Hellebard – hirmuäratav keskaegne lahingurelv

 (22)
Hellebard – hirmuäratav keskaegne lahingurelv
Foto: Wikimedia Commons, kasutaja Rama

Kui Šveitsi talupojad Habsburgide dünastia vastu üles tõusid, oli nende kõige tähtsam relv pikavarreline nokaga sõjakirves hellebard.

Kui vastane turvist ei kandnud, siis lõikas suur kirvetera läbi liha ja luu. Turvisega vastasele võis tugev löök hellebardi teraga põhjustada luumurru. Relva tagaküljel olev konks võis läbistada isegi rüütli soomusrüü. Sellega sai ka ratsanikke hobuse seljast maha tõmmata, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.

Hellebardi eesotsas olev teravik oli kaitseks, rünnakut tagasi tõrjudes sai sellega torgata. Üks tõhusamaid hellebardi kasutamise viise oligi selline, et sõdalased seisid tihedas rivis kaitses, hellebarde enda ees hoides ja vastast tõrjudes.

Teadaolevalt vanim hellebard leidis kasutust 1315. aastal Šveitsis Morgarteni mäe juures peetud lahingus, milles veidi vähem kui 2000 Šveitsi talupojast koosnev jalavägi purustas sama suure Austria rüütliväe.

1386. aastal peetud Sempachi lahingus näitas hellebard oma tõhusust ka jalameestest vastaste vastu. 1600 šveitslast kaitsesid end 4000 Austria rüütli vastu, kes olid võitluseks hobustelt maha tulnud, et kasutada oma odasid pikkade piikidena.

Tihedas ründerivistuses andsid piigid lahingu alguses austerlastele suure eelise, kuid nende kaugeleulatuvad torkerelvad muutusid kohmakateks niipea, kui üks šveitslaste üksus nende tihedat rivistust külje pealt ründas. Šveitslased tapsid selles lahingus 1800 Austria rüütlit.

Seotud lood:

15. sajandil võitsid Šveitsi talupojad nii palju lahinguid, et nende järele tekkis suur nõudlus. Neist said jalaväe palgasõdurid, nn landsknehtid, keda näiteks Prantsusmaa kuningad värbasid tuhandete kaupa.

Hellebard kaotas oma tähtsuse 16. sajandil, mil jalaväge hakati kasutama kaitselahingutes.

Ülaloleval fotol: erinevad Šveitsi hellebardid ja samalaadsed käsirelvad