Jäägrikriis Liibüa moodi: Kes võtaks relvad Misrata omakaitseüksustelt?

 (21)
Jäägrikriis Liibüa moodi: Kes võtaks relvad Misrata omakaitseüksustelt?
Misratalased vallutasid Tawargha 2011. aasta augustis.AFP / Scanpix

Eestis ei läinud see konflikt kunagi nii veriseks, seega meie jäägrikriisi praeguste sündmustega Liibüas võrrelda on veidi ülekohtune. Kuid Liibüas on palju vimma pealispinna all küpsemas, ka seal on palju endisi võitlejaid, kes ei suuda rahuajal rakendust leida.

Misrata oli linn, mis kandis rängimat koormat 2011. aasta kodusõja lahingutes, kui despoodist riigipea Muammar Gaddafi püüdis sealt igasugust vastupanu välja juurida.

Kui arvestada, et tunamulluse sõjategevuse käigus langes nii Gaddafi kui ka tema vastaste ridades kummaski ligemale 5000 meest, siis neile lisaks sai riigis ligemale 15 000 tsiviilelanikku surma, tuhandeid neist Misratas, mitte NATO õhurünnakutes, vaid ennekõike just Gaddafi tankiväe karistusaktsioonides. Verevaen säilus ja vägivald paraku ei lõppenud Gaddafi langemisega.

Misrata oli linn, kus Gaddafi oli koolis käinud ja ta üritas sellest teha ka linna, kus ta viimast vastupanu võiks osutada. Kõige jõhkramad üksused Gaddafi vägedes olid kokku pandud Misratas.

Seotud lood:

Seda vihasem oli Misratas Gaddafi vastu üles tõusnud kohalik miilitsavägi, mis lõpuks lahingus Gaddafi vangi võttis ja seejärel surnuks piinas. Nõuda, et sellises lahingukeerises keegi Gaddafi õigustest oleks hoolinud, oleks veidi naiivne. Aga just see miilitsavägi, mis oli tekkinud vabatahtlikest, et Gaddafit minema lüüa, on tänaseni omaette seisev relvastatud omakaitseüksus ja näib, et ta ei allu tegelikult mitte kellelegi.

Ja nad on otsustanud, et Gaddafi tapmisega nende sõda ei lõppenud, nemad jätkaks Gaddafi toetajate karistamist lõpuni. Ise nimetavad nad end Misrata revolutsionäärideks, aga ülejäänud riik ei taha neid just revolutsiooni peamiseks jõuks tunnistada.

Tüli on puhkenud villade pärast Gharghouris, mis varem kuulusid Gaddafi sõpradele, aga Misrata üksuse liidrid olid ennast nendes ise sisse seadnud. Just seal tapsid nad reedel 47 inimest, kes olid tulnud lipud käes nõudma, et misratalased lahkuks Tripolist.  Misrata miilitsaväe liikmed ise väidavad, et neid tulistati enne. Aga tõde on iga osapoole jaoks erinev.

Osa Liibüast alustas protestistreiki, valitsus on aga üsna jõuetu midagi otsustama. Lõppude lõpuks peaks nad minema vastu oma senistele liitlastele, kes suutsid jagu saada isegi Gaddafist, rääkimata mõnest nõrgemast jõust. Liibüa uue armee kohalik garnison Tajouras oli lihtsalt eest ära läinud ja lubanud veresaunal aset leida.

Eile saavutatud kokkuleppe järgi tõmbub Misrata miilitsavägi ise Tripolist tagasi 72 tunni jooksul, desarmeerimisest pole esialgu veel juttu. Samas on olemas tõsine oht, et kohalikud relvaüksused Tripolis võivad ette võtta omi kättemaksuaktsioone misratalaste vastu, kirjutab Libya Herald. Taustaks on juba Gaddafi-aegadest pärinev omavaheline vaen.

Eelnes kevadine verine kokkupõrge misratalaste ja valdavalt mustanahalise Tawargha klanni liikmete vahel. Ühest küljest on see näiteks etnilisest puhastusest, kuna Tawergha elanikud aeti linnast välja kaks aastat tagasi ja koju naasta neil ei lasta, teisalt aga misratalased väidavad, et Gaddafi poolel võidelnud Tawargha kandi mehed käisid kodusõja ajal Misratas naisi vägistamas, kokku 1800 juhtumit on tõestatud. Ja nüüd ähvardasid misratalased tappa iga tawarghalase, kes oma praeguseni inimtühja kodulinna naasta üritab. Leiti ka juba laipu.

Majandusime komistab probleemidele

Liibüa ise teeb jõulist taassündi, kui 2011. aasta majanduslanguseks oli ligi 62 protsenti, siis järgnenud rahuaastal tehti kaotatu tasa, majanduskasvuga 104 protsenti aastas. IMF prognoosib tänavuseks aastaks jälle väikest langust. Uut sõda ei saa riik endale lubada.

Liibüa rahvuskongress, mis mullu valiti, koondab kokku 21 parteid, valimiste suurimaks võitjaks oli 48 protsenti häältest, kuid veidi  vähem kui kolmandiku kohtadest kogunud liberaalne Rahvuslike Jõudude Allianss. Muslimi vennaskonda esindav Õigluse ja Ülesehituse Partei sai 10 protsenti häältest. Konflikt Liibüas pole küll praegu liberaalide ja islamistide vahel.

Liibüa armee taasloodi ülestõusnute armee baasil mullu, ning sellega liitus 35 000 meest. Paljud kohalikud miilitsaüksused jäid aga alles, nendelt relvade üra võtmine on olnud seni võimatu ja omakohtu korras endiste Gaddafi toetajate jahtimine on uuesti hoogustunud. Human Rights Watch taunis Misrata mõrvabrigaadide tegevust kohe pärast sõja lõppu, vahepealsed katsed seda relvaüksust Liibüa uue riigiga lõimida on selgelt läbi kukkunud.