Karikatuurisõjas nalja ei mõisteta: Kättemaks saabub ka üheksa aastat hiljem

 (76)

Naer peaks olema terviseks, teadsid juba antiiksed kreeklased, kelle arvates humor tähistas kehavedelikke, mis kontrollisid inimeste tervist ja emotsioone. Kuid, kui me jõuame juba satiiri ja karikatuuri valdkonda, ei ole iga nali tingimata just tervislik.

Poliitilise satiiri sisuks on sajandeid olnud poliitiliste vastaste naeruvääristamine ehk ka karikatuur võib olla relvaks poliitilises võitluses, teab ilmselt igaüks, kes kunagi nõukaaegset Pikrit käes hoidnud. Pamfletid, paskvillid, juba otseselt mõnitavad karikatuurid, kõik on olnud juba sajandeid relvad poliitilises võitluses, mis võivad sind panna kas naerma või vastupidi, ägedalt vihastama.

Karikatuur võib tappa, peaks eriti mäletama prantslased, kelle suur revolutsioon 1789. aastast pani kõik poliitilised jõud virutama oma vastastele just karikatuuri kaudu. Paralleelselt aga kujunes välja juba selgemalt propaganda mõiste, kui totalitaarsed valitsejad lasid endale kuulekate meediakanalite kaudu oma poliitilist raevu ka karikatuuris välja elada. Hitleri-Saksamaal oli moeks mõnitada karikatuurides suurte ninadega juute, nõukogude karikatuur elas aga oma raevu välja kõikvõimalike sise- ja välisvaenlaste peal.

Karikatuurisõda on uuem mõiste. Eriti al-Qaida terrorirünnakud USA ja teiste lääneriikide pihta tekitasid Euroopas 2001. aastast levinud arvamusi, nagu kõik muslimid oleks terroristid. Taani ajaleht Jyllands-Posten otsustas 2005. aastal anda ka oma panuse terrorismisõtta, korraldades karikatuurivõistluse, et pilgata just muslimite pühimat isikut, prohvet Muhamedi. Kuigi prohvet ise polnud küll astunud ühtki sammu, mis võimaldaks teda terroristiks pidada, tegid Taani karikaturistid sellise stereotüüpse sildistamise, mis tõesti kujutas terroristina kõigi muslimite suurimat iidolit, samastades seega aga terrorismi iga muslimiga.

Jyllands-Posten pole just ajaleht, mida araabiamaades laialt loetaks ja kui keegi sellest kohe  araabiamaade meedias suurt skandaali poleks teinud, oleks ehk taanlaste panus ususõja külvamisse märkamatagi jäänud. Aga siis arvas rida muid karikatuuriväljaandeid Euroopas, et neil on kohustus ka ise sellesse oma panus anda ja neid karikatuure veel üle trükkida. Euroopa meediaväljaanded olid dilemma ees, avalikkus eelistas astuda oma karikaturistide selja taha, kuna arvati, et õigus pilgata olevat ka karikaturisti inimõigus.

Prantsuse väljaanne Charlie Hebdo otsustas näiteks avaldada kõik 12 karikatuuri ja lisada omalt poolt veel ühe veebruaris 2006. Ja selle vasakpoolse väljaande toimetus selgelt ei kavatsenud loorberitele lebama jääda, vaid järgnenud aastatel omalt poolt vaenu vaid süvendada, avaldades järjest manifeste ja karikatuure, mis mitte ainult ei mõnitanud salafiste ja muid islamiäärmuslasi, vaid selgelt kõiki muslimeid tervikuna, kurikuulsad olid 2012. aasta karikatuurid, mis üritasid prohvetit lausa perverdina näidata. 

Mõnitav ja vaenulik karikatuur pole küll lääneriikide iseärasus. Kui me võtame ette araabiamaade karikatuuri, siis on tegemist juba puhta edasiarendusega nõukogude karikatuurist, kus Onu Sami ja eriti "selle veriste kihvadega suureninalise juudiõgardi" mõnitamine järgib selgelt nii natsi- kui nõukogudeaegseid traditsioone. Karikatuur on sealgi  poliitilise vaenu tööriist ja andnud eelmistel aastakümnetel ka selge panuse just ameerikavastase hüsteeria külvamisele, selgelt innustatuna Moskvast.

Niisiis, kui keegi araabiamaades kuulutas 2005. aastal, et lääs otsustas sihilikult mõnitada nende iidolit, tulid tänavaile suured rahvamassid selle vastu protestima. Miljoneid inimesi nähti suurtel meeleavaldustel üle maailma, samas aga võimendus koheselt ka usuline vägivald islamimaailmas elavate kristlaste vastu. Ja ajal, mil al-Qaida oli keskendunud pigem enda peitmisele, tulid tänavaile ka palju radikaalsemad džihadistlikud jõud, pannes vundamendi tänase Islamiriigi kujunemisele Iraagis ja Süürias, ehk ka Boko Harami tõusule Nigeerias. Ilma Jyllands-Posteni jt karikatuuriväljaannete algse panuseta poleks neil seda masside raevu mobiliseerida õnnestunudki.

Kas karikaturistil on sõnavabadus ja õigus ka pilgata? Euroopa põhimõtete alusel jah. Kuid kas maailm on pärast seda turvalisem? Igatahes mitte. Islamimaade vaimulikud kuulutasid, et usuline õigus tappa kõiki neid, kes mõnitavad prohvet Muhamedi. Euroopa riikide, eriti Taani liidrid aga ei leidnud võimalust sõnavabadusest taganeda. Usuline raev lääne ja islami vahel on vastastikku vaid võimendunud. Ka ateistlik arvamus, et kellegi teise usulisi tõekspidamisi on kohustuslik rünnata, ei esinda just sallivust. Pingelõdvendust pole karikatuurisõjas näha ka üheksa aastat hiljem.

Tõsi, kui keegi tänapäeval Euroopas joonistaks natsistiilis juudi-karikatuure, oleks see lausa kriminaalne intsident, muslimeid mõnitada peetakse aga sõnavabaduseks.

2010. aasta 1. jaanuaril ilmus kirvega relvastatud somaallane Taani karikaturisti Kurt Westergaardi ukse taha, sooviga teda tappa. Karikaturist jäi ellu, ründaja pandi kümneks aastaks vangi. Saksamaal oli aga noaga relvastatud pakistanlane üritanud juba märtsis 2006 tungida Saksa ajalehe Die Welt toimetusse, mis ühena esimestest oli taanlaste karikatuure avaldanud. Ründaja tegi hiljem vanglas enesetapu. Nüüd aga on olemas juba uus jõud, Islamiriigi näol, mis suutis innustada enam kui üheksa aastat hiljem oma kõrilõikajaid ründama tuntuimat prantsuskeelset karikatuuriväljaannet Charlie Hebdo.

Kättemaks võib saabuda küll hilja, aga tulemata ta ei jää?