Kaitseväe lugu – „laenatud“ lahingukooli. Pidin siin olema kõigest viis kuud, kuid nüüd olen juba 25 aastat...


Kaitseväe lugu – „laenatud“ lahingukooli. Pidin siin olema kõigest viis kuud, kuid nüüd olen juba 25 aastat...
Foto on illustratiivne. (Foto: Tõnu Noorits / ajakiri Sõdur)

Pühendan selle loo oma isale Stanley Alan Sheppard DFC-le, kes aprillis oleks saanud 100-aastaseks.

Ta osales 69 pommituslennul Prantsusmaal ja Saksamaal 1941–44. Tema lennuk sai küll mitu korda pihta, aga nad jõudsid alati tagasi või kukkusid alla Inglismaa kohal. Ta ei rääkinud sellest kunagi, aga aeg-ajalt puistas tarkuseteri. Neist olulisim oli: „Väljaõpe ei lõpe kunagi." (Artikkel ilmus ajakirjas Sõdur 3 / 2020)

Ma olen tihti mõelnud, et miks nii paljud eestlased, nii tsivilistid kui ka kaitseväelased, kohates kaitseväevormis inglast, peavad seda täiesti normaalseks nähtuseks.

Kõigile ei pruugi see küll meeldida, aga see on juba eraldi teema. Ma pidin siin olema kõigest viis kuud, kuid nüüd olen juba 25 aastat olnud. Kuidas see küll juhtus?

Eelmises artiklis kirjutasin, kuidas ma Paldiskisse sattusin, et aidata instruktoreid, kes Balti pataljoni Eesti kompaniid välja õpetama hakkasid, mille baasil hiljem moodustati Scoutspataljon. Selle ülesande täitmise järel pidin 1996. aasta märtsis koju minema.

Olin just väljunud Paldiski väeosast, et jooksma minna, kui kohtasin ootamatult Briti Tallinna saatkonna kaitseatašeed. Ma olin teda nähes sama imestunud nagu temagi, kui nägi mind kümne miinuskraadiga lühikestes pükstes.

Seotud lood:

Ta külastas mind ainult siis, kui tal endal midagi vaja oli. Seekord oli tal vaja mind. Ta küsis, kas oleksin valmis, et mind „laenatakse“ Eesti kaitseväele kuueks kuuks. Kõhklematult vastasin jah. See jah-sõna muutis minu edasist elu.

Kolmas lähetus

Ei teadnud mina ega kuninglik merejalavägi, mida see otsus endaga kaasa toob. Administratiivselt olin ma seni üksuses, mis paiknes merejalaväe Stonehouse kasarmutes, Plymouthis.

Minu läviohvitser, keda ma vaid korra külastasin, oli kuningliku merejalaväe peakorteris. Tundsin teda sellest ajast, kui ta noore ohvitserina teenis minuga koos 42. pataljoni K-kompaniis. Nüüdseks oli ta majori auastmes.

Küsisin temalt, milline on minu tulevane ülesanne ja asukoht. Ta vastas, et nad soovisid just mind ja ainult mind, ning et ma peaks kohale minema ja ise järele vaatama. Juhul kui asjad halvasti oleks läinud, oleksin saanud talle helistada ja ta oleks mind sealt välja tõmmanud.

Hiljem sain teada, et see oli ainulaadne juhtum ajaloos, mida pole juhtunud ei enne ega pärast (kuigi vanade fotode järgi võib spekuleerida, et midagi sarnast võis juhtuda ka 1930ndatel aastatel).

Protsess nägi välja nii, et Eesti kaitseminister küsis mind „laenuks“ otse Ühendkuningriigi kaitseministrilt. See initsiatiiv tuli ilmselt toonaselt kaitseväe juhatajalt kolonel Johannes Kerdilt. Olen veendunud, et ta nägi vajadust ühendada kaitsevägi Balti pataljoni projektiga, ning mina olin selleks ühenduseks.

Saabusin tagasi Eestisse 1996. aasta aprillis või mais oma kolmandale järjestikusele lähetusele Balti riikidesse. Esimese öö veetsin Olümpia hotellis, teades vaid, et hommikul võtab mind keegi peale. Järgmisel hommikul sõidutati mind Võrru kaitseväe lahingukooli. See pidi olema reedel, sest kohtasin kooli ülemat kapten Leo Kunnast vahetult enne seda, kui ta tagasi Tallinna hakkas sõitma.

Uus perekond

Mäletan, et istusin esimesel nädalavahetusel üksi oma toas (mis oli ka mu kontoriks), kus oli vaid voodi ja laud, ning aknast avanes vaade majatagusele parkimisplatsile, mis meenutas romulat.

Seal seisis hulk vaevu töötavat ja mittetöötavat tehnikat, kaasa arvatud Nõukogude soomukid. Linnas kõndides ei mõistnud mind keegi. See ei olnud minu jaoks uus olukord, aga see oli midagi täiesti teisel tasandil. See oli kuidagi hirmutav.

Olin just kaotanud enda kuningliku merejalaväe perekonna ja nüüd pidin Eestist uue leidma. Isegi praegu nähes vanu inimesi, kes elavad üksi ilma perekonnata, tekib mul klomp kurku. See on raske ka siis, kui oled noor ja terve, ning liiatigi, kui oled vana ja väeti ning ainukese muutusena paistab surm.

Kohtasin kapten Kunnast ja tema asetäitjat leitnant Raivo Tamme esmaspäeval ning sain ülevaate koolist ja selle ülesannetest. Sain peagi aru, et nii Kunnas kui ka Tamm olid ülimalt motiveeritud panustama kaitseväkke ja Eesti ülesehitamisse ega mõelnud kordagi selle peale, mida kaitsevägi neile pakkuda saaks (seda võin öelda tagantjärele tarkusena). Samuti taipasin ruttu, et nad hoolisid väga oma sõdurite heaolust, tagades neile toitlustamise ja kvaliteetsed väljaõppetingimused.

Ülimalt piiratud eelarvega saavutasid nad väga palju ja kulutasid raha õigetele asjadele. Kunnast assisteeris ka väga motiveeritud staap, sest isikkoosseis oli hoolikalt valitud ja juhtimisel näitas ta suurepärast eeskuju. Oleksin väga õnnelik, kui saaksin seda öelda ka nende teiste olukordade kohta, kus ma hiljem olin.

Parem kui mitte midagi

Hiljem sain aru, et oleksin võinud lahingukoolile takistuseks kujuneda, sest minule kulutati palju aega piiratud vahendite oludes. Minu tegevusel oleks võinud olla vähene tulemus. Iga aasta eelarve oli kriitiline ja minu saabumine ei suurendanud seda.

See aimdus muutus selgemaks, kui USA eriüksus tuli tegema koolitust „Kuidas toimuvad valimised“. Hiljem taipasin, et kuigi paljud riigid soovisid eriti tol ajal Eestit aidata, siis see ei olnud alati väga hästi läbi mõeldud. Üks teine USA eriüksus tuli neli kuud hiljem nendele samadele inimestele täpselt sama koolitust tegema.

Ma mainin seda, sest eelnevatele kogemustele tuginedes arvas lahingukooli juhtkond, et mul on neile väga vähe pakkuda. Või nagu leitnant Tamm mulle hiljem tunnistas – nad raiskasid minu esimesed kaks kuud. Mina seda raiskamisena ei näe, sest pidin kuulama ja õppima enne kui tegutsema sain hakata. See tõestab, et lähetused peaksid olema pigem kauakestvamad kui lühiajalised.

Minu lähetust pikendati küll kuu võrra, aga kui aus olla, siis oleks pidanud see kestma 18 kuud ja sellega oleks pidanud hõivatud olema terve väike meeskond. Aga annan endale aru, et midagi on ikka parem kui mitte midagi.

Loe täisteksti ajakirjas Sõdur 3 / 2020