Iga kord väljendab maailm solidaarsust prantslastega, iga kord püüame ka meie näidata end tõeliste pariislastena, et kurjuse jõude hukka mõista. Kuid nagu näha, pole Prantsusmaa ega ka teiste lääneriikide võime end terroriohu eest kaitsta kraadivõrragi suurenenud. Automaatidega sõdurid tänavail patrullimas ei suuda ikkagi ära hoida, et mõni islamismiuimas veokijuht hoogu sisse võtab ja rahva sisse kihutab.

Islamiriik on tõeline vähkkasvaja, ning on juba ammu selge, et üks selle kasvaja siiretest on sirutanud end ka Prantsusmaale. Isegi al-Qaida hiilgepäevil polnud Prantsusmaa sellise löögi all, kui praegu. Terrorismil on Prantsusmaal suur sotsiaalne kandepind, sest seal on arvukalt islamiusulisi noori, kellel vaba aega liiga palju ja kes kuulevad igasugu ässitusi. Tegemist pole küll migrantidega sõna otseses mõistes, küll aga sisserände teise või kolmanda põlvkonnaga, kes lasknud end hullutada fanaatilisest ideoloogiast, ning nagu näha, igasugune katse neid rahumeelselt Prantsuse ühiskonda integreerida on läbi kukkunud.

Esimene küsimus: Kas terroristidel on oma rakuke Prantsusmaal?

Al-Qaida ajal kavandati terrorirünnakuid tihti veel ühest keskusest, oli see siis Afganistanis või Pakistanis, kuid üsna pea levis terrorism ka kohalike rühmituste kaudu, mis näiteks Marokost Hispaaniasse kolinud või mõnes islamiusulises riigis juba pikemat aega juuri ajanud.

Prantsusmaa oli sel ajal veel teisejärguline sihtmärk, kuigi 2005. aastal kutsuski rahutustelaine Prantsusmaal esile ligemale 9000 auto süütamise ja kahe inimese surma. Siis polnud viisakas mainida, et rahutuste taga oli just omaette keskkonnas elav kriminaalse kalduvusega immigrantlik noortemass. Toona küll võeti radikaalseidki samme ette, vahistati ligi 3000 inimest ja samu asju enam kordunud ei ole.

Al-Qaida ajal oli terroristidel selge struktuur, ka Euroopas korraldasid rünnakuid siiski tuntud terrorirühmitused Somaaliast, Alžeeriast, Marokost vm. Islamiriigi ajal on olukord aga muutunud, juba kaks aastat Iraagis ja Süürias suurt territooriumit kontrolliv islamiriik ise ei pea rünnakuid mujal kavandama, tegemist on tüüpilise sõjahüüuga, mis mobiliseerib iseseisvalt tegutsevad islamiste ja nende sõpruskondi, ei pea aga isegi ette näitama, keda ja millal rünnata. Ning üksikuid hulle ette näha on tunduvalt raskem, kui tervet rühmitust kinni võtta.

Just lühendite ISIL, ISIS või Daish kasutamine viib meid juba eksiteele, Islamiriik ei ole vaid Iraagis ja Süürias tegutsev pisike rühmitus, vaid piiramatu mass mõttekaaslasi, keda ühendab enamikus vaid sunniitilik salafistlik või vahhabiitlik vaade maailmale, kusjuures terroristiks võib hakata sama hästi ka mõni euroopaliku taustaga aktivist, kes mingil põhjusel äärmusideoloogiast kinni haaranud. Seega isegi keskaja stiilis "mauride väljaajamine" kogu riigist probleemi ei lahendaks. Kohe ilmuks esile ka kohaliku elanikkonna seast piisavalt islamismimeelseid.

Eelmise aasta jaanuaris Charlie Hebdo toimetust rünnanud mehed kuulusid Jeemeni al-Qaidasse, kuigi olid juba sünnijärgsed Prantsuse kodanikud Alžeeria päritoluga. Nemad mõrvasid siis 20 inimest, kättemaksuks nn karikatuurisõja eest. Novembris korraldas 130 hukkunuga suurrünnaku Pariisile juba Islamiriik, ennekõike just selle Brüsselis varjunud rakuke, mis peaks olema küll järgmises karistusaktsioonis sama hästi kui likvideeritud. Kuid Süürias Raqqas peakorterit pidav Islamiriik oma kaliifi Ibrahimi juhtimisel ei pruukinud sellest rakukesest isegi teadlik olla.

Kirurgi oleks vaja, mitte põetajat

On üsna selge, et niikaua, kuni Islamiriiki Süürias, Iraagis, Liibüas jm tegelikult ei likvideerita, jäävad selle üleskutsed terrorirünnakuteks kõlama ja nii kaua nad ka leiavad üha enam isetegelikke järgijaid. Pussnuge ju ka kogu elanikkonnalt ära ei korja. Ja nüüd korraldab juba rünnakuid järgmine põlvkond, ehk 2001. aastal alanud üleilmne terrorismivastane sõda on täielikult raisku läinud.

Novembrikuisele rünnakule reageeris Pariis küll õhulöökide korraldamisega Raqqa pihta, kuid kirurgiline tegevus selle vähkkasvaja likvideerimiseks jäi katki. Islamiriik on tüüpiline vähkkasvaja, mis ajab oma siirdeid laiali ja kuni seda tegelikult likvideerima ei hakata, võib vaid kindel olla haiguse edasises levikus.

Ameeriklastel pole tahtmist enam uut terrorismivastase sõja rinnet avada, Prantslaste ja venelaste eesmärgid on kosmeetilist laadi, tegelikku tahet Islamiriiki maa pealt minema pühkida ilmutavad vaid mõned rühmitused Iraagis, Süürias ja Liibüas, lisaks Nigeeria armee Boko Harami vastu ja Ida-Aafrika riigid Somaalias.

Lääs on ilmutanud juba kaks aastat täielikku peataolekut. Türgi on võitluses islamiriigi vastu küll peadpidi sees, kuid ei taha ka ise suuremaid operatsioone ette võtta, Saudi Araabia raiskab aga energiat hoopis Jeemeni šiiite pekstes, samas kui vaja oleks välja juurida sealset al-Qaidat. Pakistan on üldse unarusse jäämas, kuigi Taliban on ju endiselt olemas.

Iraagis ja Süürias on islamiriigil teadaolevalt vaid kuni 40 000 võitlejat, kuigi räägitakse ka 200 000-st ja kui keegi teatabki, et Islamiriiki on taganema löödud, viitab see vaid debatile kõrbealade kuuluvuse üle.

Venemaa tegevus Süüria sõjas ei ole Islamiriigi territooriumi oluliselt vähendanud, vaid Süüria kurdid on oma jõude koondades terroriohtu tagasi löönud. Iraagi armee suurpealetung Islamiriigile on siiani väga visalt edenemas. Jõudu, kes Raqqa või isegi Mosuli linna Islamiriigilt ära võtaks, pole siiani näha.

Liibüas on islamiriigil ehk 12 000 võitlejat, ja nende kontrollitud ala on kohalikus kodusõjas siiski vähenenud, kuigi Muammar Gaddafi sünnilinn Sirte on endiselt nende käes. Isegi seal pole Prantsusmaa, kes ometigi 2011. aasta NATO Liibüa-vastast koalitsiooni eest vedas, sekkunud rohkem kui hädavaevu vaja on. Kuid praegu ründabki Islamiriik ennekõike just prantslasi, USA (ammugi mitte Iisraeli) vastu suunatud rünnakud pole nende jaoks eriline prioriteet.