Kaitseväe aastaraamat: Venemaaga seonduvad julgeolekulased ja sõjalised arengud aastal 2015

 (10)

Venemaa Föderatsiooniga (VF) seonduvatest julgeoleku- ning sõjalistest arengutest väärivad 2015. aasta kontekstis esiletõstmist kolm kaalukamat suundumust.

Ilmus Kaitseväe aastaraamatus 2015

Esiteks jäi muutumatuks Venemaa juhtkonna strateegiline kurss, mille sisu on välispoliitilises plaanis teadlik vastandumine Läänele ning sõjalise võimekuse eelisarendamine võrreldes teiste riigielu valdkondadega. On tähelepanuväärne, et aasta viimasel päeval, 31. detsembril president Vladimir Putini ukaasiga jõustatud Venemaa uus julgeolekustrateegia nimetab NATO-t ja USA-d otsesõnu Venemaa peamisteks julgeolekuohtudeks.

Teiseks jätkas VF möödunud aastal Ukraina-vastast sõda vaatamata Venemaad ennast tabanud tõsistele majandusraskustele ning rahvusvaheliste sanktsioonide üha tuntavamale mõjule. Moskva poliitikakujundajad ei ole seni olnud valmis sisulisteks järeleandmisteks või kompromissiks isegi olukorras, kus seistakse silmitsi märkimisväärse rahvusvahelise mittesõjalise survega.

Kolmas tähelepanuväärne sündmus on VF otsus sekkuda avalikult ja sõjaliselt Süüria kodusõtta Bashar al-Assadi režiimi poolel. Selle otsuse valguses tuleb tõdeda, et muutumatuks on jäänud ka Moskva poliitikakujundajate valmisolek kasutada konventsionaalset sõjalist jõudu oma välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Seda ka juhul, kui sõjalise jõu kasutamise raamistikku võib hinnata avantüristlikuks; on olemas reaalne oht sõjaliseks kokkupõrkeks NATO liikmesriigiga (meenutagem Türgi õhupiiri rikkumistega kaasuvaid asjaolusid) ning üheks Moskva piirkondlikuks sõjaliseks liitlaseks on rahvusvaheline terroristlik organisatsioon (Hezbollah).

Seotud lood:

VF relvajõududega seonduvad arengud

Vaatamata üha süvenevatele majandusraskustele olid sõjalised kulutused VF juhtkonna jaoks eelmisel aastal endiselt prioriteet. Föderaaleelarve esialgses versioonis eraldati sõjalisteks kulutusteks ca 3,3 triljonit rubla ehk pea kolmandiku võrra enam kui aastal 2014. Mainitud summat hiljem, aasta esimestel kuudel küll kärbiti. Kuid kui teisi föderaaleelarve valdkondi tabas majandusraskuste tõttu 10-protsendiline „lõige“, siis sõjalisi kulutusi vähendati vaid viis protsenti ehk ca 150 miljardi rubla võrra.

Rohkem kui pool Vene sõjalisest eelarvest kulub seejuures relvastuse- ja tehnikahangetele. Käimasoleva laialdase ümberrelvastumisprogrammi senine ametlik eesmärk on olnud 70-protsendilise uue või moderniseeritud tehnika-relvastuse osakaalu saavutamine aastaks 2020. See eesmärk jäi ametlikult muutumatuks ka 2015. aastal. Kuid Ukraina ja Lääne poolt VF suhtes kehtestatud sanktsioonid, pingestunud eelarveolukord ja tehnoloogilised raskused sundisid varasemaid plaane mõnevõrra siiski korrigeerima. Nii lükati edasi kolme seni plaanis olnud Grigorovitš-klassi fregati ning kolme Gorškov-klassi fregati ehitus, kuna nendele alustele mõeldud jõuseadmete importimine osutus sanktsioonide tõttu keerukaks; õhuvägi saab selle kümnendi vältel vaid 12 uue põlvkonna hävituslennukit T-50 (tuntud ka kui PAK FA) algselt planeeritud 60 masina asemel jne.

Kuid kärbetele vaatamata kasvas VF relvajõudude lahinguvõime siiski jätkuvalt, sest puudujäägid uue relvastuse välja töötamise, tootmise ja kasutuselevõtu osas kompenseeritakse olemasolevate relvasüsteemide moderniseerimise ja parendatud relvade tootmisega.

Seejuures säilis muutumatuna tuumatriaadi prioriteetne roll VF relvajõudude arendamisel ning lahinguvalmiduse tagamisel. Nii jätkas strateegiline raketivägi mandritevaheliste ballistiliste rakettide õppelaskudega, strateegiline lennuvägi aga jätkas intensiivset lendamist rahvusvahelises õhuruumis. See on VF viis signaliseerida välismaailmale, et Moskva näol on tegu arvestatava sõjalise jõuga ka globaalses mastaabis. Samal ajal intensiivistati ka VF tuumaallveelaevade patrulle maailmameredel.

Maaväe osas väärib märkimist 1. tankiarmee formeerimine Lääne sõjaväeringkonnas. Tegu on konventsionaalse sõja tingimustes toimuvate ründeoperatsioonide tegemiseks mõeldud väekoondisega, mille loomine ja paigutus iseloomustab VF kõrgema juhtkonna julgeolekukäsitlust. Balti riikide kontekstis tasub osundada ka kaugulatusega õhutõrjeraketisüsteemide S-400 paigutamist Peterburi lähistele.

Loe veel

Kolme Balti riigi lähipiirkonnas toimus ka osa VF relvajõudude suvise väljaõppeperioodi kontrollõppustest augustis ja septembris. Need suuremastaabilised õppused olid:

• Vzaimodeistvije 2015

• Bojevoje Sodružestvo 2015

• Štšit Sojuza 2015

• Tsentr 2015

Õppused toimusid küll geograafiliselt eri paikades, kuid ajaliselt kattusid omavahel osaliselt. Siiski võib õppusi vaadelda osadena tervikust, seda eriti arvestades strateegilist juhtimistasandit. Õppuste stsenaariumitel oli sarnaseid jooni: iga järgneva õppusega kasvas mastaap ja mängiti läbi mittekonventsionaalselt alanud konflikti areng täiemahuliseks rahvusvaheliseks konfliktiks. Õppustele olid kaasatud osalejad kollektiivse julgeolekulepingu organisatsiooni (KJLO) liikmesriikidest. Venemaa püüab sellega näidata välismaailmale valmisolekut kaitsta oma mõju oma satelliitriikides.

Ukraina konflikt

2015. aasta algas Ukraina idaosas möllavas sõjas ränkade lahingutega. Kuni 21. jaanuarini kestsid intensiivsed lahingud Ukraina valitsusvägede vastupanu sümboliks muutunud Donetski lennujaama hoonete ümber. 21. jaanuaril õnnestus VF relvajõudude regulaarüksuste toel rünnanud separatistidel rusudeks muutunud lennujaamahooned lõpuks vallutada. Paralleelselt sündmustega Donetski lennujaama juures toimusid lahingud ka pea kogu Ida-Ukrainat läbival rindejoonel, alates jaanuari lõpust muutus seejuures uueks tulipunktiks Debaltseve raudteesõlme ümbritsev maaala.

Lahingud Debaltseve ümber jätkusid ka pärast nn Minsk-2 lepete sõlmimist, mille kohaselt oleks vaherahu kogu Ida-Ukrainas pidanud jõustuma alates 15. veebruarist. VF regulaarüksuste ja separatistide tugeva surve alla jäänud ning ümberpiiratud Ukraina üksused said 18. veebruaril Ukraina presidendilt Petro Porošenkolt käsu taganeda. 20. veebruariks oli Debaltseve lahing lõppenud, Ukraina üksused kaotusi kandes piiramisrõngast välja murdnud ning Debaltseve ise – oluline transpordisõlm, mis võimaldas taastada raudteeühenduse separatistide valduses olevate Luganski ja Donetski oblastite piirkondade vahel – koos ümbritseva maastikuga VF relvajõudude ning separatistide üksuste kontrolli all.

VF 2015. aasta suvise väljaõppeperioodi kontrollõppuste lühiülevaade
1. Vzaimodeistvije 2015
  • Aktiivne faas: 25.–28. august. Osalejad: VF, Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Valgevene. Õppuste fookuses oli erivägede ja kiirreageerimisjõudude tegevus. Osalesid ka õhuväe üksused.

2. Bojevoje sodružestvo 2015
  • Aktiivne faas: 7.–10. september. Osalejad: VF, Armeenia, Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Usbekistan, Valgevene. Tegu oli iga-aastase õhuvägede õppusega, mis toimus VF ja Kasahstani territooriumitel. Harjutati lahinglaskmisi hävitus-, ründe- ja pommituslennuväe platvormidelt õhk-õhk- ja õhk-maa-relvadega. Harjutati ka ühiseid lahinglaskmisi õhutõrjerelvadest.

3. Štšit Sojuza 2015
  • Aktiivne faas: 10.–16. september. Osalejad VF ja Valgevene. Õppusel osalesid õhu-, maa- ja mereväe üksused. Ametliku info kohaselt võideldi ebaseaduslike relvaformeeringute vastu liitriigi territooriumil.

4. Tsentr 2015
  • Aktiivne faas: 14.–20. september. Osalejad: VF ja Kasahstan. Õppuse ametlik stsenaarium oli sarnane Štšit Sojuzaga. Õppusele olid kaasatud eri väeliigid. Palju spekuleeriti osalejate arvuga, mis analüütikute hinnangul võis küündida kuni 100 000-ni, sealhulgas reservväelased.

Donetski ja Debaltseve ümber toimunud lahingud jäid eelmise aasta viimasteks suurteks lahinguoperatsioonideks Ida-Ukrainas. Ülejäänud aasta vältel jätkus aga VF ja separatistide pidev sõjaline ning asümmeetriline surve Ukraina relvajõududele ja riigile tervikuna. Tooni andsid aeg-ajalt raugev ja seejärel taas intensiivistuv kaudtuli Ukraina positsioonide ning rindejoone lähistel asuvate asulate pihta. Üle rindejoone tungisid VF ja separatistide luure-diversioonigrupid, kes kas ründasid Ukraina üksuste positsioone või mineerisid nende vahetusse tagalasse jäävaid tagalaalasid. Ukraina linnu tabas pea terve aasta väldanud pommiplahvatuste seeria, mille puhul inimohvrite arv jäi küll minimaalseks. Samal ajal vahistas Ukraina julgeolekuteenistus SBU aasta jooksul Ukraina suuremates linnades mitu diversiooniakti planeerinud diversioonigruppe.

VF jätkas samal ajal Ida-Ukrainas juba 2014. aasta lõpus alustatud kampaaniat, mille eesmärk oli tuua separatistide erinevad relvaüksused ühtse juhtimise alla. Selle käigus sunniti Ukraina territooriumilt kas lahkuma või hävitati füüsiliselt „allumatud“ separatistide välikomandörid. Aasta lõpuks olid separatistide erinevad üksused Luganski ja Donetski „rahvavabariikide“ aladel koondatud kahte armeekorpusesse, mille juhtimine oli juba otseselt allutatud VF relvajõudude kaadriohvitseridele.

Rahvusvaheliste läbirääkimiste tulemusena lepiti 29. augustil küll kokku juba nn reaalse relvarahu jõustamises, kuid tegelikult jätkusid separatistide ja neid toetavate VF relvajõudude rünnakud Ukraina positsioonidele ka pärast seda.

Alates Minsk-2 lepete sõlmimisest 15. veebruaril 2015 kaotasid Ukraina relvajõud ja teised julgeolekujõud kokku 383 inimest langenutena ning 1686 inimest haavatutena. Alates nn reaalse relvarahu jõustamisest augusti lõpus olid Ukraina poole kaotusteks 52 langenut ning 261 haavatut.

Sekkumine Süürias

Samaaegselt käimasoleva Ukraina-vastase sõjalise operatsiooniga käivitas VF 2015. aasta augustis-septembris sõjalise operatsiooni otseseks sekkumiseks Süüria konflikti. Sekkumise tõenäoliseks ajendiks sai Bashar al-Assadi režiimi positsioonide märkimisväärne nõrgenemine 2015. aasta esimesel poolel. Mässuliste edusammud olid tekitanud olukorra, mille puhul ilma aktiivse, ka kvalitatiivselt uuel tasemel toimuva välise sekkumiseta oleks al-Assadi režiimi langemine olnud tõenäoliselt vaid aja küsimus.

Regionaalsel tasandil nägi Moskva tõenäoliselt ka võimalust taastada oma keskne positsioon Lähis-Ida regioonis üldisemalt. Süüria konfliktis osalemisega on Moskva näidanud, et ta suudab endiselt mõjutada sündmuste arengut Lähis-Idas ning tõestanud, et Moskva ei hülga oma praeguseid ja tulevasi liitlasi kriisiolukordades.

Kõige olulisemaks peab Moskva aga tõenäoliselt kasu, mis on kerkinud Süüria sõjalisest operatsioonist globaalsel tasandil. Süüria operatsioon on osaliselt aidanud Venemaal välja tulla Ukraina kriisi järgsest isolatsioonist ja avanud ukse taastamaks Moskva positsiooni maailmapoliitikas. Eesmärk on jätta mulje, et Ukraina konflikt on lahenemas või jahtumas ning selle asemel keskendutakse koostööle rahvusvahelise kogukonnaga Süüria sõja lahendamisel ning terrorismiga võitlemisel. Süüria konfliktile diplomaatilise lahenduse otsimisel on Venemaa püüdnud saada „kosjasobitajaks“, kellega tahavad ja peavad läbi rääkima kõik konflikti osapooled.

Moskva näitab end avatuna erinevatele lahendustele Süüria konflikti lahendamisel seni, kuni lahendus sünnib läbi diplomaatilise protsessi. Vaatamata näiliselt diplomaatilisele lahendusele suunatud hoiakule on suure tõenäosusega Moskva tegelik eesmärk aga olukord, kus igasugune „diplomaatiline“ lahendus saab sündida vaid Damaskuse ja Moskva tingimustel – läbirääkimiste pidamisel on peamine faktor Süürias valitsevat jõudude tasakaalu muutev reaalne VF ja Iraani sõjaline jõud. Sõjaline sekkumine ei ole seejuures suunatud terroristliku DAESH-i vastu võitlemisele, vaid igasuguse al-Assadi režiimi vastustava opositsiooni tasalülitamisele.

Venemaa Föderatsioon lõikab sõjalistest operatsioonidest Süürias ka praktilist kasu – konfliktis saavad Vene relvajõud katsetada uusima lahingutehnika toimimist reaalses lahinguolukorras. Selle eesmärgi olulisusest annavad tunnustust Venemaa poolt aasta viimasel paaril kuul korraldatud kaugpommitajate ning tiibrakettide löögid Süüriasse.

Lisaks Süüria kodusõja kasutamisele relvapolügoonina on suure maa tagant antud täppislöögid ja kaugpommitajate operatsioonid väga tõenäoliselt olnud kantud ka soovist näidata VF sõjalist võimekust USA-le ja NATO-le – tegu on olnud strateegilise sõnumiga heidutamaks lääneriikide juhtkonda silmas pidades võimalikku Vene–NATO sõjalist vastasseisu. Sest nimelt NATO ja USA, mitte aga DAESH või rahvusvaheline terrorism, on VF julgeolekustrateegia kohaselt Moskva silmis peamised julgeolekuohud.

http://www.mil.ee/et/pressiruum/kaitsevae-aastaraamat