Kalevi pataljoni väljaõpe ehk samm soomusjalaväebrigaadi poole

 (28)
Kalevi pataljoni väljaõpe ehk samm soomusjalaväebrigaadi poole
Foto: Simmo Saar / Sõdur

Läinud sajandi lõpul Kalevi jalaväepataljonis aega teeninud reservväelased küllap mäletavad veel soomukitega läbiviidud maastikuharjutusi. Praegu Kalevi pataljonis Sisu XA-180EST väljaõpet saav kompanii näitab uut küpsust paari kuu pärast Kevadtormil Scoutspataljoni kõrval vastutegevuses.

Artikkel ilmus ajakirjas Sõdur (1/2014)

Uus riigikaitse arengu­kava näeb ette kaitseväe soomusmanöövervõimet suurendada. Kui seni on soomukite kasutamine olnud elukutseliste ehk Scoutspataljoni pärusmaa, siis alates eelmise aasta suvest on 1. jala­väebrigaadi koosseisu kuuluv Kalevi jalaväepataljon Tapal ajateenijatele õpetanud tegutsemist mehhaniseeritud üksuse koosseisus. Ongi käes hetk, mil võime endalt küsida – kuidas on ajateenijad uue väljaõppe omaks võtnud ning mis saab meie soomusmanöövervõimest tulevikus?

Seda, et Kalevi jalaväepataljonist saab soomusüksus, teati juba 2011. aastal. Aasta hiljem pataljoniülema ametikoha vastu võtnud kolonelleitnant Hannes Alesmaa istus juhitoolile kindla eesmärgiga seni kavatsusena õhus rippunud mõte teoks teha. Esimene tõsine probleem oli nooremallohvitseride puudus, mis ei lasknud väljaõpet alustada. Samas oli teada, et 2013. aasta juulikuise eelkutsega kaitseväkke saabuvatest ajateenijatest tuleb vormida mehhaniseeritud sõjapidamise spetsialistid. Seega ei jäänud pataljoni juhtkonnal üle muud, kui tekkinud muredele lahendus leida.

Tulevased ajateenijatest instruktorid sõdurikursuse lõpurännakul 2013. aasta märtsis Paldiskis. Foto: Simmo Saar / Sõdur
Seotud lood:

.

A-kompanii ülem kapten Artur Meerits sai läinud aasta alguses teada, et peagi tuleb hakata kompaniiülemana soomusväelasi koolitama. Tema sõnul oli ka tema jaoks lahendamatuna näiv probleem tõsisasi, et tegevväelastest instruktoreid lihtsalt polnud. „Kuigi meie rühmaülemad on missioonikarastusega kõrgelt hinnatud ohvitserid, oli nappus tegevteenistuses olevatest allohvitseridest,” kommenteerib Meerits A-kompanii väljaõppe korraldamisega kaasnevat murekoormat.

Nii jõudiski pataljoni juhtkond ainuvõimaliku otsuseni – tulevasi ajateenijaid pidid hakkama koolitama ajateenijatest allohvitserid, keda selleks eelnevalt välja õpetatakse. „Et meie S3 (operatiivjaoskond) on eelnevalt missiooniüksuseid koolitanud, saime noortele meestele pakkuda parimat võimalikku väljaõpet,” põhjendab Kalevi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Hannes Alesmaa langetatud otsust. Selles, kas ajateenijad piisava taseme saavutavad, Alesmaa enda sõnul ei kahelnud. „Reservarmee põhimõte seisnebki asjatundlike võitlejate olemasolus, ajateenistuse läbinud inimesed moodustavad konflikti korral kaitseväe põhilise löögijõu,” leiab kolonelleitnant Alesmaa.

Instruktoriameti eeldus – keskharidus ja eesti keele oskus

2013. aasta jaanuaris saabus Kalevi jala­väepataljoni 22 noort meest, kelle esialgseks teenistuskohaks sai 1. jalaväebrigaadi Paldiski linnak. Kaheksa ajateenijat toodi üle vahipataljonist, nende hulgas oli ka praegune Kalevi jalaväepataljoni tegevväelane nooremseersant Alo Tepp. „Alguses me ei teadnud, et meist kavatsetakse instruktorid koolitada, kuid mõte Kalevis teenida tundus sellest hoolimata huvitav,” räägib nüüdne nooremallohvitser oma sattumisest Paldiskisse ja hiljem Tapale. Vahipataljonis ajateenijatele suunatud pakkumine polnud siiski päris kõigile – eelduseks oli keskharidus ja eesti keele oskus.

Paldiskis anti poisid üle kogenud allohvitseridele, kelle juhendamisel läbiti esmalt sõdurioskuste baaskursus, see­järel nooremallohvitseride kursus. Märtsis lõpetas baaskursuse 18 noormeest, kellest nüüd oli võimalik hakata õpetama instruktoreid. Nooremallohvitseride kursuse nimekiri sai pataljoniülema allkirja 15. märtsil, kursuse ülemaks määrati poistega juba ajateenistuse alguses tihedalt kokku puutunud vanemveebel Indrek Roosaar. Roosaare sõnul õpetati ajateenijaid samasuguse põhjalikkusega nagu missioonile suunduvaid kaitse­väelasigi. „Tavapärast õppekava tuli veidike muuta – suuremat rõhku pandi jalaväedrillidele ja instruktorioskustele. Teisi õpetada, eriti arvestades olematut vanusevahet, pole kunagi väga lihtne. Ent just seda pidid meie tulevased nooremseersandid ju tulevikus tegema hakkama,” ütleb vanemveebel Roosaar.

Noored mehed täitsid neile pandud ootused

2013. aasta juulis, poolteist nädalat pärast jaanuaris saabunud meeste saamist allohvitserideks, saabusid eelkutsega nüüd juba Tapale Kirde kaitseringkonna territooriumile esimesed ajateenijad, kellest vastavalt koolituskavale pidid saama soomukijuhid, sihturid ja jaoülemad. Ülejäänud ametikohad soomukis (kokku on seal kümme kohta) pidid täitma oktoobris põhikutsega saabuvad ajateenijad.

Noorte niinimetatud drillseersantide (nii kutsusid noori allohvitsere Kalevi tegevväelased) ülesanne oli eelkutsega saabunutele selgeks teha esmased sõdurioskused, soomukialase väljaõppe andmine jäi siiski kogenud kaadriohvitseride hooleks.

Selle ülesande võttis enda kanda kaks korda Afganistanis manööverüksuse rühmaülemana teeninud leitnant Rauno Vahimets. Vahimetsa sõnul olid küll ka instruktorid läbinud kahenädalase soomukikursuse ja omandanud teadmised mehhaniseeritud üksuse tegutsemisest rünnakul, kaitsel ja patrullis, kuid teiste koolitamiseks nendest oskustest siiski ei piisanud. Seega pidi soomukiõppe sisuline osa jääma vanemate missioonikogemusega tegevväelaste hooleks.

Muus osas jagub Vahimetsal ajateenijatest instruktoritest rääkides peamiselt kiidusõnu. „Jälgisime nende antavaid tunde ja pidime tõdema, et sõduri- ja allohvitserikursuse tulemusena suutsid noored mehed isegi võrreldes kogenud tegevväelastega täiesti arvestatavalt õpetada,” ütleb toona Kalevi jalaväepataljonis A-kompanii ülema abina teeninud leitnant Vahimets.

Pataljoni ülema kolonelleitnant Hannes Alesmaa nõustub leitnant Vahimetsa hinnanguga ja näeb ajateenijate hea töö taga suurt motivatsiooni, mida värsketel juhendajatel teadlikult kõrgel hoiti. „Ajateenijatest allohvitserid elasid teistest ajateenijatest eraldi kasarmutubades, neil oli luba tundide ettevalmistamisel kasutada väeosa printerit ning oma isiklikku arvutit,” toob kolonelleitnant Alesmaa paar näidet erisustest, mida ajateenijatest instruktoritele võimaldati.

Samas leiab Alesmaa, et teisiti pole ka võimalik – väljaõppe planeerimine on protsess, mis võtab rohkem aega ning seda on keeruline teha ilma arvuti ja mõnikord ka ilma täiendava puhkeajata. Nii lubati ka Kalevi niinimetatud drillseersandid metsalaagrist õhtul kasarmusse, kus tunni ettevalmistamiseks vajalikud infotehnoloogilised vahendid olemas olid.

Mehhaniseeritud jalaväe­lane on agressiivsem

Pärast sõdurioskuste baaskursust suunati 2013. aasta juulis saabunud sõdurid alates 23. septembrist nooremallohvitseride kursusele, millega pidi jalaväelasest saama mehhaniseeritud jalaväeüksuse võitleja. Mis neil kahel vahet on, selgitab leitnant Rauno Vahimets: „Tulenevalt soomusüksuse ründavamast iseloomust peab ka mehhaniseeritud üksuses teeniv kaitseväelane olema keskmisest agressiivsem, otsused peavad olema julged, kiired ja loomingulised. Tuleb osata arvestada nii oma tugevuste kui ka nõrkustega – soomuki 12,7 mm kaliibriga kuulipilduja annab efektiivset tuld kuni 800 m kaugusele, samas on soomuk vägagi haavatav vastase lühimaa tankitõrjerelvadest.”

Lühidistantsi tankitõrjerelvade laskeulatus on kuni 500 m, seega saab soomukit edukalt vastase tule mahasurumiseks rünnakul kasutada. Seda siiski eeldusel, et soomusjao ülem paigutab masina selliselt, et sellele on tagatud nii maksimaalne varje kui ka tuleulatus.

Varitsusse sattumisel käituvad jalaväelased ja mehhaniseeritud jalaväelased erinevalt. Kui presentkattega veoautos istuvaid sõdureid on kerge tabada, siis soomusmasina kaitsev metallkest kaitseb seal istuvaid kaitseväelasi ning suurekaliibriline kuulipilduja annab piisava tulejõu selleks, et kohe vastupealetungile asuda. Vahimetsa sõnul sõltub konkreetne reageerimisviis ikkagi vaenlase võimsusest ja nende kasutuses olevatest relvadest – nii näiteks pole tankitõrjerelvadeta kergejalaväest soomukile vastast tulejõu ega manöövervõime poolest. Sellist vastast on Eesti üksused kohanud näiteks Afganistanis, kus Pasid end tõestanud on.

Kõik jao liikmed peavad masinat tundma

Samuti peab iga jao liige tundma soomuki sidesüsteemi ning oskama vajadusel katusel asuvast raskekuulipildujast tulistada. Lisaks peab Vahimetsa sõnul jao võitleja tundma ka soomukiga seotud ohutustehnikat – alates põhitõdedest nagu tule tegemise keeld soomukis, lõpetades spetsiifiliste teadmistega, mis puudutavad ohutut väljumist masinast ja selle ümbruses magamist. Kuigi pärast ülesande täitmist naasevad kaitseväelased nende koduks olevasse sooja masinasse, ei saa ohutustehnilistel põhjustel soomukis siiski magada – masin on ahvatlev sihtmärk, mille hävitamisel hukkuksid ka seal magavad võitlejad. Samuti ei tohi puhata soomukile liialt lähedal, sest aher vaateväli ei lase soomukijuhil kõike ümbruskonnas toimuvat hoomata. Nii võibki 13,5 tonni kaaluv Sisu XA-180EST kiiruga manööverdades mõne suikunud kaitseväelase tahtmatult igavesse unne saata.

Selleks, et soomukiga sina peale saada, kulus terve kuu. Leitnant Vahimetsa sõnul oli koolitus jagatud nelja etappi: esimene nädal oli mõeldud drillide ja soomuki süsteemide, teine ja kolmas nädal ründe- ning kaitselahingute ning neljas nädal patrullide harjutamiseks.

Väljaõppe lõpptootena valmivad soomukimeeskonnad, kes on võimelised ülesandeid täitma nii iseseisvalt kui ka rühma, kompanii ja pataljoni osana.

Soomukis asuvat jagu juhib jaoülem, kes koos jaoülema abi ja kuue meeskonnaliikmega jalastub. Sihtur ja soomukijuht jäävad soomukisse, toetades nende kõrval jalgsi võitlevaid jaokaaslasi raskekuulipilduja tulega. Sihtur ja soomukijuht alluvad ka jao jalastudes endiselt jaoülemale, väljas olev ülem ja kaks masinas viibivat meeskonnaliiget suhtlevad käemärkide või raadioside abil.

Kaitselahingu puhul on ülemal valida: kas kaevata soomukile kaevik või jätta masin varje taha, kust see vajadusel välja kutsuda. Õige otsuse puhul ootab meeskonda ees võit, vale otsuse puhul kaotavad võitlejad aga oma olulisima tuletoetusvahendi.

Arvutimäng on tõsine õppevahend

Käesoleva aasta jaanuari teise nädala veetsid tulevased soomukijuhid, jaoülemad ja jaoülema abid Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskuses. Rühmaülemate juhendamisel mängiti arvutit kasutades läbi nii kaitse- kui ka ründelahing, tõetruu Armed Assaulti platvormil põhinev 3D-matkevahend viis mehed ja nende Pasi-soomukid Eesti­maa metsasele maastikule, kus ajutiselt olid end sisse seadnud vaenulikud väed.

Vaenuliku elemendi tegevust juhtis matkekeskuse personal, seega astusid Kalevi jalaväepataljoni A-kompanii virtuaalsoomukitele vastu mängu bot’id (tegelaskuju, mida kontrollib arvuti), kellele suurema kavatsuse ja eesmärgi seadis siiski sõjaasjandust tundev inimene.

Kalevlaste A-kompanii õpperühmade jaod olid komplekteeritud järgmiselt: kümnest jao liikmest kolm olid inimesed, seitse bot’id. Jaoülematele andsid korraldusi rühmaülemad, rühmade varustusel hoidsid silma peal rühmavanemad.

Kalevi jalaväepataljoni lahingutoetuskompanii ülema leitnant Ivo Peetsi sõnul ei tasu arvata, nagu oleks arvuti­matke lihtsalt lõbus ajaviide – sidet hoitakse raadiojaamadega kõiki sidepidamise eeskirju järgides, maastik ja sellel asuvad punktid matkivad aga Eestimaa paikasid. Relvade taktikalised andmed, lahendamist vajavad probleemid (pioneeride rakendamine, kaudtule tellimine) ning vale tegutsemise korral järgnevad kaotused on realistlikud ning võimaldavad instruktoritel anda korralikku tagasisidet. Nagu ütles leitnant Peets – läbimängu eesmärk on ravida „lastehaigusi”, millega muidu tuleks tegeleda välilaagris. Välilaager on aga oluliselt kulukam ja väsitavam ning võiks seega keskenduda juba väljaõppe järgmisele tasemele. „Eelis on juba see, et olukorda saab lihtsalt seisma panna. Kogud poisid kokku, annad tagasi­sidet ning kohe võib tegutsemist jätkata. Metsas võtaks tegevuse seiskamine ja taaskäivitamine oluliselt rohkem aega,” selgitab Peets.

Foto: Simmo Saar / Sõdur

Vastutegevust teinud kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskuse instruktori vanemveebel Priit Pärnametsa sõnul kasutab samalaadset arvuti­matket mitu riiki: nii on ka Ameerika ühendriikide sõjaväelased enne Iraagi ja Afganistani missioone kohalike oludega sobivaid taktikalisi lahendusi just virtuaalselt harjutanud. „Tegelikult saab siin väga hästi aimu sellest, kuidas kaaslased maastikul liiguvad, katsetada saab erinevaid taktikalisi plaane. Matket on hea kasutada ka enne mingi kindla objekti ründamist, sest arvutis on nii objekt kui ka selle ümbrus koos transpordisõlmedega olemas,” lisab Pärnamets.

Olulisim, mida ajateenijad omandama pidid, oli oskus kasutada soomukit, seda õigeaegselt peites ja vaenlasega sobivat distantsi hoides. Tagasisides rõhutasidki instruktorid eelkõige seda, et iga lohakalt paigutatud soomuk kohtas peagi vastase tankitõrjerelvaga. Arvestades eesootavat Kevadtormi, kus kalevlased on seekord vastase rollis, kuluvad mehhaniseeritud sõjapidamise oskused marjaks ära.

Lahinglaskmised koos parimatega ja vastase roll Kevadtormil

Kalevi jalaväepataljoni A-kompanii 2013. aasta juuli- ja oktoobrikutse ajateenijad saavad oma ristsed Kevadtormil, kus lisaks traditsioonilisele vastasele ehk 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljonile mängivad „pahasid” ka Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad.

Selleks, et ajateenistusel põhinev mehhaniseeritud jalaväekompanii tasemel oleks, korraldatakse enne Kevadtormi veel mitu väliõppust, sealhulgas suundutakse kevadel koos Scoutspataljoniga Läti Ādaži polügoonile, kus viiakse läbi ühised lahinglaskmised.

Ajateenijate koostöö Scoutspataljoniga pole iseenesest haruldane – ka 2013. aasta jaanuaris ajateenistusse saabunud tulevased instruktorid veetsid Kevadtormil kaks nädalat koos elukutseliste äsja missioonilt saabunud kaitseväelastega. Ajateenijatest komplekteeritud rühma juhtinud leitnant Vahimetsa sõnul olid noormehed tasemel ning motiveeritud.

Seda, millisena näitavad äsja väljaõppe läbinud soomukimeeskonnad end Kevadtormil, on veel vara öelda. Kuid väljaõppe sujuvus nii ajateenijatest instruktorite kui ka mehhaniseeritud jagude koolitamisel annab õiguse loota parimat.

Kalevlaste kogemused Viru jalaväepataljoni teenistuses

2014. aasta suvel muutub väljaõppetsükkel – nimelt viiakse Kalevi jalaväepataljoni mehhaniseeritud jalaväe väljaõpe osaliselt üle Jõhvi Viru jalaväepataljoni. Viru jalaväepataljoni ülema kolonelleitnant Eero Kinnuneni sõnul on tema pataljonile ülesandeks tehtud aastatel 2014 ja 2015 välja õpetada kaks mehhaniseeritud jalaväekompaniid, kes iseenesest kuuluvad Kalevi jalaväepataljoni koosseisu.

1. jalaväebrigaadi operatiivjaoskonna ülema major Tarmo Kundla sõnul jääb väljaõppeprotsessi juhtima ja toetama endiselt Kalevi pataljon, sealhulgas saavad jaoülemad, sihturid ja soomuki­juhid endiselt väljaõppe Kalevi jalaväepataljonis nooremallohvitseride kursusel. „Arvestades tõsiasja, et ka Viru jalaväepataljon muutub tulevikus soomusmanööverüksuseks, on Viru tegevväelastele mehhaniseeritud väljaõpet korraldada kindlasti hea kogemus,” selgitab 1. jalaväebrigaadi operatiivjaoskonna ülem major Tarmo Kundla. Major Kundla sõnul ei pea Viru pataljon tänu kalevlastega saadavale kogemusele tulevikus oma allüksuste õpetamisel alustama nullist, vaid on selles valdkonnas juba teatava vilumusega.

Järgmise aastakäigu ehk 2015. aasta eel- ja põhikutsega Viru jalaväepataljoni saabuvatest ajateenijatest koolitatakse samuti mehhaniseeritud jalaväeüksuse võitlejad, kuid siis ei arvata nad teenistuse lõppedes reservi Kalevi, vaid Viru pataljoni võitlejatena.

Lähitulevik – kolme mehha­niseeritud pataljoniga brigaad

Kalevis käivitunud projekt on osa nii-öelda suurest pildist, mis vastavalt riigi­kaitse arengukavale annab kaitseväele lähitulevikus ühe täielikult mehhaniseeritud jalaväebrigaadi, mille kaks pataljoni (Kalev ja Viru) liiguvad soomukitel Pasi XA-180 ja XA-188 ning mille elukutselistest kaitseväelastest koosnev Scoutspataljon kasutab oma transpordivahendite ja tuletoetusvahenditena jalaväe lahingumasinaid.

Just viimaste hankimine on kaitseväe lähituleviku üks huvitavam tegevus – sarnaneb lahingumasin ju oma olemuselt pigem tankiga ning tankid on meie jaoks siiani olnud midagi väga erakordset.

Kahtlemata tähendab kahe jalaväepataljoni mehhaniseerimine ja Scoutspataljoni soomuskaitse ning manöövervõime viimine järgmisele tasemele meie jaoks seda, et saavutame senisest suurema kaitsevõime ning muutume tõsisemaks partneriks ka NATO jaoks. „Mehhaniseeritud üksused on võimelised erinevalt veokitel liikuvast jalaväest tegutsema pea igasugusel maastikul, samas kui kergejalavägi suudab edukalt tegutseda peamiselt kinnisel maastikul,” ütleb kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna kaitseplaneerimise jaoskonna vanemstaabiohvitser kolonelleitnant Kalle Teras, kes tulenevalt oma ametikohast hangitavate jalaväe lahingumasinate temaatikaga igapäevaselt kokku puutub. Terase sõnade kohaselt muutub mehhaniseeritud jalaväebrigaad oma taktikalistes valikutes vabaks ega pea erinevalt kergebrigaadist vaid vastase tegevusele reageerima.

Praegu pole veel otsustatud, kas jalaväe lahingumasinad hakkavad vurama rataste või roomikute abil. Terase sõnul pole veel kindel lahingumasinate saabumise aeg ega valitava masina tüüp. „Lahingumasinaid võime hakata ootama alates 2015. aasta lõpust, praegu on õhus veel mitu lahendamata küsimust,” kommenteerib kolonelleitnant Teras hanke hetkeseisu.

On nende veel küsitavate kuupäevade ja masinatüüpidega nagu on, ent Eestis jalutab peagi taas ringi põlvkond mehhaniseeritud väljaõppe saanud reservväelasi, kes seekord on koolituse Nõukogude armee asemel saanud juba meie enda kaitseväes.

Mõni fakt Kalevi jalaväepataljoni A-kompanii kohta

  • Kompaniiülem – kapten Artur Meerits, osalenud välismissioonidel Kosovos ja Afganistanis
  • Kompaniiülema abi (kuni 31.12.2013) – leitnant Rauno Vahimets, osalenud mitu korda välismissioonil Afganistanis
  • Nooremallohvitseride kursuse ülem (märts–juuni 2013) – Kalevi jalaväepataljoni operatiivsektsiooni vanemstaabiallohvitser vanemveebel Indrek Roosaar, osalenud välismissioonidel Kosovos, Iraagis ja Afganistanis
  • Praeguste ajateenijate rühmaülemad: nooremleitnant Janari Jaanso, osalenud välismissioonil Afganistanis; nooremleitnant Priit Lillemets, osalenud välismissioonidel Iraagis ja Afganistanis