„Taome mõõgad atradeks!" Kahtlematult oli see ilus patsifistlik loosung, mis oleks meeldinud eriti ristirüütlitele, kes tahtsid vabaneda muistsete eestlaste vastupanust. Kas tegemist oli „eestlaste sõjahüsteeriaga", kui ordurüütlid talusid läbi otsisid, et peidetud mõõku kätte saada ja ära korjata?

Mõõk oli toona vaba inimese sümbol. Ilma relvata oli talumees ka kaitseta. Ja nii kui mõni järjekordne vaenuvägi tuli, ei jäänud eestlastel muud üle, kui metsa põgeneda. Külasid mahapõletamise eest kaitsta polnud enam võimalik.

Täna oleks sama loosungi sisuks Eestis „jätame sõjatehnika ostmata, hangime sülemeid lilli." Lilled on ilusad, lilled ei tapa, miks mitte hakata kogu rahvana lillelasteks ja matta maha kogu raev? Nagu see raev lähtuks meist, mitte totalitaarset riigikorda taastada üritavast seltskonnast  siit umbes 850 kilomeetri kaugusel. 

Just vasakäärmuslus Eestis on aastaid keskendunud oma ideoloogilisele sõjale väljamõeldud „Eesti fašismi" vastu, nii et nad ei ole võimelised oma nõukanostalgias nägema tegelikku totalitarismiiha. Ja seda, et selle iha otseseks sihtmärgiks on ka iseseisev Eesti riik.

Kui viimast sajandit meenutada, on neljal korral lähenenud meile vaenuväe kolonnid Narva ja Pihkva alt, kolm korda Riia alt, kuid vähemalt sakslastest sellist agressiooni enam oodata ei ole.

Aga nii nagu me kõik 1991. aasta augustipäevil isiklikult kogeda võisime, võtab Pihkva õhudessantdiviisi soomuskolonnil Tallinnani jõudmine vähem kui ööpäeva - eelmisel õhtul ületati Eesti piir ja järgmise päeva lõunaks oli kolonn otsapidi Tallinnas. Siis oli meil nendele vastu panna vaid inimmüür teletorni ümber. Kas rajame ka nüüd oma julgeolekupoliitika vaid sellele, kuidas end kooris vabaks laulda?

Kui arvestada, et Pihkva diviis käis 2008. aastal ka Thbilisi all „piknikku pidamas," on oht enam kui reaalne. Ja kui ühel hetkel tõesti peaks Pihkva õhudessantdiviis või mõni teine Venemaa lääneringkonna väekoondis jälle otsustama Tallinnas „piknikku pidada," peame olema siiski kindlad, et Pika Hermanni tipus lehviv lipp neil enne kahuriulatuses ei oleks, kui NATO isegi reageerida jõuaks.

Eesti julgeoleku ainsaks garantiiks on hetkel NATO liikmestaatus, kuigi neljast hävitajast ju siinse õhuruumi kaitsmiseks ei jätku. Ka 150 USA sõdurit on ennekõike sümboolne, mitte reaalne kaitse ja pigem abiks meie oma sõduritele. 

Aga NATO vihmavari kaitseb meid vaid nii kaua, kuni Moskva on veendunud, et seda vihmavarju ka tegelikult kasutatakse. Sealsed eksperdid üritavad endale ja oma võimudele aga kogu aeg sisestada, et NATO tegelikult meid kaitsta ei taha.  Ka 1939. aastal olid Hitler ja Stalin ühiselt Poola-vastast agressiooni käivitades ju veendunud, et ka Londoni sõnad Poola garanteerimiseks olid vaid katteta loosungid. Ja me teame, et London ja Pariis ei saanud Poola kaitseks tegelikult midagi teha.

Eestil on välja panna vaid tankirusikad ja ilmselt Võrumaa metsade vahel saaks need ka vaenuvägedele probleeme tekitada.  Minutka väljak 1999. aasta Grožnõist on küll sümboliks, kuidas ka soomuskolonni on võimalik majade vahel tankirusikatega maha võtta, aga me teame ka seda, et tšetšeenide tõeline vastupanu saigi sellega sisuliselt otsa. Ja sel hetkel, kui peab hakkama terrorismist abi otsima, on sõda juba kaotatud.

Eestil on pealetungiva vaenlase peatamisest kogemus olemas. Soomusrongidega selliseid asju tänapäev enam ei tehta. Esimene reaalne võimalus vaenlast peatada saabub aga alles Emajõe sildadel.  Ilma soomustehnikata pole Eestil mitte mingit relva, mis vaenlast tegelikult kohutaks, seda enam, et õhuruum on sel hetkel juba üsna kindlalt nende käes, arvestades Taani kaugust ja Peterburi lähedust.

Radarite abil me näeks vaenlase lähenemist küll ette, aga radaripostid on ju esimesed, mida sellistes sõdades rünnataks.  Mobiilne, soomustatud ja tänapäevane - need omadussõnad iseloomustavad ikka  tanke, soomukeid ja kahureid, mitte jalamehi. Kuni Moskva arvab, et tal on vastas vaid käsirelvadega jalaväelased, võib teda tõesti ahvatleda „kiire võidukas sõda."

Olgu meie sõjatahe kui suur tahes, ilma relvadeta suudaks me vaid põgeneda. Oma soomust ja tehnikat pole Eestil vaja mitte oma agressiivsuse välja elamiseks, nagu vasakäärmuslased meid veenda üritavad. Eestis sellist agressiivust reaalselt ei ole, isegi mitte põranda all.  Soomustehnika olemasolust algab aga pihta elementaarne kaitsevõime. Ja need, kes ütlevad, et Eestil pole tanke vaja, ütlevad ju sisuliselt, et me peaks hankima lillesülemeid „vabastajate" vastuvõtuks.

Kui arvestada Eestis levivat nõukanostalgiat, kus terve seltskond isikuid arvab, et nad peavad „kapitalistliku Eesti" vastu permanentset revolutsiooni pidama, protestima iga ameeriklase vastu Eestis ja taguma enda rinnale kui aktiivselt võitlevad ateistid, läänevaenlased ja klassivõitlejad, ei pane ka imestama kui lillesülemitega seltsimehed tõesti Tallinna tänavaile ilmuksid. Ja kõik nad ei räägi sugugi vaid vene keelt...

Hea lugeja, kas Eesti vajab tanke, või tuleks julgeoleku tagamiseks investeerida kusagile mujale? Mitut tanki meil tarvis läheb? Millised need peaksid olema? Avalda arvamust aadressil rahvahaal@delfi.ee !