Hirmtõhus Mantis, sakslaste küünekübar, paiskab välja 1000 mürsku minutis
Eesti poisid on praegu Helmandi lähistel Afganistanis. Ohtlikud on nende lahinguretked, ent sealses rindejooneta sõjas ei või end kindlana tunda ka kodubaasis: liitlaste baasid on Talibani raketirünnakute sihtmärk. Talibanil pole küll eriti kõrgtehnoloogilist relvastust, ent suhteliselt lihtnegi rakett võib tappa terve toatäie poisse. Sealhulgas meie poisse, kirjutab Tehnikamaailm.
Sakslased on arusaadavatel põhjustel pool sajandit sõjalistes küsimustes madalat profiili hoidnud, ent sõdida sakslased oskavad. Oskavad nad ka relvi valmistada. Pole siis ehk üllatus, et idee ja lahendus sõjaväebaaside ning muude oluliste vaenulikul territooriumil paiknevate objektide efektiivseks kaitsmiseks tuli just sakslastelt.
Mantis
Baasikaitse probleemi lahendamise võttis ette Saksamaa suurim kaitsetööstuskontsern Rheinmetall. Tänaseks on töö vilja kandnud ja katsetustel oma efektiivsust tõestanud. Kaitsesüsteemi nimeks sai lõpuks Mantis, esialgu tunti seda NBS-C-RAM nime all. See on lähiala raketitõrjesüsteem, mis koosneb lähenevaid rakette avastavatest detektoritest ja automaatkahureist, mis läheneva raketi hävitavad. Kõlab lihtsalt?
Paraku lihtne see küll pole. Kogu maailm tegeleb juba ammu ballistiliste tuumarakettide vastase tõrjesüsteemi küsimusega, töötavat lahendust aga paraku seni pole. Ometi kestab kontinentidevahelise ründeraketi lend küllaltki kaua, mis annab aega vastumeetmete kasutuselevõtuks. Rünnak baasile näeb aga üldjuhul välja nii: paar Talibani võitlejat hiilivad portatiivse raketilaskjaga kuhugi baasi lähedusse, sihivad – ja rakett lõhkeb baasis juba sekundi-kahe pärast. Ilmselgelt pole siin aega ega võimalust mingeid vastumeetmeid kavandada ja otsuseid langetada. Sellise rünnaku puhul peab vastulöök olema automaatne.
Ja automaatne see Mantise puhul ongi. Mantise süsteem koosneb juhtimiskeskusest, kahest sensorblokist ja kuuest 35 mm kiirlaskekahurist, mis võimaldavad tulistada kuni 1000 mürsku minutis. Mürskudena kasutatakse spetsiaalselt Mantise jaoks välja töötatud laskemoona Ahead, mille täpsemaid parameetreid pole süsteemi tootja Rheinmetall avalikustanud.
Kuidas Mantis siis töötab? Nagu öeldud, baasi ründamise hetkel arupidamiseks aega pole. Kui süsteemi juhtohvitserid on otsustanud Mantise „valvele” panna, tegutseb süsteem täisautomaatselt. Kui süsteemi sensorblokid avastavad läheneva raketi, arvutab süsteemi aju hetkega sihtimisandmed ning kiirlaskekahurid hävitavad baasi suunas lendava raketi. Enamgi, Rheinmetalli kinnitusel on Mantis suuteline lennult maha võtma ka baasi suunas tulistatud kahurimürsud – need aga liiguvad üldjuhul raketist hoopis kiiremini. Ning mõistagi tuleb Mantis hõlpsalt toime miinipilduja aeglaselt lendavate miinidega. Samas on miinipildujad Talibani põhirelv liitlasvägede baaside ründamisel.
Mantise loomisel arvestati ka looduse hoidmise vajadust. Kuna süsteem töötab täisautomaatselt, oleks see oma esimeses variandis maha noppinud ka kõik baasi kohal lendavad linnud. Et seda vältida õpetati süsteemi juhtelektroonika linde mürskudest-rakettidest-miinidest eristama.
See pole aga veel kõik. Mantis ei tähenda sugugi ainult passiivset umbkaitset. Üheaegselt läheneva raketi või mürsu avastamise ja kiirlaskekahurite juhtimisega arvutab Mantis kohe välja ka punkti, kust lask tuli, mis võimaldab ründajad baasis oleva ründerelvastusega hävitada.
Bundeswehr on esimene armee, mis sellise süsteemi oma Afganistanis paiknevate baaside kaitseks kasutusele võtab – esimene komplekt jõudis tootjalt sõjaväelastele tänavu jaanuaris. Ent teiste riikide huvi on mõistetavalt suur ning nii võib loota, et ka meie sõdurid pääsevad Mantise vihmavarju alla. Selleks ei pea Eesti ise kallist süsteemi muretsema – omi baase meil Afganistanis ju ei ole. Ega me ise osta ilmselt jõuakski – esimesed kaks süsteemi läksid Bundeswehrile maksma 111 miljonit eurot – pluss 20 miljonit väljaõppe ja 14 miljonit laskemoona eest. Nii et teinekord on hea, kui sul on lahinguväljal sõpru
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!