Horten Ho 229 - kas tõesti kõigi aegade esimene stealth-pommitaja valmis juba 1944?

 (92)

Katastroof saabus 18. veebruaril 1945, mõni kuu enne Hitleri-Saksamaa lõplikku hävingut. Uue imelennukiga Horten Ho 229 kolmandat testilendu teinud leitnant Erwin Ziller tegi veel mitu katset õhus seiskunud lennukimootoreid käivitada, kuid kukkus koos lennukiga alla, piloot hukkus, lennukiprototüüp purunes täielikult.

Lennuk oli välja töötatud vendade Reimar ja Walter Hortenite poolt ja valmistama oleks seda hakanud Gothas asuv varasem vagunitehas, millest ka paralleelne nimetus Gotha Go 229. Eesmärgiks oli täita riigi "teise mehe," lennunduse eest vastutava Hermann Göringi uuele pommitajale seatud 3x1000 tingimusi - tuhat kilogramme pomme toimetada tuhande kilomeetri kaugusele kiirusega tuhat kilomeetrit tunnis. Ja tegemist oligi vist ainsa lennukiga, mis neid nõudeid peaaegu täita suutnuks, kui vaid testid nii saatuslikult viltu poleks kiskunud.

Veel 1. aprillil 1945 andis Göring käsu, et lennuki tootmine võiks Kahla tehases alata, kuid sõda sai enne otsa. Ainus säilinud (järjekorras kolmas) prototüüp oli selgelt pooleli, kui ameeriklased selle kaks nädalat hiljem enda valdusse said. USA võis kergendatult hingata, sest nn Amerika Bomberi projekt, mis üritas välja töötada pommilennukeid, mis suutnuks ka 5800 kilomeetrit üle Atlandi Euroopast pommilaadungi kohale toimetada, jäigi tegelikult teostumata.

Seotud lood:

Kui 1990. aastatel valmis USA-s Northropi ülikallis stealth-pommitaja B-2 Spirit, märkasid paljud selle lennuki sarnasust sõjaaegse Ho 229-ga, ning hakati rääkima, et Hortenite lennuk võinuks ollagi esimene stealth-pommitaja, ehk siis lennuk, mis sai kohale jõuda radaritele nähtamatult. Lennuki pinda kattev kivisöetolmuga tugevdatud liimikiht neelas radarikiiri sarnaselt tänapäeva stealth-lennukitega ja oleks vähemalt suurendanud tõenäosust märkamatult kohale jõuda, juhul muidugi, kui ta üldse kohale oleks jõudnud.

Kaugemale lendamiseks oli lennuki kuju tehtud nii voolujooneliseks, ühtlasi ka nii lihtsustatuks kui võimalik, lennuk oligi sisuliselt üks suur tiib (siit ka nimi Nurflügel, e k VaidTiib) koos kokpitiga, kuigi see tagas paraku ka selle, et õhus osutus lennuk ebastabiilseks.

Üheliikmelise meeskonnaga Horten 229 oli 7,47 meetrit pikk, tiibade siruulatusega 16,76 ja kõrgusega maast 2,81 meetrit. Tühikaaluks oli 4600 kg, koos lastiga aga 6912 kg, jõudu andsid lennukile kaks turboreaktiivmootorit, maksimaalseks kiiruseks oli arvestatud õhus 977 km/h. Kanda oleks lennuk jaksanud kahte pooletonnist pommi, lisaks oli lennuk varustatud kahe kahuri ja rakettidega. Maksimaalne lennukõrgus 15 000 meetrit.

Esimene prototüüpidest, Horten H IX V1 tegi esimese proovilennu 1. märtsil 1944, Horten H IX V2 2. veebruaril 1945, kolmandat ei saadudki valmis. Sõjategevuses neid ka kasutada ei jõutud. Üks-ühele duellis hävitaja Messerschmitt Me 262-ga jäi Ho 229 mõnedelt lennuomadustelt testidel küll peale.