Järgmise põlvkonna USA pommitaja - tuleb, ei tule, vist siiski tuleb...

 (73)

Seda on sealpool ookeani välja töötatud juba vähemalt kümme aastat, varem  märgusõnaga 2018 Pommitaja, kuid see tähtaeg tuleb ja läheb. 2010. aastal jõuti projekt surnukski kuulutada, aga nüüd on uus lennukitootjate võidujooks käimas, et vananenud pommitajaid saaks millalgi ometi välja vahetada. Igatahes, jälle on laual tahtmine B-52 lennukid maha kanda, nii nagu juba 40 aastat tagasi.

Külma sõja aegsed strateegilised pommitajad pidid kohale toimetama ennekõike tuumapomme, aga totaalse vastastikuse hävitamise kavad ei ole ammu enam ajakohased. Ja nii on ka uute pommituslennukite arendamine jäänud aastakümneteks seisma. 2018 Pommitaja oli ette nähtud üleminekupõlvkonnaks enne 2037 Pommitajat, aga need aastaarvud võib igatahes ära unustada.

Võidurelvastumine on ammu asendunud maharelvastumisega. Mulluse seisuga oli USA õhujõududel kasutusel 78 pommitajat B-52H Stratofortress, 64 pommitajat B-1B Lancer ja 20 stealth-pommitajat B-2A Spirit. Teisalt, venelased on hädas, et oma külma sõja aegseid Tupolevi pommitajaid (Tu-22, Tu-95 ja Tu-160, vähem kui 200 lennukit) kuidagimoodi kaasaegsetena hoida, hiinlaste pommitajad Xian H-6 (120 tükki) on aga algselt Tu-16 koopiad 1968. aastast. Pommitajate asemel otsitakse pigem võimalusi mitme otstarbega sõjalennukite tootmiseks.

Seotud lood:

Põhilisteks USA pommiväe veohobusteks on endiselt Eisenhoweri-aegsed B-52-d. Ilmnes, et B-1-pommitajaid sai Iraagi sõjas kasutada alles siis, kui märksa vanemate B-52-dega oli eelnev puhastustöö sooritatud. B-2 on aga "luksuslennukid", mis suudavad Whitemani baasist Missourist tõesti pea kõikjale ümber maakera jõuda, aga neid on ju vähe.

1973-1988 toodetud B-1 (hind ligi 300 miljonit dollarit) ei suutnud kunagi tegelikult välja vahetada B-52-tüüpi (rajanevad 1952-1962 toodetud keredele ja maksid 53 miljonit) lennukeid. Stealth-pommitajate B-2 (toodeti veel külma sõja lainel aastail 1988-2000) hind langes enam kui kahelt miljardilt dollarilt ühe lennuki kohta lõpuks vähem kui 800 miljonile.

USA õhuvägi küll tahaks omale tellida isegi sada uut pommitajat, aga nii kalleid enam mitte.

Next-Generation Bomber (NGB, ehk siis Järgmise Põlvkonna Pommitaja) oli algsete kavade kohaselt mõeldud stealth- (ehk siis radarikiirtele nähtamatu), alla helikiirusega, keskmaa-ulatusega ja keskmise pommilaadungiga B-3 tüüpi lennukitena. Pommitajad oleks suutnud kanda ka tuumarelvi, aga see polnud enam peamine. 2004-2006 uuriti ka põhjalikult erinevaid disainikavandeid. 2010. aastal teatas õhujõudude esindaja ometi, et järgmise põlvkonna pommitajaprojekt on surnud, pigem arendati edasi lennukeid nagu F-35 või F-22.

Kavad toppida tuumapomme F-35 hävitajatesse ei paista siiski vilja kandvat. Boeing ja Lockheed Martin olid NGB väljatöötamisse kaasatud, ehk arendustöö vilju loomulikult ei taheta maha kanda. Ja nii on lennuki arendamine salaja siiski edasi käinud. Nüüd on jutt juba oluliselt kaasaegsematest lahendustest, sh ka sellest, et järgmise põlvkonna pommitaja ei vajaks meeskonda, ehk tegemist oleks sisuliselt hiiglaslike droonidega.

Ja tänavu tuli kauaoodatud teade, et USA õhuvägi on oma kaitsekontraktoritelt (vastakuti nähtavasti ennekõike Boeing-Lockheed Martin ja B-2 tootja Northrop Grumman) küsinud ettepanekuid uue pommitaja, nüüdse nimega Long Range Strike Bomber (LRS-B, ehk siis kauglöögipommitaja) välja töötamiseks. Aga iga uue lennuki maksimaalne maksumus tohiks olla kuni 550 miljonit dollarit, millesse mahtumine on üsna suure valu taga.