rootsi, on kahtlane. Enne jõulupühi kohtusid Neuhammeris kolm Rüütliristi kandjat: Alfons Rebane, Harald Riipalu ja Harald Nugiseks. Puudus Paul Maitla, kes oli juba augustikuus haavata saanud ja viibis siiani haiglas. Esitati ühine jõulutervitus eesti rahvale, mis raadios ette loeti ja 27. detsembril ilmunud ajalehes „Eesti Sõna“ avaldati.

Millegipärast oli Riipalu ja Rebase tervitus veidi pikem ja Nugiseksi oma eraldi ja lühem. Läkituses lubasid Maitla, Nugiseks, Rebane ja Riipalu peagi tagasi tulla ja kodumaa vabastada. Ohvitseride jõulutervitus oli selline:

„Eesti sõjamehed tervitavad kodumaad.
Rüütliristikandjate pühade-ja uue-aastasoove eestlastele.
Külastades Eesti diviisi selle asupaigas ühes Saksamaa sõjaväelaagris, Eesti Ringhääling võttis kaasa pika rea eesti sõdurite tervitusi nende omastele kodumaal kui ka võõrsil, millised anti ringhäälingu kaudu edasi jõulupühade ajal.
Kolme kohapeal viibiva tuntuima eesti sõduri – Rüütliristikandjate obersturmbannführerite Rebase ja Riipalu ning oberscharführer Nugiseksi tervitused anti edasi helilindilt. Neljas ristikandja – hauptsturmführer Maitla ei viibinud ringhäälingu külastamisel diviisi juures, mispärast puudus võimalus tema tervituse jäädvustamiseks.
Minu rahvuskaaslased eestlased – nii siin, Suur-Saksa territooriumil kui meie praegu võõra võimu all asuval kodumaal!
Alles aasta tagasi helisesid jõulukellad meile kõigile ja pea selle järele astusime täis lootust uude aastasse. Täna pole paljudel meie emadel, isadel, õdedel ja vendadel võimalust kuulda nende kellade helinat, pole võimalik ulatada jõuludel ja uus-aastal üksteisele kätt parimate soovidega, sest suur osa meie rahvast asub meile vaenuliku võimu all, kus rõõm ja meile armsaks saanud kombed on keelatud ja võõrad.
Meie, kes me asume ajutiselt eemal kodust – meile on see kõik võimalik, aga ärgem unustagem selle jõulusoovi või uueaasta õnnitluse käepigistusel ka neid, kes asuvad meie kaugel kodumaal. Meie mõtted on suunatud just eriti teile, kes te ootate meid tagasi jõudvat. Uue-aasta õnnitlusel anname teile kinnituse – tulla peagi ja vabastada meie kodu, anname võimaluse jälle heliseda jõulukelladel meie vabal, põhjamaisel kodumaal.
Minu enda ja minu tublide eesti poiste poolt teile kõikidele rõõmsaid jõule. Parimad soovid teile kaasa uude aastasse ühes lubadusega, et nad on valmis vabastama oma ilusat kodu!“

Vana-aasta õhtul 1944 ilmunud diviisi ajaleht „Varemeist tõuseb kättemaks“ püüdis formuleerida eesti sõjameeste staatust ja eesmärke jätkuvas maailmasõjas. Nii oli loosungiks „Eesti ja Euroopa vabaduse eest!“ ja mööduvat aastat nimetati Eesti noore relvajõu karastumise aastaks. Meenutati ka edukaid lahinguid Narva rindel.

Lisaks sellele avaldasid neli Rüütliristikandjat kuu aega hiljem ajalehes „Rünnak“ (mis kandis omapärast lisandit „germaani võitlusleht“) 31. jaanuaril 1945 äärmiselt kahtlase reaalsusest irduva ja propagandast nõretava üleskutse Saksamaale pagenud eestlastele astuda Eesti Diviisi ridadesse. See oli seotud endise „Eesti Omavalitsuse Juhi“ Hjalmar Mäe poolt väljakuulutatud uue ebaseadusliku mobilisatsioonikäsuga, millest tuleb juttu veidi allpool, ja jäi tulemusteta. Kuna läkitus on masendavalt pikk, siis ehk piisab selle valitud silmapaistvamate katkendite äratoomisest. Selles meenutati Vabadussõda, küüditamist, omariiklust ja anti veelkord lootust, et Saksamaa võidab sõja ja minnakse Eestit vabastama. Kiideti H. Mäe mopikäsku ja viidati ka järjekordselt, et rahvas, kes võidelda ei taha, ei oma tulevases kujutluslikus natsi-Euroopas mingeid õigusi…

„Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel.
EESTI MEHED LIPPUDE ALLA
Meie rüütliristi-kandjate üleskutse
EESTI MEHED, TULEVASED RELVAKAASLASED!
Tervitame teid teie rivistumisel vanade kogenud võitlejate ridadesse. Teame, et teiegi südameis leegitseb võitlusiha oma kodumaa vabastamiseks. Võitluste keerises on meie kodumaa sattunud kommunistliku võimutsemise küüsi. Ainult võitluse tee viib meid tagasi isade maale/…/
Sest ainult see rahvas, kes praeguses sõjas täidab oma kohust, omab õigusi tulevases Euroopas. Ja ainult see mees, kes relvaga käes on võidelnud, omab õiguse oma rahva tulevase elu kujundamiseks. Need mehed aga, kes end tunnevad pagulasena ega oma julgust oma rahva tuleviku eest võidelda, on seega kaotanud õiguse oma tuleviku kujundamisel kaasa rääkida.
Võitlus jätkub. Mida suuremad on raskused, seda fanaatilisem on meie tahe saavutada võitu. See peab meile kuuluma. Ja kuigi maailmas on rahvaid, kes hoiduvad võitlusest eemale või pimedas sõgeduses isegi abistavad bolševismi, siis eesti rahvas seisab vankumatu liitlasena saksa rahva kõrval ning meil on üks ja ühine võitlus ja üks juht./…/
Meie teame, et see võitlus ei tule kerge, aga mida tihedamad on meie read, seda kindlam on võit. Meid tiivustab teadmine, et võitlusteekonna lõpul ootab meid ühine võit ja meie kodumaa helge tulevik/…/.
Teie astute Eesti SS-võitlusüksustesse, mis on omandanud kuulsust lugematuil võitluspäevil ja Saksa Sõjajõudude Ülemjuhatuse täit tunnustust. Kogenud juhid viivad võitlustes teidki vastu kuulsusele ja aule. Ja nii liitutegi sellesse tervikusse, mille kohta, rahva laululugu ütleb:
Ükskord Kalev koju jõuab
Oma lastel õnne tooma
Eesti põlve uueks looma.“

Kuna sel ajal oli olukord Idarindel meeleheitlik, siis kuulutaski juba ammu likvideeritud „Eesti Omavalitsuse“ peamees Mäe kuulutas välja järjekordse, nüüd juba Saksamaal paiknevate eestlaste mobilisatsiooni, mis ei olnud juriidiliselt korrektne mitte ühestki seisukohast. Mäe „korraldus“ avaldati 27. jaanuaril 1945 Berliinis ilmuvas ajalehes „Eesti Sõna“ ja see kohustas Saksamaal viibivate vahemikus 1908-1926 sündinud eestlasi ilmuma mobilisatsioonipunktidesse. Korraldusel puudus kuupäev ja kuna Mäe ise vabastati 4. jaanuaril 1945 formaalselt Eesti Omavalitsuse juhi kohalt, siis väideti, et mobilisatsioonikorralduse allkirjastas ta 3. jaanuaril. Igal juhul kinnitasid kõik vähegi mõjukamad eesti tegelased Saksamaal, et nemad saboteerisid seda ebaseaduslikku, kahjulikku ja mõttetut üritust kõikvõimalike vahenditega ja see afäär nurjus täielikult. Muuhulgas organiseeris Berliinis tegutsev Eesti Toimkond Saksamaale jõudnud eestlaste andmekogu „hävingu“ Berliini tabanud lääneliitlaste suure õhurünnaku ajal.

Lisaks neile läkitustele kasutati eesti sõjamehi ka kahtlastes poliitafäärides, milleks võib pidada nn Eesti Vabadusliidu asutamist 5. veebruaril Berliinis Harald Riipalu juhtimisel, mille patrooniks sai Heinrich Himmler isiklikult. Teade selle kohta avaldati ajalehes Eesti Sõna 11. veebruaril. Uue organisatsiooni eesmärgiks nimetati eestlaste jõupingutuste ühendamist kommunismivastaseks võitluseks ja iseseisva Eesti taasloomiseks rahvustervikluse ja rahvusliku sotsialismi vaimus.

Võimalik, et Riipalu kasutati seetõttu, et mees viibis tagalas südamehaiguse ravil. Mida arvasid uuest „vabadusliidust“ näiteks Eesti Diviisi ohvitserikadetid, võime lugeda Harri Rendi mälestustest. Esialgu, kui teade sellest kadettidele ette loeti, olevat asi paistnud igati normaalsena, kuid kuuldes, et vastloodud partei patrooniks on valitud Himmler „kuulsin selgesti, kuidas minu selja taga üks junkrutest pobises omale habemesse „Mingu nad õige persse.“ Kui aga juhendaja obersturmführer Ilmar Kompus esines üleskutsega junkrutele, et nemad kui eesti rahva eliit, au ja uhkus, astuksid in corpore Eesti Vabadusliidu liikmeteks, järgnes täielik vaikus. Hiljem sellest enam juttu ei tehtudki…

Mida mõeldi ja arvati

Mis puutub taasloodava Eesti Diviisi sõjameeste võitlusvaimu ja mõttemaailma tol ajal Saksamaal, siis võib seda iseloomustada sõnadega – suur segadus. Ühest küljest oli kodumaa kaotatud, seda kaitsta enam ei saanud ja kuigi mõned ohvitserid lubasid, et varsti minnakse Eestit jälle kommunistidest vabastama, ei tundunud see vähegi mõtlemisvõimelistele sõduritele eriti realistlik. Ohvitser Elmar Silm kinnitas hiljem, et mõeldud oli asi nõnda – NSV Liidu- USA- Inglismaa „loomuvastane“ koalitsioon laguneb ja eesti sõjamehed suunduvad kodumaad kommunismist vabastama juba koos lääneliitlastega! Nagu ikka, oli juttu ka peatselt valmivatest Saksa imerelvadest, mis sõja käiku pöörde toovad.

Võidelda Suur-Saksamaa eest, mis oli nüüd juba silmnähtavalt sõda kaotamas, tundus paljudele mõttetu. Kuid asjaolude sunnil ja eesti sõjameeste soovist olla koos „omade poistega“ omaenda rahvusväeosas võitles Eesti Diviis ikkagi lõpuni. Deserteerumise eest karistati Saksamaal karmilt, kuid seda siiski esines. Mõned nutikamad suutsid näiteks ka Saksamaalt läbi Taani Rootsi pageda. Meeste võitlusvaimu tõstmiseks lubati ka seda, et diviisi enne rindel ei rakendata, kui alles Eesti vabastamisel! Seda unistust või ideaali kajastavad leegionäri ja sõjakirjasaatja Helmut Joonuksi kirjutatud luuleread 30. oktoobril 1944 Neuhammeris kirjutatud laulust või luuletuse „Eesti sõdur“ lõpuosast:

„…Aga sa teadsid, et rahvas on vaba,
selle eest võitlusse läksid ja läed.
Siis tulid päevad nii kivirasked,
kodumaa viimane hüvastijätt,
põlemist, nuttu ja üksikuid laske,
ahastus hüva ja kura kätt.
See oli liiga raske ja valus
kodumaa nurmedelt appihõik.
Aga me kuulsime, Tema palus:
ükskord me tuleme tagasi kõik.“

Lisaks neile eestlastele, kes olid otsustanud siiski omadega koos olla ja edasi sõdida, oli ka hulk rahulolematuid, kes sõdimisest kõrvale viilisid. Peaga poisid olid suutnud juba kodumaalt lahkudes vahetada sõjaväevormi erariiete vastu ja muutuda tsiviilpõgenikeks (nt soomepoiss Ilmar Talve), kes nüüd Suur-Saksamaal omal käel või riigivõimude sundusel tööd tegid või muul moel äraelamist hankisid.

Nende mõtteviisi või ehk unistust iseloomustavad hoopis teistsugused, hoopis mahlakamad sõnad. Neid lauldi „Mats alati on tubli mees“ viisil:

„Mats võtab kuulipilduja
Teeb puhtaks Eesti raja!
Siis Iivanist jääb mälestus
Ja sakslasest jääb kaja!“

Viilijate hulgas oli ka kogenumaid sõjamehi. 1943.aasta kevade „poolvabatahtlik“ ja rohkete lahingukogemustega Robert Kreem (hilisem tuntud ESTOde korraldaja) ei põlenud tol ajal üldsegi soovist minna tagasi rindele ja Eesti Diviisi juurde. Neweklau ohvitserikursustelt visati ta välja keelatud jänesejahi tõttu ja suunati Neuhammerisse. Koos oma sõbra Enno Tammega lasi Kreem end saata kergete õhutõrjekahurite ülemate kursustele Münchenis ja mõlemad suutsid kuni sõja lõpuni eluga riskides Saksamaal, Austrias, Taanis ja Tšehhimaal ringi uidates rindeleminekust hoiduda, vältida saksa sõjavälikohtuid ja sattuda lõpuks ikkagi ameeriklaste kätte sõjavangi. Robert Kreem selgitas oma kreedot niimoodi:
„…minu jaoks oli sõda lõppenud, Saksamaal toimuvad võitlused olid meie jaoks mõttetud. Muidugi oli meil ikka saksa vorm seljas. Sellepärast kujunes aja möödasaatmine ja omal viisil käskude tõlgendamine uueks enesekaitse vahendiks.“

Selline teguviis oli eluohtlik, sest desertööre ja kõrvalehoidjaid kütiti Saksamaal innukalt. Mitmel korral sattusid Kreem ja Tamm ka välisandarmite küüsi, kuid keerutasid end ikka välja. Tegelikult valitses neil päevil juba ka Suur-Saksamaal paras segadus, rongiliiklus oli kaootiline, paljude väeosade asukoht teadmata. Meestel õnnestus ära näha ka ühe deserteerinud ja kättesaadud SS-mehe näidismahalaskmine rivi ees.

Kibestunud olid mõistetavalt eriti diviisi saadetud lennuväelased, kes suunati suurtükiväkke. Juba alates 1941. aasta Suvesõjast Punaarmee vastu võidelnud veteran Aavo Ürgsoo kirjeldab nende meeleolusid ja pettumusi sakslaste suhtes Neuhammeri päevil küllaltki pikalt ja lõpetab lausa solvavalt:
„Olen Neuhammeri elu kirjeldamisel ära näinud, et saksa palgasõduri elu ei vääri päeviku pidamist. Seetõttu ei kavatse ma alustada uut suurtükiväelasena. Milleks see kirjutamine? Mis kasu on sellest ja üldse minustki enam?“

Kui nüüd mõelda, milline olnuks parim variant Eesti Diviisi sõdurite ja ohvitseride jaoks, siis tundub, et põhiliseks sooviks oli mitte sattuda venelaste kätte ja vangipõlve. Seega pidid nad üritama võimalikult vähe verd valades pürgima lääneliitlaste juurde. Ideaalsel juhul, kui Saksa väejuhatus saatnuks meie sõjamehed läänerindele, toimunuks tõenäoliselt massiline ülejooksmine inglaste-ameeriklaste poolele nagu see toimus 1941. aasta suvel, kui Territoriaalkorpuse eestlased vahetasid poolt. Kuna aga Eesti Diviisi läänerindele ei saadetud, siis tuli oodata ja vaadata, kuidas Saksamaa lääneossa jõuda. Pooleldi õnneliku juhuse läbi suutsid end inglise vägede kätte vangi anda Saksamaa põhjaosas tegutsevad Eesti Diviisi Tagavararügemendist moodustatud marsipataljonid. Sama suutis teha ka suurem osa lätlaste 15. SS-diviisist (tõsi küll, pärast raskeid kaitselahinguid Pommerimaal). Suuremal osal eestlastest see aga ebaõnnestus.

Neuhammeri laagris püsisid eesti sõjamehed koos kuni 1945. aasta jaanuari keskpaigani, seejärel läksid nende teed lahku: suurem osa suundus rindele, väiksem osa koos tagavararügemendiga Taani. Aga sellest edaspidi pikemalt.

1944. aasta sügisel paiknes vähemal arvul eesti sõjamehi ka mujal Saksa territooriumil: lennuväelased ja lennuväeabilised Taanis, Dortmundis, Wismaris ja Egeris (Cheb), kolonel Villem Saarseni luurepataljon Posenis (tänapäeva Poznan), lisaks veel haavatuid ja haigeid erinevates hospidalides.

Edasi loe juba raamatust.
"Sileesiast Tšehhi põrgusse" on müügil paremini varustatud kauplustes