Kui ma veel väike poiss olin ja vanaisa käekõrval käisin, ei teadnud ma, et ta on sama vana kui meie riik. Eesti oli vaid kolm nädalat iseseisev olnud, kui mu vanaisa sündis. Praegu oleks neil mõlemal vanust 95 aastat. Inimese kohta on see päris palju, riigi kohta näitavad need numbrid aga noorust.

Praegu, ajateenijana, oleks mul suur huvi kuulda uuesti vanaisa muljeid metsavendade ja soomepoiste kohta, keda mõlemat ta ka ise oli. Olles ajateenistuses omandanud teadmisi ja oskusi, mõistaksin ta jutte paremini ja oskaks äkki ka ise midagi lisada. Paraku on ta läinud ja seda vestlust me temaga pidada ei saa… Sellised mõtted tulevad pähe seoses Eesti Vabariigi sünnipäevaga, milleni on jäänud veel umbes nädal. Esmaspäeval hakkab paraadiks valmistumisega seoses möllama suur ettevalmistustorm. Loodan, et see mind ega ühtki teist võitlejat oma pingelainetesse ei mata.

Nädalavahetus on mööda saadetud, paari tunni pärast saab linnaluba läbi ja sean sammud oma armsa kasarmu poole, kus ootab mind ees veel armsam kitsas ja kõvemapoolne metallvõredega voodi. Aga kõva voodi pidigi vist seljale parem olema nagu ka füsoterapeut mulle mainis. Enne magama saamist toimub rivistus, seejärel meie ainsad ja kohustuslikud 15 minutit Aktuaalset kaamerat (eelmine osa jäi nägemata, aga loodetavasti pole ma asjadest väga maha jäänud) ja lõpuks suurejoonelised ettevalmistused öörahuks.

Aitab puhkamisest ja astume pea püsti ning sirge seljaga algavasse nädalasse!