Alates 2014. aastast on Venemaa nn hübriidsõjast palju kirjutatud ja veel rohkem räägitud, Helsingisse on isegi loodud Euroopa hübriidohtude-vastane oivakeskus. Terminit ei saa kaugeltki nimetada üheselt mõistetavaks – võib-olla seepärast ei olegi see tegevsõjaväelaste keskel pälvinud samasugust populaarsust kui tsivilistide hulgas – kuid see ei vähenda teema olulisust. Siinkohal mõned tähelepanekud Venemaa arusaamadest hübriidsõjast.
Ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2018
Pärast seda, kui Venemaa okupeeris Krimmi, mis õnnestus ilma kineetilist jõudu kasutamata, ning sõjategevuse puhkemise järel Ida-Ukrainas, muutus Lääne analüütikute hulgas käibefraasiks Gerassimovi doktriin. Alustuseks võib muidugi üle korrata, et „Gerassimovi doktriini“ nimelist dokumenti pole olemas ja isegi termini esimesena kasutusele võtnud Mark Galeotti on avalikult kirjutanud, et ta kahetseb selle käibesse toomist. Sellegipoolest olid VFi relvajõudude staabiülemal kindral Valeri Gerassimovil kindlasti mõtted peas olemas ja nende väljendamise kontekst väärib väikest pilguheitu.
26. veebruaril 2013 avaldas nädalaleht Vojenno-Promõšlennõi Kurier (Sõjatööstuse Teataja) artiklina sama aasta jaanuari lõpul Sõjateaduste Akadeemias peetud kindral Gerassimovi ettekande „Relvajõudude kasutamise vormide ja võimaluste üldised arengud ja sõjateaduse aktuaalsed ülesanded nende täiustamisel“, kus ta analüüsis „Araabia kevade“ ehk alates 2011. aastast Lähis-Idas toimunud režiimimuutusi.
Artiklist kumas läbi kõige taga olev Ameerika karvane käsi. Kindral leidis, et kaasaegsetes sõdades muutuvad järjest olulisemaks mittesõjalised meetmed (majandussanktsioonid ja selle karmim versioon majandusblokaad, opositsiooniliste gruppide tekitamine vastase riigis, poliitiline ja diplomaatiline surve jm) ning andis koguni nende vahekorra – 4:1 sõjaliste meetmete kahjuks. Pärast Krimmi sündmusi, täpselt aasta hiljem, tundus see artikkel oraakellikuna ja sai kurikuulsaks.
Mitmel põhjusel tundub, et Gerassimov kirjeldaski seda, kuidas tema arvates võidaks Venemaa ja tema liitlaste vastu sõda pidada, mitte seda, kuidas Venemaa ise peaks sõda pidama. Kuigi alateadlikult üritatakse matkida oma arusaama Lääne ja eriti Ameerika Ühendriikide tegevustest, on väga vähetõenäoline, et kindral räägiks tuleviku sõjast avalikult.
Teiseks avaldati mõte väheolulises kohas, väljaanne VPK muutus populaarseks hiljem. Kolmandaks ei ole kindral Gerassimov hiljem (või Venemaa kohta) samasuguseid mõtteid enam avaldanud, mis on ka arusaadav. Kui kindralstaabi ülem ütleb avalikult, et mittesõjalised meetmed on sõjapidamiseks neli korda olulisemad kui sõjalised, siis millised järeldused peab sellest tegema riigikaitse finantseerimise kohta?
Vähemalt demokraatlikus riigis võiks sellise jutu kordamine viia kulude vähendamisele või mujale suunamisele ning meeste ja metalli usku tagasi on pöördunud ka Gerassimov ise. Ja viimaks: erinevate vahendite kasutamine oli Venemaa sõjalises doktriinis sees juba 2010. aastal.
Ettekande pidamise ajaks oli Gerassimov kindralstaabi ülema ametis olnud alla kolme kuu. Avalikest allikatest on võimalik teada saada, mis oli üks tema olulisemaid selle aja jooksul täidetud ülesandeid. 28. jaanuaril 2013 käis kindral koos samuti novembris ametisse määratud kaitseministri Sergei Šoiguga president Putini vaibal, et esitada talle „VF kaitseplaan“ (Plan oboronõ RF), mida ametlikus tõlkes nimetatakse kaitsestrateegiaks.
Tegu on Venemaa ühe olulisema kaitsealase dokumendiga, kuid avalikes allikates selle kohta arusaadavatel põhjustel andmeid napib. Šoigu ise on öelnud, et selle „väljatöötamisest võtsid osa kõik ministeeriumid ja asutused või täpsemalt 49 ministeeriumit ja asutust“ ning lõppvariandi „on kõik kooskõlastanud“. Ühtlasi on väidetavalt tegu esimese sellelaadse dokumendiga, mis võtab arvesse nii relvastus-, mobilisatsiooniprogrammi kui ka kõiki ministeeriumite kaitsealaseid programme. Seega kasutades meil käibivat terminoloogiat, võiks seda nimetada Venemaa versiooniks riigikaitse laiast käsitlusest. Tõsi küll, planeerimise vedav jõud oli Venemaal kindralstaap.
Tulles tagasi enam-vähem samal nädalal peetud Gerassimovi ettekande juurde Sõjateaduste Akadeemias, siis sellegi saamisloole võib „VF kaitseplaan“ vagust heita. Nimelt sisaldus dokumendis Šoigu hinnangul ka „üsna täielik analüüs sellest, mis võib meid oodata järgmise kümnendi jooksul“. On tõenäoline, et selles riigi ühtses ohuhinnangus – küllap olid kirjutamises osalenud 49 asutuse hulgas ka välisluure SVR ja sisejulgeolekuteenistus FSB – sisalduvad mured kattuvad mingil määral kindral Gerassimovi väljendatutega.
