Hiina kavandab mereväebaaside rajamist välisriikidesse
Lennukikandja Liaoning kasutuselevõtu ja hävituslennuki J-15 eduka maandumisega selle pardal on Hiina merevägi ajalehe teatel kogu maailma tähelepanu keskpunktis. Tulevikus viib rahvavabastusarmee mereväe lennukikandjate lahingugruppide loomine süsteemi transformeerumiseni ja uuringuteni sõjalaevade ehitamise, väljaõppe ja mereväe lahingudoktriini kohta. Oma raportis Hiina kommunistliku partei 18. kongressil kutsus president Hu Jintao üles ehitama üles tugeva riigikaitse ja võimsad relvajõud, mis vastavad Hiina rahvusvahelisele positsioonile, julgeolekuvajadustele ja arenguhuvidele. Selles kontekstis võetakse kiiresti kasutusele Hiina esimene lennukikandja lahingugrupp, millesse hakkavad kuuluma ka uus raketihävitaja, dessantlaev ja tuumaallveelaev, vahendab China Defence Mashup.
Hiina usub, et tugev merevägi suudab kaitsta riigi energiaga varustamise teid India ookeani piirkonnas, eriti Malaka väinas. Siiski ei suuda rahvavabastusarmee merevägi mängida meredel võtmerolli ilma baasideta välismaal.
Artiklis öeldakse, et Hiina merevägi ei kavatse rajada USA stiilis sõjaväebaase, kuid ei välista mitmete niinimetatud välismaal asuvate strateegiliste toetusbaaside loomist, kooskõlas rahvusvaheliselt kehtivate reeglitega. Hiinal on õigus rajada välisriikidesse võrdsuse, vastastikuse kasu ja sõbralike konsultatsioonide alusel baase, kus saaks täiendada varusid, kus personal saaks puhata ning kus saaks laevu hooldada.
Artiklis ennustatakse, et tulevikus rajab Hiina merevägi esimesed toetusbaasid India ookeani piirkonda. Neid baase võib jagada kolmeks: esiteks, laevade tankimis- ja varustusbaasid rahu ajaks, näiteks Djibouti, Aden Jeemenis ja Salalah Omaanis. Teiseks, suhteliselt püsivad varustusbaasid laevade ankrusse heitmiseks, luurelennukite maandumiseks ja personali puhkuseveetmiseks maismaal – näiteks Seišellid. Hiina võib ehitada need baasid lühiajaliste või keskmise pikkusega lepingute alusel Seišellidega. Kolmandaks, täiemõõtmelised keskused varude täiendamiseks, puhkamiseks ja suurte sõjalaevade relvade hooldamiseks, näiteks Pakistanis keskmiste ja pikaaegsete lepingute alusel.
Artiklis öeldakse kokkuvõtteks, et järgmise kümne aasta jooksul peaks Hiinal olema kolm „eluteed“: üks India ookeani põhjaosas, mis hõlmaks baase Pakistanis, Sri Lankal ja Birmas; teine India ookeani lääneosas, mis hõlmaks baase Djiboutis, Jeemenis, Omaanis, Kenyas, Tansaanias ja Mosambiigis; kolmas India ookeani kesk- ja lõunaosa varustustee baasidega Seišellidel ja Madagaskaril.
Artikli järgi ennustatakse Hiina rahvavabastusarmee mereväele välisriikidesse 18 baasi, mille hulgas on Chongjin (Põhja-Korea), Port Moresby (Paapua Uus-Guinea), Sihanoukville (Kambodža), Koh Lanta (Tai), Sittwe (Birma), Dhaka (Bangladesh), Gwadar (Pakistan), Hambantota (Sri Lanka), Maldiivid, Sešellid, Djibouti, Lagos (Nigeeria), Mombasa (Kenya), Dar es Salaam (Tansaania), Luanda (Angola) ja Walvis Bay (Namiibia).
