Ennekõike kannatavad praegu küll tavalised Hiina kodanikud, kes naaberriikidesse reisida tahavad. Vietnam ja Filipiinid on juba keeldunud uutesse Hiina passidesse templeid löömast, sest suurriik esitab avalikke territoriaalnõudmisi.

Alles ta oli, kui Hiina korraldas massiproteste selle vastu, et Jaapan peab paari pisikest kaljutükki Okinawa ja Taiwani vahel endale kuuluvaks, Jaapani autotööstus loeb ikka veel kokku kahjumeid, mida nad Hiina turul tänavu seetõttu kandnud on.

Ja samasuguseid kogemusi on Hiina territoriaalnõudmistega ka Filipiinidel, Vietnamil, praktiliselt kogu Indo-Hiinal. Hiina, otsides argumente oma mineviku imperialismist, väidab, et tal olevat ajalooline õigus laiematele piiridele merel, eriti veel, kui ilmneb, et merepõhjast võiks leiduda naftat.

Ja loomulikult õhutab sellist natsionalistlikku laiutamist takka ka kommunistliku partei kontrollitav rigimeedia.

Mullu pandi Hiinas lausa kokku töörühm, mis pidi põhjendama, miks tavalise 200 meremiili asemel peaks Hiina territoriaalvetes olema suur U-tähe kujuline sisselõige Lõuna-Hiina meres, Malaisia ja Brunei territoriaalvetesse välja. Passilehtedel nähtavana on see piir nüüd teadaolevalt esmakordselt.

Vietnamiga on Hiina eelnenud aastakümnetel maha pidanud ka veriseid kokkupõrkeid väikeste saarte pärast. Hiina nõuab endale ka saari, mis asuvad otseselt Filipiinide rannikul.

Hiina mereasjade instituudi asejuht Zhang Heiwen teatas meediale, et kaugusel Hiinast pole mingit tähtsust, sest Suurbritanniale kuuluvad ka Prantsusmaa rannikul olevad Kanalisaared. Üleüldse järgivat Hiina vaid Lääne riikide eeskuju, ühines temaga Pekingi ülikooli professor Jia Qingguo.