Kas KGB tappis Kennedy ja üritab seda siiani vandenõuteooriatega kinni mätsida?

 (155)
Kas KGB tappis Kennedy ja üritab seda siiani vandenõuteooriatega kinni mätsida?
Džeržinski kuju KGB Lubjanka peakorteri ees. Foto RIA Novosti arhiivistWikimedia commons

Totalitaarsetes ühiskondades on nuhkimis- ja luureaparaadil alati tohutu võim, vaja ju "valest meelusest" lahti saada. Külma sõja aegsed nõukogude "organid" said enda kanda veel suurema ülesande - lisaks oma rahva järele nuhkimisele tuli ka maailm muuta nõukogudemeelseks.

Nn aktiivsed abinõud (Активные мероприятия), mida 1954 loodud KGB juba üle kogu maailma ellu viis, sisaldasid mõjuagentide värbamist ja rahastamist, poliitilisi mõrvu, propagandat ja avalikku laimu (mille tulemusel sündiski vandenõuteooriate kultus). Kaudselt võib lugeda selle tulemuseks süvenenud paranoiat USA ühiskonnas, lausa terrorismi jõudnud läänevaenu islamimaailmas, ja siiani levinud ameerikaviha endistes NSV Liidu kodanikes.

Peavaenlane oli loomulikult "kapitalistlik lääs," eriti Ameerika Ühendriigid, kes asetusid raudse eesriide taha, kust ükski mõju ei tohtinud siiapoole barjääri jõuda. Konflikt USA-ga oli veel kahekümnendatel aastatel akadeemilist laadi, tuumarelvade leiutamisest ja NATO loomisest alates 1949. aastal süvenes aga lausa paaniline hirm ameeriklaste ees. Samas avastati üsna kiiresti, et läänelik sõnavabadus on kaitsetu suunatud propaganda ees.

Seotud lood:

Kui veel enne Teist maailmasõda olid Kominterni vandenõud suunatud pigem vennasparteide tühjendamisele Moskvale ebalojaalsetest elementidest, siis 1940. aastate teisel poolel avanesid juba uued võimalused. Nüüd asuti värbama mõjuagente, pandi ilmuma Moskvale lojaalseid meediaväljaandeid, käivitati ulatuslik propagandakampaania Moskva poliitiliste eesmärkide läbisurumiseks, korraldati ka poliitilisi mõrvu, osa neist küll edukalt suitsukattega varjates.

Kas KGB tappis John F. Kennedy?

Poliitilisi mõrvu korraldas KGB suhteliselt harva, lisaks Lev Trotski tapmisele 1940. aastal mõrvati peamiselt pagulaspoliitikuid. Ka mõned ebalojaalsed kommunistid on veidral teel hukka saanud.

Siiani on tõsine küsimus, kui suur oli KGB panus tegelikult president John F. Kennedy mõrvamisse USA-s 1963. aastal. Lee Harvey Oswaldi on põhjusega peetud KGB värvatud palgamõrvariks.

Loe Oswaldi rolli kohta põhjalikumalt eelmist lugu siit

Samal ajal ei hoidnud ka USA eriteenistused end alati tagasi ja 1960. aastatel Kongo kriisis jõuti juba ekstreemsuse piirini - kes tappis Patrice Lumumba? Kes tappis Dag Hammarskjöldi? Kui esimest pidas oma vaenlaseks USA, siis teine oli jalus pigem Moskvale. Aga 1981. aasta atentaadi paavst Johannes Paulus II-le korraldasid ilmselgelt KGB satelliitteenistused Balkanilt.

KGB kurikuulsus taastus täielikult endise KGB töötaja Vladimir Putini võimule tulles. USA-s nägime midagi samasugust siis kui endise CIA juhi George W. H. Bushi poeg George Walker Bush 2001 presidendiks sai. 1969 kuni 2001 oli CIA-l keeld poliitilisi mõrvu korraldada, sõda al-Qaidaga tõi neile selle õiguse vormiliselt tagasi, aga droonirünnakutes on hukkunud peamiselt madalamaid al-Qaida tegelasi, sekka ka süütuid kodanikke. Ka KGB oli sunnitud tagasi tõmbuma, kuni Tšetšeenia kriis selleks uuesti uksed avas. Täna on mõlemal ametkonnal vähemalt vormiline õigus mõrvata. Meenutaks või Litvinenko tapmist.

Moskva propaganda keskendus juba 1940. aastatest alates pikkadele lugudele, kuidas CIA väidetavalt olevat tapnud kedagi kuskil mujal, ka Kennedy mõrv rakendati koheselt selle propaganda teenistusse. Moskva enda korraldatud poliitilistest mõrvadest meie siinpool eesriiet loomulikult midagi ei kuulnud. Vandenõuteooriad on tänaseks saanud uue leviku, eriti tänu sellele, et George W. Bushi aegne poliitika sünnitas uut USA-vastasust.

Aga peaaegu kõik vandenõuteooriad on suunatud vaid ja eranditult USA vastu. Kui arvestada, kust need teooriad käima lükati, pole ka mingi ime.

USA laborid aidsi ei leiutanud, KGB peakorter aga küll

Üks kuulsamaid valesid, mida KGB maailmas 1980. aastatel kultiveerida üritas, oli väide, nagu omandatud immuunsuspuudulikkuse sündroom (aids) olevat välja töötatud USA biorelvalaborites. Selleks leiti juba 1962. aastal KGB rahadega Indias käima pandud ajaleht Patriot, mille toimetajale saabus 1983. aastal anonüümkiri ühelt "hästi tuntud Ameerika teadlaselt," väitega, et aids olevat välja töötatud Fort Detricki laboris USA-s. Sealt levis libauudis juba üle maailma, leides palju uskujaid, viimati veel ka Nobeli rahupreemia 2004. aasta laureaadis Wangari Maathais.

1992. aastal, kui Venemaa välisluure tollane juht Jevgeni Primakov tunnistas üles KGB ja Stasi koostöö selle laimu levikul, uskus koguni 15 protsenti ameeriklastest seda legendi. Täna on teada, et tegemist oli KGB operatsiooniga "Infektsioon," millega üritati lihtsalt maailma ameeriklaste vastu üles ässitada.

1972. aastal oli KGB käivitanud ka operatsiooni SIG, mille ainus eesmärk oli kogu islamimaailm ässitada juutide ja ameeriklaste vastu, on kirjeldanud endine Rumeenia luurejuht Ion Pacepa. Ütle nüüd, et Osama bin Laden selle kampaania produkt ei ole?

Mõjuagendid, propaganda ja raha

KGB sai püsiva kohaloleku kõikjal, kus NSV Liidu diplomaatiline kohalolek oli olemas. Dekoloniseerimine oli jätnud ka paljudes uutes riikides mulje, nagu just Moskva oleks nende vabadusele kaasa aidanud ja hiljem värvati ka palju poliitikuid seal juba avalikult Moskva mõjusfääri, loeme üles näiteks Hamasi eksiiljuhi Khalid Meshaali, PLO mõjuka tegelase George Habashi, LAV presidendi Jacob Zuma, miks mitte ka Brasiilia praegust kommunistist presidenti Dilma Rousseffi, sai ju temagi rühmitus Kuuba kaudu Moskvalt tuge. Väliskaubandus, eriti aga Moskva otseinvesteeringud laiendasid Moskva mõjusfääri nii Aasias kui Aafrikas, 1959. aastast selgelt ka Kesk-Ameerikas. Praegu esindab peaaegu samu suhteid riikideühendus BRICS - Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika.

Kommunistlikud parteid läänes olid juba 1920-1921. aasta sisepuhastustest alates Moskva, 1920. aastate lõpuks selgelt Stalini kontrolli all. Nende rahastamine käis NLKP eelarveridadelt, ja KGB isegi ei pruukinud teada, kuidas neid parteisid juhiti. Igatahes läks suurem osa komparteidest läänes pankrotti niipea kui Moskva rahaline tugi kadus.

Rahuliikumine Moskva rahaga

Uus kanal mõjuagentuuri loomiseks avanes NATO loomise järel, kui vasakpoolsed aktivistid õnnestus mobiliseerida USA (aga mitte kunagi NSV Liidu) tuumarelvade vastu Euroopas. Maailma Rahunõukogu, mis 1950. aastal loodi, ja mille esimene juht oli Frédéric Joliot-Curie, tegutses Moskva rahadega, sama on põhjust oletada ka Suurbritannias Bertrand Russelli käivitatud Tuumadesarmeerimise Kampaania taga.

Stanislav Lunevi andmetel kulutas sõjaväeluure GRU koguni miljard dollarit, et 1950. aastatel käivitada "rahuliikumist" NATO vastu. GRU tegutseb tänaseni.  Kõiksugused rahukongressid, noortekongressid, festivalid, naisteliikumised, ametiühingud, protestiliikumised tuumarelvade vastu Euroopas, kampaaniad ja avalik laim olid suunatud läänemaailmas nn viienda kolonni tekitamisele.

Pershing-rakettide vastase meelsuse tekitamiseks oli KGB (nõukogude teaduste akadeemia abil) välja mõelnud terve tuumatalve teooria, kuigi antud juhul osutus see isegi hiljem õigeks, tuumasõda tõesti tekitaks üleilmseid keskkonnaprobleeme, aga mitte sel kujul nagu KGB seda esitles.

1968. aasta kriis ajas aga Euroopa omadega segi. Ühed komparteid (nagu Soome oma) läksid lõhki Tšehhoslovakkia kriisi pärast, sotsiaaldemokraadid tegid uue veelahkme sisse äärmusvasakpoolsetega, viimaste seast kerkis aga nagu seeni igasuguseid terroristlikke rühmitusi.

Juba 1960. aastate alguseks oli KGB selgelt andnud hoo sisse Palestiina terrorismile (mõjukamates  rühmituses on nähtaval kohal ka Moskva mõjuagendid), nüüd aga tekkis punane terrorism ka Saksamaal, Itaalias, Kreekas. Relvi neile, nagu ka näiteks Baski ja Põhja-Iiri terroristidele toimetati just tollasest sotsialismileerist, näiteks lõhkeainet semtex Tšehhoslovakkiast.

Aktiivseid abinõusid õpetati KGB Andropovi instituudis, osakonda, mis neid maailmas ellu viis, juhtis aga Juri Modin, kes peaks olema nüüdseks 82-aastane pensionär. KGB saadeti 1991. aastal küll laiali, siseriiklik nuhkide armee asendati FSB mõnevõrra tsiviliseerituma kestaga, välisluure jäi aga praktiliselt täies koosseisus paigale. Nii uinunud luure- ja mõjuagendid, neid suunavad luureametnikud, kui ka kogu aparaat, mis desinformatsiooni levikut suunas. Häda oli küll selles, et KGB meedia oli Putini võimuletuleku ajaks juba igasuguse lugejaskonna kaotanud, kahtlased väljaanded Indias jm on aga uuemalgi ajal ridamisi valedega vahele jäänud. Ja seda vihasemat sõimu kostab "peavoolumeedia" aadressil.

Arctic Sea?

KGB erumajor Oleg Kalugin on aktiivseid abinõusid kirjeldanud kui: "Mitte luurekogumist, vaid õõnestamist, aktiivseid meetmeid lääne nõrgendamiseks, lahkhelide külvamist lääneliitlaste omavahelistesse suhetesse, eriti NATO sees, USA maine nõrgendamist kogu maailma rahvaste silmis, nii Euroopas, Aasias, Aafrikas kui Ladina-Ameerikas, et valmistada pinda tulevasele sõjale." Mitrohhini arhiivimaterjalid avasid saladusekatet selliste abinõude kohalt veelgi, aga sellest, mis pärast 1992. aastat toimunud, ei tea me enam midagi.

Ilmselgelt kasutatakse sarnaseid meetodeid tänaseni ka Eesti ja NATO suhete rikkumiseks. Ega kogu skandaal laeva Arctic Sea ümber pole ometi mingi uut sorti aktiivne abinõu? Ka Eestis on Moskval oma mõjuagentuur kogu aeg olemas olnud, veendunud endiseid komnoori leiab NSV Liitu taga nuttev masinavärk kergesti.