Ground Master 403 ja teised tipptasemel radarid Eesti kaitsel: Kaitseväe pilk taevasse

 (8)

Tänapäeva radari- ja seiretehnika areneb kiiresti ja ka Eesti õhuväes moderniseeritakse radareid pidevalt. Kuidas õhuseire toimib, milline õhupilt meie kohal välja näeb ja kuidas seda analüüsitakse, sellest käesolevas artiklis juttu tulebki.

Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2016

Möödunud aasta jaanuaris avati pidulikult Otepää lähedal Tõikamäel Eesti kaitseväe uus radarpost, mis on varustatud Thales-Raytheon Systemsi moodsa eelhoiatusradariga Ground Master 403. 2013. aasta märtsis avati samasuguse radariga varustatud radarpost Muhus. Veelgi varem, 2003. aastal, avati Kellaveres kaitseväe esimene moodne radarpost, kus töötab firma Lockheed Martini radar TPS-77 ning 2004 alustas tööd ASR-8 radariga varustatud radarpost Ämaris. Lisaks sellele on õhuseiredivisjoni käsutuses passiivseiresüsteem.

Seotud lood:

Eesti kaitseväe radapostide võrgustik

Nagu eelnevast võib järeldada, on õhuväe kasutuses eri tüüpi radareid ja seiresüsteeme. Põhiliselt jagunevad need aktiivradariteks ja passiivseteks seiresüsteemideks. Aktiivradar ehk primaarradar saadab välja elektromagnetlaine impulsse, mis lendavalt objektilt tagasi peegeldudes annavad radarile märku lendavast objektist. Primaarradareid on samuti erinevaid, näiteks kahedimensiooniline (2D-) radar on suuteline määrama vaid sihtmärgi asukoha ja kiiruse, kuid ei tuvasta kõrgust.

Kolmedimensiooniline (3D) seevastu lisab ka sihtmärgi täpse kõrguse. Üldjuhul on primaarradari komplektis ka sekundaarradar, mis erinevalt primaarradarist ei kuula objektilt tagasitulnud peegeldusi, vaid saadab välja küsiva signaali: kes sa oled? Selle peale vastab transponderiga varustatud õhusõiduk talle laekunud päringule n-ö infopaketiga, mille hulka võib muuhulgas kuuluda lennuvahendile tsiviillennujuhtimise poolt eraldatud neljakohaline tunnuskood ja info õhusõiduki kõrguse kohta. Kuna radar teab, kuhu sellel hetkel tema antenn on suunatud, arvutab ta signaali lähtekoha järgi välja ka lennuvahendi suuna ja kiiruse.

Militaarlennukite transponderitel on veel täiendavad militaarsed töörežiimid, mida tunnevad ära vaid vastavate seadmetega varustatud oma kaitseväe radarid ning mida kasutatakse eriolukordades. Lisaks aktiivradarile on olemas ka passiivne seiresüsteem, mis ise midagi välja ei kiirga, vaid registreerib ja analüüsib lennuvahenditest ning teistest elektrooniliste seadmetest eralduvat raadiokiirgust (tavaliselt kiirgavad kõik lendavad objektid rohkemal või vähemal määral unikaalset elektromagnetilist kiirgust).

Niisiis, Ämaris paikneva radari maksimaalne tegevusraadius on umbes 160 kilomeetrit ning teiste aktiivradarite suurim tegevusraadius ligi 470 kilomeetrit. Lugeja võib maakaardil sirkliga ise meie maksimaalse radarkatte piirjooned paika panna. Muidugi ei tohi unustada, et maakera on ümmargune, seega kõikjal kumer ning kumeruse taha peaaegu sirgjooneliselt levivad raadiolained ei jõua, kui üksikud ilmastikust tulenevad anomaaliad välja arvata. Seetõttu sõltub radari nägemiskaugus objekti kõrgusest. Madalal lendavaid lennukeid eriti kaugelt ei näe.

Loe veel

Tänapäeva radari- ja üldse seiretehnika areneb ülipikkade sammudega, sest tegu on suures osas arvutustehnikaga ja seepärast moderniseeritakse ka Eesti õhuväes radareid pidevalt. Ühe seiresüsteemi eluiga ilma uuenduseta on ligikaudu 10 aastat. Seega ei saa öelda, et üks või teine radar on nüüd lõplikult valmis, sest pidev täiendamine on juba radaritesse n-ö geneetiliselt sisse programmeeritud. Samas võib praegu väita, et kõik Eesti õhuväe radarid on värskelt soetatud, läbinud või kohe läbimas oma elutsükli uuenduskuuri ning seega tagavad järgneva 10 aasta jooksul väga hea seire- ja eelhoiatusvõime.

See, et meil on radarpostide võrgustik ja radarkate paigas, ei tähenda sugugi, et me ka alati teame, kes Eesti õhuruumis lendavad. Sensoritelt tulev info on alles esimene etapp, ning seda tuleb analüüsida.

Töödeldud õhupilt

Niisiis, radar saadab välja elektromagnetilise signaali, mis peegeldub tagasi uuritavalt objektilt ning mille radar siis vastu võtab ja registreerib. Selliselt saame teada Eesti õhuruumis liikuvate objektide asukohad, kõrgused ning kiirused. Samas ei ütle aga radar iseenesest täpselt, mida need radarikonsoolis täpiga tähistatud õhuruumis lendavad objektid endast kujutavad. Seepärast ongi õhuseire põhiülesanne lisaks lennuvahendite avastamisele ka kindlaks teha, kellega-millega on tegu. Õhuseireks, s.t tuvastamaks lendavaid objekte, tuleb appi Ämaris paiknev õhuseiredivisjoni õhuoperatsioonide juhtimiskeskus (ÕJKe), kuhu kogu Eesti ja osaliselt ka Läti-Leedu radaritelt saadud informatsioon reaalajas koondub.

Siin analüüsitakse seda teavet, kasutades sealjuures veel täiendavaid infoallikaid nagu lennuplaaniinformatsioon ja raadioside piirkondliku tsiviillennujuhtimisüksusega (Lennuliiklusteeninduse AS) ning lõpptulemusena identifitseeritakse kõik õhuruumis olevad objektid. Erialases keelepruugis öeldes luuakse meie õhuruumi tuvastatud õhupilt, nn RAP (recognised air picture). See annab Eesti riigile täpse ning usaldusväärse teabe meie õhuruumis toimuvast, aga ka sellest, mis suure tõenäosusega siin lähitulevikus toimuma hakkab. Kui sellest informatsioonist endiselt ei piisa lendava objekti täie kindlusega tuvastamiseks, on võimalus veel ka kaasata NATO õhuturbehävitajaid visuaalseks tuvastamiseks.

Tuvastatud õhupilt (RAP) on ülioluline riigi julgeoleku seisukohast, kuid vähemalt sama oluline on ta ka lennuohutuse tagamiseks. Nii näiteks saab kaitseväe õhuseire aidata tsiviillennujuhtimist kui Venemaa Föderatsiooni militaarlennukid ennast varjates Soome lahe kohal lendavad ja tavapärast lennutegevust ohustavad, sest tsiviilmaailmas nähakse ainult neid õhusõidukeid, mis on varustatud transponderiga ja millel on see ka sisse lülitatud, ehk ta tahab ennast teistele näidata.

Eestis õhuruumi täpne ja usaldusväärne pilt on oluline ka meie liitlastest naabritele ning tervele NATO integreeritud õhu- ja raketikaitse süsteemile (NATINAMDS), mille osa me oleme.

Jälje loomine

Tänapäeval on tuvastatud õhupildi loomine kujuteldamatu arvutisüsteemideta. Eesti õhuseire kasutab NATO-s kõige enam levinud tarkvarasüsteemi MASE (Multi-AEGIS1 Site Emulator). MASE-i tarkavara ei ole vaja ainult töödeldud õhupildi loomiseks, vaid ta võimaldab ka lahinguolukorras juhtida õhuruumis eri relvasüsteeme, näiteks hävitajaid või õhutõrjerakette. Lisaks sellele saab MASE hakkama õhupildi ja muu vajaliku info edastamisega teistele NATO üksustele ja institutsioonidele.2

Tuvastatud õhupilt koosneb n-ö seiretarkvara jälgedest (track) seireoperaatori ekraanil. Kui radarite töötlemata informatsioon õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse arvutiekraanidele jõuab, on seal kasutatav seiretarkvara MASE võimeline iseseisvalt või operaatori sekkumisel radari esmastele jälgedele (plot) lisama täiendava seiresüsteemi jälje (track). Vahe nn plot’i ja track’i vahel seisneb selles, et esimese puhul saame rääkida radaritelt saabunud info kuvamisest, viimasele aga saab seireoperaator lisada täiendavat informatsiooni lennuvahendi kutsungi, tüübi, siht- ja lähtekoha näol, mis kogumis annavad aluse süsteemijäljele identiteedi määramiseks.

Neid identiteete, mida lendavale objektile määrata, on mitu ning igal ühel neist on unikaalne sümbol, mida kasutatakse NATO-s standardselt. Ehk siis meie ÕJKe-s määratud identiteet on üheselt mõistetav kogu NATO integreeritud õhu- ja raketikaitse süsteemis. Identiteet määrab lendava objekti staatuse ning ütleb, kas selle lendava objektiga on vaja teha veel lisatoiminguid. Jälje staatus määrab, millisesse kategooriasse ta kuulub, näiteks võib ta olla NATO lennuk, võib olla sõbralik või neutraalne, aga ta võib olla ka ebasõbralik. Kui ikoon ütleb, et see vajab identifitseerimist, siis tuleb seda ka ilmtingimata teha. Ükski Eesti õhuruumis lendav lennuvahend ei saa jääda tuvastamata. Õhuruumi pilti, mis sisaldab täielikult identifitseeritud objekte, nimetaksegi tuvastatud õhupildiks (RAP).

Identifitseerijad, väljajoonistajad ja teised

Eesti õhuväe käsutuses on maailmatasemel seire- ja sidevahendid ning moodne tarkvara. Ometi on kogu õhuseiresüsteemi võtmeks ikkagi neid süsteeme ja seadmeid käitavad inimesed. Ka professionaalsete õhuseirespetsialistide osas ei pruugi meie õhuseiredivisjon piinlikkust tunda.

Õhuoperatsioonide juhtimiskeskus, algul tuntud õhusuveräänsuskeskuse nime all, alustas oma tegevust 2000. aasta oktoobris. Esialgu töötati vaid tööpäevadel, kuid juba järgmise aasta 1. jaanuarist läks keskus üle pidevale lahinguvalve töörežiimile. Sellest ajast alates pole olnud hetkegi, kui õhuväelased poleks jälginud Eesti õhuruumis toimuvat. Alates 2003. aastast tekkis meil Kellavere radarposti avamisega reaalne võime näha ka neid lennuvahendeid, mis end näidata ei soovinud ehk siis neil polnud transponder sisse lülitatud. Sellest ajast alates pole vältinud valvsate õhuväelaste pilku ükski õhusõiduk Eesti õhuruumis ning selle lähiümbruses.

Õhuseire lahinguvalvemeeskond koosneb põhiliselt kahte liiki spetsialistidest. Siin on seireoperaatorid (IDO – identification operator), kes hoolitsevad selle eest, et ükski meie õhuruumis olev lennuvahend tähelepanuta ning vajaliku identifitseerimiseta ei jääks. See tähendab, et tuleb kindlaks teha, kellega on tegu ning sellega määratleda lennuvahendi staatus – sõbralik, neutraalne, või siis ebasõbralik. Viimase puhul on üldjuhul vaja NATO õhuturbehävitaja visuaalset tuvastuslendu. Ja lõpuks on olemas lennutee väljajoonistamise ohvitserid (TPO – track production officer), kes seiremeeskonna ülematena vastutavad oma vahetuses kogu seiretegevuse eest ning kelle ülesanne on ka teistele NATO üksustele infot jagada.

Lisaks ööpäevaringsetele valvekordadele tuleb õhuseirespetsialistidel osaleda mitut sorti õppustel ja harjutustel nagu ülejäänud kaitseväelastelgi. Õhuseire õppused on muidugi isemoodi. Tavaliselt on tegu nn sünteetiliste õppustega, mis seisnevad selles, et selle sama MASE tarkavara abil luuakse ekraanidele õhuruumist reaalsuse lähedasi kriitilisi olukordi, mille lahendamiseks peavad operaatorid õigesti tegutsema ning probleeme ennetama. Sellised sünteetilised harjutused ei puudutada vaid Eesti õhuruumi, vaid võivad ka haarata kõigi Balti riikide õhuruumi või lausa suurt osa NATO õhuruumist.

Eesti õhuseire algusaegadel võtsid meie seirespetsialistide koolitamise enda peale sõbralike riikide õhuväed. Nüüd on meie õhuoperatsioonide juhtimiskeskusel piisavalt kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste, kes taastoodavad kvalifitseeritud järelkasvu juba ise.

Lõpetuseks veel paari sõnaga nendest „teistest“. ÕJKe ei saaks täita oma ülesandeid kui õhuseiredivisjoni õhuseire insenertehniline grupp ei tagaks ööpäevaringselt seireinformatsiooni edastamist või NATO õhuturbehävitajate kontrollimiseks vajalikke raadioside ühendusi ÕJKe-sse. Ainult tänu nende meeste ja naiste suurele panusele saavad ÕJKe operaatorid särada rambivalguses. Kuid nendest lähemalt võib-olla juba mõnes teises artiklis.

Artikli valmimisele on palju kaasa aidanud majorid Fredi Karu, Hardi Lämmergas ja Mati Kuppar. Selle eest suur tänu.

Märkused:

  • 1 AEGIS – Airbourne Early Warning Ground Environment Integration Segment.
  • 2 Eesti õhuvägi koos teiste NATO õhuvägedega on teel uuele tervet NATO Euroopa kontinenti hõlmavale õhuseire- ja juhtimissüsteemile nimega ACCS (Air Command and Control System), mis on oluline nii õhu- kui ka raketitõrjeks. Vt A. Laats, „Eesti ja Poola õhuväed on lähedased liitlased“. Sõdur 2015 nr 1, lk 48.