Ikkagi, kuidas sattus rahvastik Borneolt Madagaskarile 1500 aastat tagasi

 (22)
Ikkagi, kuidas sattus rahvastik Borneolt Madagaskarile 1500 aastat tagasi
Kaks migratsiooniteed Madagaskarile. jewamongyou.wordpress.com

Saared ju mõlemad. Üks on Borneo ehk Kalimantani saar, kus omale otsapidi koha leidnud kolm riiki, Indoneesia, Malaisia ja Brunei. Teine on Madagaskari saar, kus täna asub samanimeline vabariik. Neist suuremaid saari on maailmas vaid kaks. Kuid põhiline müsteerium ei seisne nende saarte suuruses.

Juba 18. sajandi alguses panid hollandlastest teadlased tähele, et Madagaskari saarel kõneldav malagassi keel erines selgelt Aafrikas kõneldavatest keeltest, hilisem keeleteaduslik analüüs on toonud välja selge seose hoopis malagassi keele ja Borneol kõneldavate keelte, eriti sealse maanya keele, vahel. Ilmnes, et kuigi kahe saare vahel on vahemaad ligemale 6400 kilomeetrit ja neid lahutab terve India ookean, on üks osa Borneo elanikke kuidagi Madagaskari saarele jõudnud, ja ilmselgelt, said nad sinna jõuda vaid meritsi.

Praegu arvestatakse, et austroneesia rahvastiku saabumine Madagaskarile pidi olema aset leidnud vahemikus 350 eKr ja 550 pärast Kristust. Veel pooltuhat aastat otsa, ja umbes aastal 1000 meie ajaarvamise järgi saabus saarele lõpuks ka bantude laine Aafrikast.

Mosambiigi kanal Madagaskari ja Aafrika mandri vahel on kitsaimas kohas 460 kilomeetrit lai, aga sealt läheb lõunasse ka India ookeanilt saabuv soe hoovus, mis Aafrikast paatidega mereületamist just ei soosi. Teisalt aga paiskas just kirdest tulnud paadid Madagaskari randa.

Keeleteaduslik analüüs on nüüdseks saanud kinnituse ka geneetikast. 2005. aastal sai ilmseks, et pool Madagaskari elanikest on geneetiliselt pärit Borneolt, teine pool Aafrikast. Kuigi rahvastik on viimase aastatuhandega segunenud, on võimalik ka y-kromosoomide ja mitokondri-DNA jälgi ajades tuvastada iga madagaskarlase päritolu.

Austroneesia migratsioon. Wikimedia
Seotud lood:


Kagu-Aasia oli suureks väljarännupaigaks juba ammu enne seda, ja ajaks, mil borneolased Madagaskarile jõudsid, olid kaugemalt suguluses olevad malai-polüneesia rahvad juba hõivamas viimaseidki saari Vaikse ookeani lõunaosas. Aga Okeaanias ei tulnud neil oma ekspansiooni käigus  kunagi ületada tuhandekilomeetrisi vahemaid. Teisele poole India ookeani sattumine oli ja jääb erakordseks sündmuseks.

Üksikute merehädaliste randumisega kah tegemist ei ole. Mitokondri-DNA (mida antakse edasi vaid emaliini pidi) põhjal on iga madagaskarlase juured võimalik viia välja 30 erineva naiseni, kes pidid olema meretee üle elanud. Madagaskari rahvastiku geneetiline mitmekesisus on isegi suurem kui nendel, kes Mikroneesias ja Polüneesias laiali valgusid.

Madagaskarile saabumine pidi olema toimunud küll ühekorraga, ja mitte ka väga suure seltskonnaga, tõenäoline on saabumine paadipõgenikena, kellel tagasiteed ei olnud. Lisaks räägivad geneetikud  saabumisest hoopis 1200 aastat tagasi (ehk mõnevõrra hiljem kui seni arvatud), aga eks lähem dateerimine vajab juba rohkem arheoloogilist materjali.

Suuri laevu selleks rännuks vaja ei läinud, Okeaania rahvad on edukalt toime tulnud oma wakadega - kanuutaoliste alustega.

Fidžilaste waka. Wikimedia commons

Täna elab Madagaskaril 22 miljonit inimest. Ja kuigi pärast borneolasi saabus teine laine ka Aafrika mandrilt, on kogu rahvastik võtnud üle malagassi keele (mis ei pruukinud küll alati vabathtlik olla, sest sõjaliselt domineerivam etniline rühm Madagaskaril on olnud Borneo päritoluga meriinad).