Inimlik viga välistatud? Tuumarelvad kirjutavad endale ise turvakoode

 (23)

Termotuumarelvad ehk aatompommid on äärmiselt keerulise ehitusega. Osaliselt johtub see nende relvade olemusest, kuid teiseks põhjuseks on laengu aktiveerimise ja õhkimise mehhanismide, nagu ka turvakontrolli-mehhanismide ülim kalkuleeritud keerulisus. Sisuliselt tähendab see, et iga pomm on põhjalikult varustatud seadmetega, mis takistavad selle plahvatamist siis, kui see plahvatama ei peaks, garanteerides samal ajal absoluutse kindlusega, et see plahvatab siis, kui peab.

Taolist olukorda nimetatakse „alati/ei-kunagi-dilemmaks“ (ingl always/never dilemma). Küsimus on selles, kuidas tabada pealtnäha teineteist välistavate seisundite vahel õigeid aktiveerimistingimusi, jättes kurikaelad ja ohtlikud hullud tühjade kätega, vahendab Gizmag.

Üks võimalus on usaldada inimesi, kes on määratud tuumarelvade eest vastutama. Näiteks lootsid Ühendkuningriigi merelaevastik ja õhujõud veel kuni 1990. aastate lõpuni lihtsatele võtmetele, oma ohvitseride usaldusväärsusele ja kontrolli teostavate meeskondade professionaalsusele. Eeldati, et kui õigete asjade eest pannakse vastutama õiged inimesed, pole süsteemi võimalik murda muidu kui laiaulatusliku vandenõu toel, nt, kui kogu allveelaeva meeskond nõustub üksmeelselt tuumarakette välja tulistama.

USA sõjavägi kasutab aga turvakoodide süsteemi PAL (ingl Permissive Action Links). Traataedade, valvurite, punkrite, terasuste või isegi automaatlukkude asemel on nende ohutussüsteem ehitatud otse tuumarelvade riistvara sisse. PAL nõuab nimelt pommi aktiveerimiseks spetsiaalset koodi. Õige koodi sisestamisel ei vabastata mehhanismi aga mitte lihtsalt lukustusest, vaid konfigureeritakse see ümber, nii et see saab käivituda. Ilma selle koodita pomm mitte ainult ei keeldu plahvatamast, vaid isegi ei saaks ühelgi tingimusel plahvatada.

Seotud lood:

USA-s California osariigis tegutseva Livermore’i riikliku laboratooriumi LLNL kaitsetehnika arendusosakond tegeleb sellise süsteemi väljatöötamisega, mis rakendab kaitseks muukimise vastu tuumarelva enda radioaktiivsust. Süsteemi IUC (ingl Intrinsic Use Control) projekteeris samas asutuses töötav teadlane ja insener Mark Hart. Pommi kaitsmise asemel kaitseb IUC olemasoleva tehnoloogia toel passiivselt selle komponente.

Kuidas IUC radioaktiivset kiirgust pommi muukimise vastu ära kasutab? Selleks tuleb relva koostamise käigus panna mitmed võtmetähtsad detailid omavahel digitaalselt suhtlema. Radioaktiivset kiirgust energiaallikana ära kasutades genereerivad need detailid omavahelise suhtluse käigus väga pika juhusliku arvu. Erinevalt tavalistes elektronarvutites töötavatest juhuslike arvude generaatoritest ei koostata seda arvu aga mõne algoritmi baasil, mis võimaldaks seda tuletada või võltsida.

See tähendab, et volitamata isikutel pole mitte ainult võimalik pommi laengut aktiveerida, vaid nad ei pääse selle süsteeme ka kuidagi mõjutama. Iga katse olulist komponenti eemaldada või välja vahetada annab sellest märku teistele ühendatud detailidele ning pomm lülitub välja.

Hartile omistati tema töö eest riikliku tuumaohutusameti NNSA täiendava turvalisuse programmi autasu 2015 Surety Transformation Initiative Award.