Iga kord väljendab maailm solidaarsust prantslastega, iga kord püüame ka meie näidata end tõeliste pariislastena, et kurjuse jõude hukka mõista. Kuid nagu näha, pole Prantsusmaa ega ka teiste lääneriikide võime end terroriohu eest kaitsta kraadivõrragi suurenenud. Automaatidega sõdurid tänavail patrullimas ei suuda ikkagi ära hoida, et mõni islamismiuimas veokijuht hoogu sisse võtab ja rahva sisse kihutab.
Islamiriik on tõeline vähkkasvaja, ning on juba ammu selge, et üks selle kasvaja siiretest on sirutanud end ka Prantsusmaale. Isegi al-Qaida hiilgepäevil polnud Prantsusmaa sellise löögi all, kui praegu. Terrorismil on Prantsusmaal suur sotsiaalne kandepind, sest seal on arvukalt islamiusulisi noori, kellel vaba aega liiga palju ja kes kuulevad igasugu ässitusi. Tegemist pole küll migrantidega sõna otseses mõistes, küll aga sisserände teise või kolmanda põlvkonnaga, kes lasknud end hullutada fanaatilisest ideoloogiast, ning nagu näha, igasugune katse neid rahumeelselt Prantsuse ühiskonda integreerida on läbi kukkunud.
Esimene küsimus: Kas terroristidel on oma rakuke Prantsusmaal?
Al-Qaida ajal kavandati terrorirünnakuid tihti veel ühest keskusest, oli see siis Afganistanis või Pakistanis, kuid üsna pea levis terrorism ka kohalike rühmituste kaudu, mis näiteks Marokost Hispaaniasse kolinud või mõnes islamiusulises riigis juba pikemat aega juuri ajanud.
Prantsusmaa oli sel ajal veel teisejärguline sihtmärk, kuigi 2005. aastal kutsuski rahutustelaine Prantsusmaal esile ligemale 9000 auto süütamise ja kahe inimese surma. Siis polnud viisakas mainida, et rahutuste taga oli just omaette keskkonnas elav kriminaalse kalduvusega immigrantlik noortemass. Toona küll võeti radikaalseidki samme ette, vahistati ligi 3000 inimest ja samu asju enam kordunud ei ole.
Al-Qaida ajal oli terroristidel selge struktuur, ka Euroopas korraldasid rünnakuid siiski tuntud terrorirühmitused Somaaliast, Alžeeriast, Marokost vm. Islamiriigi ajal on olukord aga muutunud, juba kaks aastat Iraagis ja Süürias suurt territooriumit kontrolliv islamiriik ise ei pea rünnakuid mujal kavandama, tegemist on tüüpilise sõjahüüuga, mis mobiliseerib iseseisvalt tegutsevad islamiste ja nende sõpruskondi, ei pea aga isegi ette näitama, keda ja millal rünnata. Ning üksikuid hulle ette näha on tunduvalt raskem, kui tervet rühmitust kinni võtta.