FOLKLOOR: Üks kole kummitus, kes käib öösiti inimesi ja loomi painamas

 (66)
FOLKLOOR: Üks kole kummitus, kes käib öösiti inimesi ja loomi painamas
Johann Heinrich Füssli "Painaja" aastast 1781Wikipedia

Kas tead, millest tuleb ingliskeelne nightmare, rootsikeelne mardröm, prantsuskeelne cauchemar ehk siis košmaar, õudusunenägude nimena? Kõige taustal on üks olevus, nimega Mare ehk Mara ehk Mahr, Eesti keeles on selle vasteks luupainaja.

Ta on muinasgermaani rahvausundis kummituslik olend, kes saabub ratsa magava inimese juurde ja istub tema rinna peale, tekitades lämbumise ja abituse tunde. Ta küll otseselt ei tapa, aga võib vaevata lausa aastaid.

Tänapäeval hakkab rahvatraditsioon küll ununema, pealegi tuleb arvestada, et kõige ilmsemalt on lämbumistunde põhjuseks magades siiski mõni südame- või hingamisvaevus, mitte tegelik kummitus. Aga igatahes on tegemist olnud niivõrd kohutava olevusega, keda inimesed on alati peljanud.

Juba Islandi kroonik Snorri Sturluson on 13. sajandil sellest olevusest legende jutustanud, aga ühes või teises vormis teavad seda painajat, keda kujutatakse sageli küll ka ilusa neiuna, aga ikka erineva olendina, peaaegu kogu Euroopa rahvad.

Ingliskeelne sõna nightmare viitab sellele, et Mare saabub öösiti, prantsuskeelne cauchemar samuti sellele, et ta painab magajat, rootsikeelne mardröm tema esile kutsutud õudusunenäole, norrakeelne mareritt aga jälle ratsutamisele. Kord ratsutab ta hobusel, kord lausa puulatvadel, aga kuna keegi teda naljalt ei näe, siis ei saa seda ka täpsemalt kinnitada.

Seotud lood:

Tegemist on nähtavasti just indoeuroopa päritoluga olevusega, keda rumeenlased teavad nimega moroi, osad slaavlased aga nimega mora, kreeklaste keeles olevat moros tähistanud ka surma. Poolakate traditsioonis kannab ta hoopis nime nocnica, otsese viitena naissoost öökummitusele. Aga sarnane olevus, olgugi teiste nimedega on olemas ka soome-ugri rahvastel, isegi türklastel.  Ja midagi samasugust on kirja pandud isegi Tais ja Fidžil. Wikipedia kirjeldused sellest olendist leiduvad siit.

Luupainaja Eesti pärimuses

19. sajandi lõpus eesti folkloori kokku kogunud Matthias Johann Eisen ei saanud ka luupainajast mööda vaadata:

"Keskajal näikse luupainaja-usk õige laiale lagunenud olevat. Vanad kirjad teavad meile mõndagi romaanlaste ja germaanlaste luupainaja-usust rääkida. Hirmust kolli tegi luupainaja Prantsusmaal 13. ja 14. aastasajal ja pani seal palju meeli kihama. Kaljukindlalt uskusid prantslased luupainaja sisse ja pidasid teda iseäralikuks kurjaks vaimuks. Õieti rääkisid nad kahesugusest luupainajast: meestesugu luupainajast (un incube) ja naistesugu luupainajast (une succube). Prantslaste arvamiste järele katsusid need inimesi, nimelt noori mehi ja tütarlapsi oma võrku saata.

Seesugust hirmust lugu ei võinud isamaa sõbrad rahulikult pealt vaadata. Luupainaja sundis oma karutükkidega sulgi tööle, sundis neid püha sõda enese vastu kuulutama. Prantslaste kõige kõrgem vaimulik õppeasutus Sorbonne tunnistas 1318 luupainaja oma poolt koledaks kurjaks vaimuks ja kuulutas rahva arvamisi hirmsa eluka kohta õigeks. Mis siis luupainajal enam viga elada, kui ülem õppeasutus talle eluõiguse annud, olgu ka, et selle eluõiguse kohal Damoklese mõõk rippus. Luupainaja põgenes Damoklese mõõga eest eemale ja kohutas, Sorbonne'i passi peale tugedes, igal pool noori ja vanu.

Vähem au pakkusid luupainajale germaanlased. Osavõtmata, tuimalt ei võinud nemadki luupainajast mööda minna. Kuri elukas andis neilegi oma jao peamurdmist. Nad lugesid teda mäevaimude, härjapõlvlaste ja murutütarde liiki. Hiljemini kasvas luupainaja võimus germaanlaste seas veel suuremaks, nii et nad luupainaja koguni vanapaganaks tegid. Pea üteldi: "luupainaja sõidab su seljas", pea jälle "vanapagan sõidab su seljas".

Et luupainaja nii kaugel Euroopas tuttav, tohime vaevalt arvata, et kole elukas meie maal sündinud ja meie esivanemate juurest Aleksander Suure teekonna Euroopase ette on võtnud. Palju enam peame oletama, et elukas germaanlastega nagu tark mees taskus meie juurde jõudnud ja nagu ta toojad ees, nii ise järele meie esivanemaid oma valitsusekepi alla on heitnud. Kus ta ülepea ilmale sündinud, seda otsustada on raske, niisama ka, kas ta igavese juudi iga nõuab või Metuusala päevadega tahab leppida. Umbes Metuusala vanaduseni ulatavad meie teated ta kohta; mis sest ajast üle läheb, selle ees seisame nagu Kalevipoeg koerakoonlaste maa rannas, kus keegi teateid ei too, kuidas lugu kaugemal maailma otsas on.

Ka meie suguvennad soomlased tunnevad väga hästi luupainajat. Nad kutsuvad teda "painajaiseks". Nendegi arvamise järele on "painajainen" paha inimene, aga ka surnud inimese hing. "Painajainen" seatakse seega kodukäijaga ühele astmele. M. Varanen katsub mitmesuguste "painajaise" vastu tarvitatud pruukide najal kätte näidata, et "painajainen" kodukäijate kilda tuleb lugeda.

"Painajaise" vastu tarvitatud pruugid lähevad väga tihti kodukäijate vastu tarvitatud pruukidega täiesti ühte. Muidu avaldab "painajainen" samasugust loomu nagu meie luupainajagi; vahel arvatakse aga, et "painajainen" pisukese hiirega sõidab. Kuna meie rahvas luupainaja sündimise kohta üleüldiselt vähem seletust annab, teab Varonen mõnda tempu, kuidas soomlased "painajaise" arvasid loomade kallale saata võivat. Need tembud juhatavad meid surnute juurde tagasi. Olgu siin ühtlasi nimetatud, et germaanlastegi suust arvamisi leitakse, mille järele nende mara ehk luupainajagi surnu hingeks tuleb arvata, kuid see sünnib enam harukorral.

Sakslased kutsuvad luupainajat tavalisesti "alp'iks", vahel aga ka "mar'iks", "mahr'iks". Viimase nimega nimetavad teda ka rootslased. Noarootsis ja Ruhnus hüüavad rootslased teda "måra'ks", Vormsis ja Hiius aga "maaro'ks". Austrias kannab luupainaja nime Trut (sõnast trudan = treten); arvatakse, et vaim jalaga peale astub koormama ja painama. Veel hüütakse teda Saksamaal Druckerle (painaja), aga ka Nachtmännle (öömehike); nimi tunnistab, et teda inimeseks peetud. Kuna see saksa rahva nimi luupainaja meheks tembeldab, avaldab ta naistesugu iseloomu shveitslaste nimi Nachtfräule (öönaine). Aga Oldenburiski tunnistab samasugust iseloomu ta nimi Valdriderske (metsasõitja).

Germaanlaste vanad jutud kõnelevad luupainaja hirmsatest tegudestki. Kuningas Vanlandil tallab ta esmalt jalad puruks ja pigistab siis, teda voodist välja visates, ta pealuu puruks. Sakslased tunnevad palju ta inimeste piinamist, aga niisama loomade vaevamistki. Ainult sigade kallale ei kipu nende arvates luupainaja. Luupainajat tallajaks pidades luuletavad sakslased talle laia jala, suure raske pea ja põlevad silmad juurde. Sedaviisi muutub ta sakslastel niisuguseks kolliks, nagu seda ainult luule suudab luua. Ülepea langeb germaanlastel luupainaja unenägude vaimude kilda.

Slaavlased ei tunne päris luupainajat, küll aga teisi vaime, kes luupainaja ülesandeid enam-vähem täide saadavad. Nende domovoi käib mõnigi kord loomi piinamas. Inimeste painajana esineb bannik, kes saunaskäijaid ja vihtlejaid pikaldase saunasviibimise järel vaevab. Banniku mõiste on igatahes kitsam kui luupainaja oma, sest bannik käib ju ainult saunaskäijatel vaeva tegemas, kuna ta muud isikud jätab puutumata.

Meie keeles nimetatakse ülemaltähendatud elukat tavalisesti "luupainajaks"; peale selle pruugitakse aga veel hulka nimeteisendeid, nagu "luupaine", "luupatak", "painaja", "painjas", "paindjas", paine, painakas ja "tallaja". Võnnus nimetatakse luupainajat vahel koguni "luuvirvenduseks". Me tahame üleüldisest nimest kinni pidada ja inimeste ning loomade piinajat ikka "luupainajaks" hüüda."

Eiseni kogutud teateid luupainaja kohta võib põhjalikumalt lugeda folkloor.ee leheküljelt.