Kaitseliit on alati korda kaitsnud, aga eri aegadel väga erinevalt

 (15)
Kaitseliit on alati korda kaitsnud, aga eri aegadel väga erinevalt
Kaitseliit ja korrakaitse (Foto: Silvet Hinno / ajakiri Kaitse kodu!)

Asutamisest peale on Kaitseliidu üks ülesanne olnud korrakaitse.

Ent kuidas ja mis alustel? See on olnud eri aegadel väga erinev, kirjutab taastatud Kaitseliidu esimene ülem Kalle Eller ajakirjas Kaitse kodu! 7/2020.

Me ei tea kuigi palju, kuidas need asjad käisid möödunud sajandi 20. ja 30. aastatel. On ilmne, et suurematel rahvakogunemistel vallas, kihelkonnas ja piirkonniti pidas avalikku korda Kaitseliit koostöös kohaliku politseikonstaabliga, sest muid instantse ju polnud (näiteks vallavanemat ja/või -kirjutajat, konstaablit ning kaitseliidu malevkonda).

Tänapäeva inimesel on keeruline mõista, miks korrakaitselised ülesanded leiavad üsna vähe käsitlemist näiteks tolleaegses põhikirjas.

Tuleks enesele teadvustada, et erinevatel ajastutel, erineva ühiskonnakorralduse ja kultuuri rõhuasetuste juures on inimeste suhtumine sarnastesse asjadesse sageli väga erinev. Tänane eestlane ei anna endale enamasti aru, et sõjaeelne kaasmaalane mõtles sageli teisiti, reageeris teistmoodi, ei vajanud nii mõnegi asja üksipulgi lahtiseletamist.

On öeldud, et Lääne demokraatias kehtib üldjuhul reegel „kõik, mis pole keelatud, on lubatud“. Idabloki maades ja Lähis-Ida diktatuuririikides on vastupidi – „kõik, mis pole lubatud, on keelatud“.

Seotud lood:

Tõde on selles, et viimase karmi okupatsiooni aastakümnetega toimus järkjärguline kohanemine just idablokile omase mõttemalliga. Mitte et enne suurt sõda oleks meil siin olnud samasugused arusaamad nagu vanades Lääne demokraatiates. Seda mitte, aga mõnevõrra sinnapoole see kaldu oli. Samuti oli meie rahva enamikule siis omane n-ö aus kuulekus.

Eelmise sajandi 80. aastate lõpus ja 90. aastate alguses alanud Kaitseliidu taastamise käigus tuli korduvalt esile arusaamatusi seoses mõne endisaegse asjaga. Seda ka nende seas, kes tegutsesid entusiastlikult ja sageli ennastsalgavalt.

Nii oli sõjaeelne Kaitseliidu põhikiri ühelt poolt nagu püha asi, mille iga sõna tuli järgida, teiselt poolt tekitas see paljudes nõutust ja eks muidugi ka väärtõlgendusi. Taasasutamiskoosolekutel kõneldi, et Kaitseliit on kolm asja: militaarstruktuur, ühiskondlik organisatsioon ja spordiselts. Kolmandale väitele tuli ka vastuväiteid, et põhikirjas pole spordist suurt juttu.

Tänapäeval jääb paljudele arusaamatuks, kui tõsiselt siis sõjaeelse Eesti kaitseliitlased ikka spordiga tegelesid. Siinkohal tasub meelde tuletada, et muuhulgas tulid mitmed kaitseliitlastest laskesportlased ju maailmameistriteks.

Samamoodi ei saadud aru sõjaeelse Kaitseliidu korrakaitselistest tegevustest. Selle tõlgendamisel jaguneti kaheks – ühed järeldasid, et Kaitseliidu ülesanded on sõjalised ja korrakaitse puutub Kaitseliitu vähe. Teised järeldasid, et korrakaitse laiemas mõttes on Kaitseliidu peamine ülesanne ja selleks valmistumine olulisim tegevus.

Viimasel seisukohal olid ka kohapealsed tähtsamad nimed – sovhoosidirektorid ja kolhoosiesimehed, kelle arvates loodavate Kaitseliidu üksuste põhiülesandeks pidi olema valvamine, et nende asutuste vara laiali ei tassitaks, ja silma peal hoidmine mujalt tulnud bandedel.

Mitmel põhjusel on Eesti kultuuri areng suuresti suundunud väikekodanike väärtushinnangute radadele. Lisaks sellele on haritlaskonnas küllalt levinud arusaam, mida võib nimetada „politseiriigi“ ideaaliks.

Tekkivate ja juba sündinud kristlik-demokraatlike erakondade juures on see valitsev. Nõnda ütles ühel Eesti Komitee koosolekul tollane aktiivne poliitik Kalle Lindi: „Eestil ei ole tarvis mingit sõjaväge, piisab tugevatest politseijõududest.“

Kõik see komplitseerib oluliselt selgete piirjoonte väljakujundamist erinevate ja eri ülesannetega jõustruktuuride vahel. Kui meenutame, et varem valmistas ka politsei- ja kaitseväeohvitsere ette ühine õppeasutus, siis näeme selgelt, et arusaamist sellest, mis on sõjavägi, mis politsei, piirivalve ja isegi vanglateenistus, ei olnud mõõtuandval Eesti poliitilisel ladvikul olemas.

Aga miks siis on Eesti kultuuriruumis asjad nii? Põhjusi on raske mõista, selleks tuleb süüvida ajalukku ning eestluse kujunemiskäiku.

Kahtlemata on üks oluline mõjutegur mitmete võõrvägede lühem, pikem või veel pikem viibimine meie maal. Just kahe otsast otsani kroonuliku väe, s.o Vene ja Saksa keisririigi okupatsioon 20. sajandi alguses ei soodustanud kujuneva Eesti haritlaskonna positiivset suhtumist sõjaväelastesse.

Seoses I maailmasõja koleduste ja sõjaseisukorrast põhjustatud vabaduste piiramistega kaldus Euroopa intelligents tugevasti vasakpoolsusesse. Nii juhtuski, et Eesti haritlaskonnas kujunes välja põlglik ja üleolev suhtumine sõjaväelastesse.

Loeti aksiomaatiliseks, et ohvitser on piiratud maailmapildiga, kitsarinnaline ja rumalavõitu inimene. Kaasnes ka seisukoht, et ohvitserid on peale selle veel joodikud. Tegelikkusest oli see päris kaugel, nagu ka arusaam, et sõjaväelased on ühekülgse ja madala haridusega. Kahtlemata oli Johan Laidoner oma aja eestlastest üks haritumaid.

Kui nüüd järgnes Nõukogude okupatsioon, süvenesid need vaated haritlaskonnas veelgi. Totalitaarsed režiimid üleüldse, sovjettide oma aga eriti, püüavad vahet jõustruktuuride vahel vähendada või hoopis kaotada. Eestlus tõmbus oma karpi – selleks oli kunst, kirjandus, hiljem ka looduskaitse. Muu oli ohtlik ja võõras.

Oli nii, et sundus teenida võõras ja võõrkeelses väes oli ränk ja raske vaev. Võisid sattuda sõjaväkke, võisid olla mõned aastad vangivalvur kuskil vangilaagris, võisid minna hoopis piirivalvesse. Totalitaarse režiimi piirivalve muidugi erineb muu maailma omast. Mujal on see oma olemuselt politseiline kontroll, sovjettidel ja teistel sarnastel aga rindejoon, sest piiri taga varitseb vaenlane.

Tuleb märkida, et piirivalvevägi kui režiimi üks peamine tugi on osa meie inimeste ettekujutuses tänaseni. Kui vabariigi taastamisel loodi peagi sõjaväe tüüpi piirivalve, siis nüüd käivad mõtted selle taastamise üle. Eks ikka selleks, et võimulolijad tunneksid ennast turvatuna.

Paraku pole uue Eesti vabariigi ajal meie ühiskonna olulise osa arusaamad ja suhtumised oluliselt muutunud. Pole küll kombeks propageerida otse ja avalikult politseiriiki, ometi on mõned asjad sinnapoole kaldu.

Minnes nüüd korraks sügavuti, võib väita, et pealtnäha sarnased nn jõustruktuurid erinevad üksteisest tegelikult kardinaalselt. Kui ühiskond on tugev, väljakujunenud ja organiseerunud, saab ka politsei olla tugev. Hea politseinik toetub seljaga ühiskonnale, just sellised toetujad saavad olla head politseinikud.

Kaitsejõududega on vastupidi. Kui ühiskonnaga on kõik hästi, on need jõud olemas igaks juhuks. Kaitsejõud asuvad tegutsema siis, kui miski takistab ühiskonna normaalset toimimist. Olgu selleks siis vaenlased, loodusjõud või taudid. Hea ohvitser ei kaota pead ka siis, kui tema selja taga pole ühiskonna võimsat tuge. Pigem vastupidi, just sellises olukorras rakenduvad tema jõud ja mõistus.

Sellepärast ei sobi hea kaitsejõudude ohvitser politseisse, kuid hea politseinik võib rahuajal olla kaitsejõududes päris hea. Kriisi ajal ei pruugi ta aga hakkama saada.

Tänases Lääne ühiskonnas ollakse siinöeldu mõistmisest tihti kaugel. See pole kindlasti ainult Eesti probleem, seda võib täheldada mujalgi. Politsei (sandarmeeria, karabinjeerid jms) on mujal sageli ületähtsustatud ja -rahastatud kaitsejõududega võrreldes.

Kaitseliit ja tema toetajaskond peaksid lähiaastail tõmbama ses asjas selgemaid piirjooni. Korrakaitse on osa Kaitseliidu ülesannetest, kindlasti aga pole seda kogu korrakaitse.