HELDE RELVASTAJA: Moskva käsi on Süürias sügaval

 (47)
HELDE RELVASTAJA: Moskva käsi on Süürias sügaval
Yakhont-rakett õhusYouTube

Pole ime, et Süüria diktaator Bashar al-Assad on suutnud juba kaks aastat mässava riigi vastu end jalul hoida. Venemaa varustab teda üha uuemate relvadega.

P-800 Oniks, mille eksportversioon kannab nime Yakhont (Jahont) on kaasaegne laevastikuvastane raketisüsteem, ja Venemaa asus Süüria armeed nendega varustama just tunamullu, kui Süürias puhkes diktatuurivastane revolutsioon. Kuna valitsusvastaseid koondav Vaba Süüria Armee küll teadaolevalt laevastikku ei oma, samas on Süüria esisel ka Venemaa laevastik, jääb ikkagi õhku küsimus, kelle vastu see relvastus on suunatud - Iisrael? Türgi? NATO?

Seni on neid "laevatapjaid" Venemaa eksportinud vaid Indoneesiale, Süüriale ja Vietnamile. Yakhont-rakett arendab kiirust Mach 2,5, ja suudab tabada sihtmärke 300 kilomeetri kauguselt. See on juba midagi enamat kui varasem mahakantud S-300-rakettide müük.

Seotud lood:

Põhiline relv, mida juba 2011. aastal Süüria revolutsiooni mahasurumiseks tänavaile toodi, olid nõukogude päritolu tankid T-55, T-62, T-72. Venemaaga on olnud ka kokkulepped just T-72 tankide kaasajastamiseks. Ka Süüria armee soomukid ja kahurid on kõik vene päritoluga. Rakettidega on Süüriat varustanud nii Moskva, Pyŏngyang kui Teheran. Õhutõrjesüsteeme on Süürias uuendanud just Venemaa. Ka sõjalennukid Süürias on eranditult Vene päritoluga.

Alates 1960. aastatest on Süüria valitsus olnud Moskva lähimaid liitlasi regioonis, mistõttu lääneriikides valminud relvi on Süürias juba üsna vähe. Osa õhutõrjest ja ka tankitõrjerelvadest on langenud ülestõusnute kätte. Näha on ka tanke mõlemal poolel. Aga enamik ülestõusnute relvadest paistavad olevat siiski isetehtud.

Väike ülevaade Süüria opositsiooni relvadest

Ka Süüria keemia- ja biorelvaprogrammides on Venemaa aktiivselt osalenud, ning sellega haakus ka detsembrikuine Venemaa välisministri Sergei Lavrovi kinnitus, et Süüria keemiarelvad on kõik sealse valitsuse kontrolli all. Küll Moskva juba teab.

Süüdistusi, et Süüria kodusõjas kasutatakse keemiarelvi, on kõlanud juba rohkem kui aasta. Esmalt süüdistati Süüria valitsusvägesid nende kasutamises, siis süüdistas Süüria valitsus hoopis selles vastasleeri. Vaba Süüria Armee relvastus on enamikus saadud valitsusvägede arsenalide hõivamisel, ehk kaks võimalust: kas ei pea paika Lavrovi sõnad ja keemiarelvad on siiski valedesse kätesse sattunud; või on Süüria keemiarelvad ikka ainult valitsuse käes.

Kui opositsioonijõud tõesti keemiarelvi kasutaks, nagu mõned allikad väidavad, on ikka suurim küsimus, kust nad neid oleks kätte saanud? Iraagi keemiarelvad olid teadaolevalt hävitatud ju 1991. aastal, Türgi ja Saudi Araabia vaevalt sellliseid relvi Süüria põranda alla toimetavad. USA ei tea isegi, mida Süüria kriisiga peale hakata. Teine vaieldav süüdistus on seose otsimine Süüria opositsiooni ja al-Qaida vahel, mille eesmärgiks on selgelt lääneriike veel enam Süüriast eemale peletada.

Venemaa suurim huvi on säilitada pisikest Tartusi mereväebaasi Süüria rannikul, ja kuigi sõnades nad justkui sealses sõjas ei osale, on nad väga aktiivselt aidanud just Assadi režiimi. Latakias on ka Venemaa suurim elektroonilise pealtkuulamise keskus. Kui Süüria võim langeks, ei oleks Venemaa enam pooltki selline maailmajõud, nagu ta end näidata üritab.

Moskva juba kaotas omale sõbraliku relvaostja Liibüas, oht samasuguseks vastulöögiks Süürias on endiselt suur. Ja Moskva teeb kõik võimaliku, et Assad võimul hoida. Kokku elas enne sõja algust Süürias juba 30 000 venelast. Sõjategevuses nende roll pole veel nähtav, valitsusvägede relvastajana aga küll.