Esimesed ja viimased – Jaapani fregatid 1938–1998

 (3)
Esimesed ja viimased – Jaapani fregatid 1938–1998
CD-8 kuulus Jaapani fregattide viimasesse seeriasse, mille nurgeline disain meenutab nii mõneski suhtes moodsaid sõjalaevu.repro

1940. aasta augustis külastas Inglise kahuripaat HMS Seamew Penghu saartel asuvat Makungi sadamat. Euroopas möllas juba Teine maailmasõda ning Seamew’ kapten polnud teps mitte rõõmus, avastades sadamas eest mitu korda suurema sõjalaeva tõusva päikese maa lipu all.

Pärast vastastikuseid visiite saatis ta Londonisse ettekande uut tüüpi Jaapani laevast, mille nimi oli nii keeruline, et ükski Briti ohvitser ei suutnud seda välja öelda.

Lugu ilmus ajakirjas Tehnikamaailm (11/2013)

Kolm aastat varem tellis Jaapani keiserlik laevastik firmalt Mitsubishi mitmeotstarbelise abilaeva kalapüügipiirkondade valveks Ohhoota meres, kus juba tol ajal N. Liiduga sagedasti piiritülisid ette tuli. Just sellest eesmärgist lähtudes otsustati tulevastele alustele anda Jaapani lähivetes asuvate saarte nimed, alustades Kuriili saarestikus asuvast Shimushust (praegune Šumšu).

Shimushu (projekti tähistus E-15) pidi täitma veel mitut ülesannet, asendades vajaduse korral nii päästelaevu kui miinijahtijaid. Ohhoota mere karme kliimatingimusi arvestades pidi tema konstruktsioon võimaldama tegutsemist keskmisest raskemates jääoludes.

Mitsubishi insenerid alustasid projekteerimist hoopis jõuseadmest. Kuna naftaküte oli reserveeritud „ehtsate” sõjalaevade jaoks, otsustati neljataktiliste diiselmootorite kasuks, mida seni oli kasutatud RO-35-tüüpi allveelaevadel. Tänu sellele valikule õnnestus saavutada igati aukartustäratav sõidukaugus, mis ulatus 8000 meremiilini.

Vesilennukiga jäämurdja?

Karmide jääoludega toimetulekuks oli Shimushul kõrge vabaparras ja võrdlemisi pikk pakitekk, mille kuju takistas vee pardale kogunemist. Vööris tugevdati keret lisakaartega ning selle paksus saavutas veeliini piirkonnas 14 millimeetrit. Ülatekile ja komandosillale paigutati jää sulatamiseks spetsiaalsed aurukraanid.

Jäätunud laeva külilikaldumise vältimiseks oli tema metatsentriline kõrgus viidud võimalikult madalale ning arvestuste kohaselt pidi Shimushu püstiasendisse naasma kuni 111-kraadise kreeni järel. Meeskonna kajutite soojendamiseks oli pardal kaks lisakatelt.

Shimushu relvastusse kuulusid kolm 120 mm universaalkahurit, mis pärinesid varem mahakantud hävitajatelt. Nende maksimaalne tõstenurk oli 33 kraadi, nii et teoreetiliselt võis peakaliibrit kasutada ka lennukite vastu, kuid tegelikult oli tulekiirus selleks liiga madal. Hoopis suuremad lootused õhutõrjeks olid litsentsi alusel toodetud Prantsuse Hotchkissi tüüpi 25 mm kaheraudsetel automaatkahuritel, mida esialgu oli pardal neli.

Shimushu täielikuks veeväljasurveks kujunes veidi üle tuhande tonni, mis enne sõda tundus üsna suure näitajana. Sõjalaevastiku esindajad otsustasid asendada vesilennuki, mis projekti kohaselt pidi aitama röövpüüdjaid otsida, kaheksateistkümne süvaveepommiga. Nii lisandus muudele headele omadustele vähemalt paberil võime allveelaevadega võidelda.

Tegelikult polnud pardal ühtegi vahendit allveelaevade avastamiseks (nii mürapeilija kui hüdrolokaator lisati alles Vaikse ookeani sõja ajal), nii et süvaveepommid olid pigem sümboolse tähtsusega.

Shimushust Ukuruni

1941. aasta kevadeni ehitati E-15 projekti järgi neli alust, mida Jaapani laevastikus kehtiva klassifikatsiooni kohaselt nimetati rannavalvelaevadeks. Põhimõtteliselt oli Shimushu näol siiski tegemist fregatiga, st sama klassi sõjalaevaga nagu brittide River, kusjuures nii relvastuse kui tegevusraadiuse osas olid jaapanlaste variandi näitajad paremad.

Kuna tolleaegse mereõiguse kohaselt sõltus piiritülide lahendamisel üsna palju lahendajate auastmest, määrati Jaapani esimeste fregattide komandörideks reeglina mereväekaptenid või kaptenleitnandid ning nende laevad kandsid sõjalaevastiku kuldse krüsanteemiõiega embleemi. Hiljem, kui seda tüüpi aluseid suurte seeriatena tootma hakati, said fregatikapteniteks ka madalama järgu ohvitserid ning embleemi kasutamisest loobuti.

Juba enne sõttaastumist telliti veel 30 lihtsustatud konstruktsiooniga fregatti, millest esimene sai nime Etorofu (praeguse Iturupi järgi). Tootmise lihtsustamiseks oli kere kuju siin-seal õgvendatud ning ühtlasi loobuti jääga toimetuleku puhuks vajalikest täiendusest. Kuigi uus tüüp oli ette nähtud tegutsemiseks Vaiksel ookeani lõunaosas, jäeti kajutite kütmiseks mõeldud katlad esialgu alles. Süvaveepommide arvu suurendati ning tugevdati ka õhutõrjerelvastust.

Esimene Etorofu valmis 1943. aasta kevadel ning selleks ajaks oli selge, et fregatte läheb vaja hoopis rohkem ja hoopis kiiremini. Järgmise aasta algul tellitud Mikura-klass oli esimesena relvastatud 120 mm õhutõrjekahuritega ning süvaveepommide arv ületas saja piiri. See variant varustati algusest peale mereseireradariga tüüp 22 ning kere ehitamisel kasutati valdavalt elektrikeevitust.

Mikura tootmisest loobuti pärast esimese 14 fregati valmimist ning järgmised kaheksa eksemplari ehitati vastavalt veelgi rohkem lihtsustatud Hiburi standardile. Hiburi-klassi kere monteeriti kokku varem valmisehitatud sektsioonidest ning nii kere kui pealisehitised olid kandilisemad kui kõigil eelmistel variantidel. Isegi seni ovaalse ristlõikega korsten muudeti nüüd kuusnurkseks.

Kaitseks õhurünnakute eest tugevdati komandosilda 14 mm paksuse soomusega. Uuel variandil asendati kaheraudsed 25 mm õhutõrjekahurid kolmeraudsetega ning lisaks mereseireradarile varustati ta õhuseireradariga tüüp 13.

Hiburi edasiarenduseks pidi saama Ukuru, mida enne sõja lõppu jõuti ehitada kokku üheksa. See variant oli ette nähtud võitluseks allveelaevadega ning tootmise kiirendamiseks loobuti nii miinitraalidest kui ülateki kumerusest, mille kaudu vett üle parda juhiti.

Kui ühe Etorofu-tüüpi fregati ehituseks kulus keskmiselt 70 000 töötundi, siis Ukuru puhul oli seda aega vähendatud juba 30 000 tunnini. Enamik seda tüüpi laevu varustati uut tüüpi hüdrolokaatoriga ning omamüra vähendamiseks monteeriti nende diislid kummiplaatidest amortisaatoritele.

Numbrid nimede asemele

1944. aasta kevadel ilmusid peaaegu üheaegselt kaks viimast varianti, mille põhiliseks erinevuseks oli jõuseade. Nende projekteerimine toimus algusest peale sõjalaevastiku egiidi all kapten Shigeru Makino juhtimisel, kes on tuntud ka Shinyo-tüüpi lõhkekaatrite autorina. Tüüp C varustati nõrgemate diislitega, mille tõttu kiirus langes 16,5 sõlmeni; tüüp D arendas tänu auruturbiinile kahe sõlme võrra suuremat kiirust. Nende variantide puhul loobuti ühtlasi nimedest: kõik C-tüüpi fregatid kandsid paarituid ja kõik D-tüüpi fregatid paaris järjekorranumbreid.

Kokku ehitati Jaapanis sõja ajal 189 fregatti seitsmes erinevas variandis, millest 78 hukkusid ja 16 said raskelt vigastada. Tervelt 39 neist lasti põhja allveelaevade poolt, 32 uputati õhurünnakuga ning 4 sattusid miinile.

Pärast Jaapani alistumist algas enamiku allesjäänud fregattide jaoks uus karjäär miinijahtijatena. Enne sõja lõppu oli saareriigi lähivetesse veesatud üle 55 000 kontaktmiini, millest lõviosa õnnestus välja traalida kahe esimese rahuaasta jooksul. Kolm miinijahtijat sattusid selle operatsiooni käigus akustilistele või magnetmiinidele, kuid pääsesid üksnes kergemate vigastustega.

Uue lipu all

1947. aasta suvel jagati 76 paremas seisukorras fregatti võitjariikide vahel loosiga ära. USA, N. Liit ja Hiina said igaüks 17 ja Suurbritannia 16 seda tüüpi laeva. Ameerika sõjalaevastikul polnud oma trofeedega midagi peale hakata, nii et osa neist müüdi Jaapanile vanarauaks ning ülejäänud uputati märklaudadena Kyushu vetes.

Samalaadne saatus ootas ka Suurbritanniale üle antud fregatte, mis lammutati kas Jaapanis, Singapuris või Hongkongis. Teised riigid ei saanud endale sellist luksust lubada ning nemad kasutasid oma aluseid veel pikemat aega.

N. Liidu trofeed jõudsid 1947. aasta sügiseks Vladivostokki, kus nad kanti hiljuti moodustatud 7. laevastiku nimekirjadesse. Uued alused olid Vaiksel ookeanil teretulnud täienduseks ja kohe koostati mitu plaani nende ümberehituse kohta suurteks allveelaevatõrjelaevadeks.

Kuna ühtegi neist kavadest ei õnnestunud Moskvas läbi suruda, piirduti üksnes kuue uusima fregati „moderniseerimisega” sidelaevadeks, ujuvmärklaudadeks või -töökodadeks. Veel kaks (CD-76 ja -142), nüüd valvelaevade SKR-49 ja -48 nime all, relvastati lendliisi raames saadud USA kahurite ja kuulipildujatega. 1955. aastal loovutati nad mõlemad koos Port Arthuri mereväebaasiga (praegune Lüshun) hiinlastele.

Enamik seda tüüpi laevadest (sh Jaapani esimene fregatt Shimushu) lammutati 1959. aastal. Viimasteks jäid Ukuru-tüüpi Kozu ja C-tüüpi CD-77, mis 1969. aastani tegutsesid ujuvtöökodadena PM-62 ja PM-63.

Hiinale määratud fregatid said üsna peatselt relvastuse tagasi ja nii mõnigi neist sattus hiljem lahingus vastamisi oma sõsarlaevadega. Pärast Shanghai või Qingdao sadamas üleandmist langesid kõik seda tüüpi laevad generalissimus Jiang Jieshi vägede kätte, kes sõdisid Mao Zedongi rahvavabastusarmeega.

Jiang Jieshi Mandri-Hiinast taandumise ajal 1949. aastal vahetasid kolm fregatti koos meeskondadega pooli ja kõiki neid tabas ühesugune saatus: Shisaka ja CD-85 uputati neljamootoriliste pommitajate Consolidated B-24 poolt ning CD-81 (uue nimega Huang An) lasti põhja kahemootoriliste North American B-25 rünnaku käigus. Huang An õnnestus hiljem siiski pinnale tõsta ning ta relvastati N. Liidust imporditud 100 ja 37 mm kahuritega. Jaanuaris 1955, kui Mandri-Hiina väed maabusid Taiwanile kuuluvatel Yijiangshani saartel, toetas seesama laev hiinlaste dessanti ning sai sealse rannakaitsepatarei tulest raskeid vigastusi.

Ring saab täis

Üheteistkümnel fregatil õnnestus pärast Jiang Jieshi vägede lüüasaamist Taiwanile põgeneda, kus nad moodustasid uue saareriigi laevastiku tuumiku. CD-104, uue nimega Tai An, kaaperdas mais 1954 Hiina auriku Taihu ja toimetas selle Taiwanile Gaoxiongi sadamasse. 1958. aasta sügisel, kui puhkes teine Taiwani väina kriis, osales Tai An mitmes tulevahetuses Hiina sõjalaevadega, kelle seas olid ka endised CD-14, -81 ja -194. Samas väinas asuvad ka Penghu saared, kus HMS Seamew kaheksateist aastat varem Shimushuga kohtus.

Enamik Taiwani laevastikku kuulunud Jaapani fregatte võeti relvastusest maha 1982. aastal, enam-vähem üheaegselt oma Mandri-Hiina vastastega. N. Liidult kingituseks saadud valvelaevast SKR-48 (endine CD-142) sai Jie-17 nime all Hiina laevastiku esimene elektronluure laev, mis tegutses 1987. aastani.

Kõige pikemaks kujunes siiski Jaapanisse jäänud viie fregati karjäär, kes said uued nimed (nüüd juba poolsaarte omad) ja klassifitseeriti ümber suurteks patrull-laevadeks. Esialgu tegutsesid nad Jaapani hüdrograafiaameti koosseisus ning hiljem liideti Jaapani Omakaitsejõudude laevastikuga. Vietnami sõja ajal sai osa neist ka relvastuse, mis koosnes 20 mm Oerlikoni õhutõrjekahurist. Viimane seda tüüpi laev, Ukuru-tüüpi Shiga, asus alates 1966. aastast muuseumilaevana Chiba linna lõbustuspargis ning lammutati 1998. Tema vöör ja tüür asuvad praegu Nasu linna meremuuseumis Tochigi prefektuuris.

Jaapani fregattide tehnilised andmed

  Shimushu (1940) Mikura (1943) CD-1 (1944) CD-2 (1944)
Veevälja-
surve, t (standard/
täielik)
860/1020 940/1020 745/810 740/945
Pikkus x
laius x
süvis, m
77,72 x 9,1 x 3,1 78,77 x 9,1 x 3,1 67,5 x 8,4 x 3,1 69,5 x 8,6 x 3,1
Peamasi-
nate koguvõim-
sus, hj
4200 4200 1900 2500
Kiirus,
sõlme
19,7 19,5 16,5 17,5
Sõidu-
kaugus, meremiili (sõlmega)
8000 (16) 5000 (16) 6500 (14) 4500 (14)
Mees-
kond
147 150 136 141
Relvas-
tus
Kolm 120 mm suurtükki (1x2, 1x1), neli 25 mm õhutõrje-
kahurit (2x2), 18 süvavee-
pommi
Kolm 120 mm suurtükki (1x2, 1x1), neli 25 mm õhutõrje-
kahurit (2x2), 120 süvavee-
pommi
Kaks 120 mm suurtükki (2x1), kuus 25 mm õhutõrje-
kahurit (2x3), 120 süvavee-
pommi
Kaks 120 mm suurtükki (2x1), kuus 25 mm õhutõrje-
kahurit (2x3), 120 süvavee-
pommi