Ikkagi: kuidas Belgias toodetud eriüksuste käsirelv leidis tee islamisõdalaste kätte

 (67)
Ikkagi: kuidas Belgias toodetud eriüksuste käsirelv leidis tee islamisõdalaste kätte
https://securityscholar.files.wordpress.com

FN F2000 on Belgias valmistatud bullpup-tüüpi automaatne käsitulirelv, mis just vabal turul eriti ei ringle. Ometi on nähtud neid relvi viimastel aastatel nii Liibüa kui ka Gaza sektori mässuliste, viimasel juhul juba selgelt terroristide, käes. BBC üritas kohaliku relvastuseksperdi abil tuvastada sellise relva teekonda.

2. oktoobril 2012 tuli terrorirühmituse Palestiina Islami Džihaad relvastatud tiib al-Qudsi brigaad paraadiga Gaza sektoris tänavaile, et meenutada ühe kaasvõitleja tapmist Mossadi poolt Maltal 17 aastat varem. Käsirelvad, mida kanti, äratasid aga suurt tähelepanu. Kalašnikovid on juba traditsioonilised relvad, mida on terve Aafrika ja ka Lähis-Ida täis, ning mõistagi vehivad nendega ka kõik terroristid. Hiina iselaadivad vintpüssid, raskeautomaadid ja RPG-heitjad olid isegi juba Gazas oodatud vaatepilt. Kuid kaks käsirelva olid oluliselt haruldasemad selles maailmaosas - Belgia F2000 ja Vene AK-103.

Belgias FN Herstali valmistatud F2000 esitleti esmakordselt 2001. aasta IDEX-messil, sellest on ka toodetud erinevaid versioone, mida Wikipedia andmetel kasutavad Belgia eriüksuste ja maavägede kõrval ka Tšiili, Horvaatia, India, Malaisia, Nigeeria, Pakistani, Peruu, Poola, Saudi Araabia, Sloveenia ja Hispaania eriüksused. Liibüa diktaator Muammar Gaddafi tellimusel müüdi neid relvi 2008. aastal ka Liibüale.

Seotud lood:

Lahingvintpüss, täpsemini nn sajandate seeria automaat AK-103 on olnud kasutuses 2001. aastast, seda esitleti juba 1994. aastal ja kuigi neid kalašnikovi AK-74M edasiarendusi on Iževskis toodetudki sadu tuhandeid, on seda relva teadaolevalt lisaks Venemaa enda vägedele müüdud ka Venezuelale, Indiale, Armeeniale, Indoneesiale, Kasahstanile ja Saudi Araabiale. Ometi ilmusid ka need relvad mõni aasta tagasi nähtavale Liibüa ja niisiis ka Gaza sektori sõjatandril.

Tavakodanik saab neid relvi käes hoida vaid arvutimängudes.

Niisiis, kuidas peamiselt eriüksustele eritellimusel valmistatud käsirelvad ikkagi laiale (mustale) turule on jõudnud? Selgitust püüab anda liibüalane, keda BBC kutsub Ahmediks, kes 2011. aastal osales Muammar Gaddafi kukutamisel. Kui Tripoli langes Gaddafi-vastaste vägede kätte 2011. aasta augustis, koondus ülestõusnute tähelepanu Gaddafi sünnilinna Sirte ja lõuna pool asuva Sabha suunas, mis ikka veel võimude poolele hoidsid. Kui Ahmedi väeüksus jõudis Sabhasse (linn vabastati 20. septembril 2011), saabusid nad väikese hilinemisega ja linnas oli juba juubeldamine lahti.

Paar päeva varem oli kohalik mässuliste üksus kinni pidanud ühe Gaddafi-meelse 32. brigaadi ohvitseri, kelle autos leiti kaks uusimat tüüpi AK-automaati, kuldplaadiga revolver ja kaks suurt tundmatut käsirelva, mida peeti ekslikult Prantsuse toodanguks.

On selge, et need relvad olid Gaddafi üksuste kätte jõudnud legaalselt, Belgia relvatehase ja Liibüa võimude kokkuleppel, samas kui Venemaa müüs relvi Gaddafile varemgi, osalt saladuskatte all. Liibüa oli küll aastaid olnud rahvusvahelise relvaembargo all, aga kui Gaddafi nõustus keemiarelvi hävitama ja Lockerbie ohvrite peredele hüvitist maksma, anti 2003. aastal kõik uksed lahti ja Belgia firma kasutas võimalust uut turgu leida.

Skandaalne või mitte, FN Herstal teenis Gaddafilt 12 miljonit eurot. Kuid nad polnud ainus Euroopa firma, mis Gaddafile relvi müüs, kokku teenis Euroopa Liit (eriti Briti ja Itaalia firmad) Gaddafi relvastamiselt sel ajal 834 miljonit eurot. Belgia relvad anti 32. ehk diktaatori poja Khamis Gaddafi juhitud brigaaadile. See sooritas nende relvadega ka sõjakuritegusid.

Vene relvi oli Liibüa armeel arvukalt, Vene relvaeksport lausa õitses Liibüa najal. Kalašnikovi AK-103-2-tüüpi automaatpüsse oli 2011. aastaks Liibüal juba 200 000. Gaddafi armee oli hambuni relvastatud, kuigi ainsad vaenlased, kelle vastu neid relvi kunagi kasutada õnnestus, olid oma riigi alamad. Gaddafi tõi oma vastastega võitlemiseks riiki palgasõdureid nn Mustast Aafrikast, kellele anti kahtlemata ka relvad kätte.

Kui sõda kaela saadi, oli vahepeal ka periood, kus relvalaod tühjaks rööviti, senised Gaddafi sõdurid relv käes deserteerusid, ka lahkusid terved soomuskolonnid Liibüast, viies relvad kaasa, mis ilmusid uuesti nähtavale mõni aeg hiljem Mali kodusõjas. Aafrika ja Lähis-Ida lausa külvati üle uute käsirelvadega. Liibüa ise on tänaseks lagunenud neljaks rivaalitsevate rühmituste vahel, mis igaüks kontrollivad oma territooriumi. USA ja Euroopa Liidu huvi Liibüas rahu vahendada on seni väheseks jäänud.

Nüüd on aga selgelt näha, et käsirelvad, mida Euroopa Liit ja Venemaa müüsid Liibüa diktaatorile, on selgelt jõudnud terroristide kätte, nii Gaza sektoris, kui ka Siinail. Venemaa ülimalt modernseid käsirelvi on nähtud ka Malis, Tuneesias ja Nigeris. Kahtlematult leiaks ka palju laiemal alal Aafrikas ja Lähis-Idas.