Kas ballistilise raketi vastu saab end kaitsta?
SM-3 on täiendava võimsuse ja anduritega varustatud maa-õhk-tüüpi rakett. Ehkki selle väike kaal võimaldab seda välja lasta merelt, usuvad uurijad, et need hävitasid katses kümnest vaid ühe või kaks lõhkepead. Analüüs avaldati ajakirja Arms Control Today mainumbris.
Ballistilise raketi tõrjumine pole kaugeltki naljaasi: see on nagu ühe tulistatud kuuli tabamine teisega. Taolised raketid lendavad läbi kosmose, enne kui stardipaigast tuhandete kilomeetrite kaugusel taas atmosfääri sisenevad.
Kõige haavatavam on rakett stardi ajal kiirendades, sest siis on anduritel seda lihtsam sihikule võtta. George W. Bushi administratsioon pumpas miljardeid dollareid kiirendavaid rakette küttivate nn lendavate laserite (Airborne Laser) väljatöötamisse. Relva töökaugus jäi aga napiks ning projekt lõpetati mullu.
USA praegune president Barack Obama on pannud punkti veel kahele Bushi perioodi tõrjerelvale. Kui kineetiliste tõrjerakettide programmi Kinetic Energy Interceptor taheti laiendada startivate rakettide ründamiselt kosmosesse jõudnud rakettide ründamisele, osutus tehnoloogia liiga kogukaks.
Korraga nii lõhkepäid kui peibutismakette hävitavate kobarrakettide programm Multiple Kill Vehicle kujunes liiga raskeks. "Nende programmide likvideerimine ei olnud just erilist peamurdmist nõudev otsus," osutab murelike teadlaste liidu Union of Concerned Scientists esindaja David Wright.
Ainus praeguseks töösse jäänud USA raketitõrjemeetod kujutab endast maa-õhk-tüüpi tõrjerakettide võrku Alaska ja California vahel. Raketid on konstrueeritud tabama ründavaid lõhkepäid lennult. Seda tehnoloogiat sooviti laiendada Poolasse kavandatud süsteemi abil, ent Obama kirjutas alla tollegi kava surmaotsusele, keskendudes hoopis laevastikupõhisele kaitsesüsteemile, mis samuti sihib lendavaid rakette, maksab vähem ning andis katsete algfaasis paremaid tulemusi.
